09.11.2020
Jaak Madison.
“Kristi Raik käsitleb Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kontekstis ekslikult eeldust, nagu oleks maailmale ja Eestile parim valik Ameerika Ühendriikide presidendina Joe Biden.
Kristi Raik eeldab, ja minu arvates vildakalt, et Biden suudaks tagada paremini Eesti julgeolekut ning haarata tagasi väidetavat liidri positsiooni vabas maailmas. Lisaks rõhutas Kristi Raik, et liberaalne demokraatia on kriisis ning läänelikud väärtushinnangud languses.
Paraku pole kunagi olnud ühtset arusaama sellest, millised on need läänelikud väärtushinnangud ja miks on liberaalne demokraatia ainuõige demokraatia? Jah, läänemaailm on üritanud tagada reeglitel põhinevat maailmakorda, kuid millised need reeglid on?
Kas sotsiaalsetes ja ühiskondlikes küsimustes on nn „läänemaailmas“ kokku lepitud, kas surmanuhtlus on lubatav, milline peab olema suhtumine samasooliste abieludesse või kui liberaalne peab olema immigratsioonipoliitika? Kõik need küsimused on suuresti sõltuvad ka lääneriikides nende endi ühiskondlikest protsessidest, ajaloost ja inimeste valikutest demokraatlikel valimistel, mis ei pea kuidagi olema kantud liberaalsest demokraatiast.
Viimastel aastatel on näha selget tendentsi kehtestada väidetavat liberaalselt demokraatiat kui ainuõiget demokraatiat ja seda teevad valdavalt just demokraatia vastased, kes ei suuda leppida paljudes riikides toimunud konservatiivsete erakondade populaarsuse kasvuga.
Kas Poolas või Ungaris, kelle puhul heidetakse ette liberaalse demokraatia puudumist, on keelustatud opositsioonilised erakonnad? Kas on vangistatud poliitilisi oponente? Kas toimub valimiste võltsimisi?
Ei. Tegemist on demokraatiaga, kus hetkel võimul olevatel erakondadel on väga tugev toetus ühiskonnas tänu valimistele. See ongi demokraatia ja neil riikidel pole vähimatki põhjust alluda Euroopa Liidu nn liberaalsele demokraatiale läbi lõdva immigratsioonipoliitika või samasoolistele paaridele eriõiguste andmise.
Kristi Raik väitis järgmist: „Trump on oma ametiajal näidanud, et ei hooli ei demokraatlikest väärtustest ega liitlassuhetest. Tema sümpaatiat autokraatide vastu on saanud tunda nii Vladimir Putin, Xi Jinping kui ka Põhja-Korea liider Kim Jong-un.“
Lühike küsimus: kuidas pagan küll?
Kas asjaolu, et Ameerika Ühendriigid soovivad kaitsta oma majandushuve Hiina vastu, on sümpaatia näitamine Xi Jinpingi vastu? Kas fakt, et Trumpi administratsiooni poolt ja Trumpi eestvedamisel on tugevdatud suhteid Taiwaniga, tähendab sümpaatiat Jinpingi vastu? Pole ei loogiline ega tõene.
Kas asjaolu, et Ameerika Ühendriikide president on üritanud maandada Põhja-Koreast lähtuvat julgeolekuohtu, on Kim Jong-uni ülistamine? Siiani pole keegi tõsiselt vaevunudki töötama Põhja-Koreast lähtuva ohu neutraliseerimise nimel.
Kas fakt, et Trumpi otsuse tulemusel (hoolimata meie kodumaistest liberaalsetest „ekspertidest“ ja nende vaenulikust suhtumisest Trumpi administratsiooni) liigutatakse suurem osa Saksamaalt vägesid Poola ja on jätkatud häid suhteid Eestiga, tähendab sümpaatiat Putini vastu? Kas asjaolu, et Trumpi administratsioon seab sanktsioone ettevõtetele, kes on seotud Nord Stream 2 gaasitrassi ehitusega, on sümpaatia Putini vastu?
Siin on selgelt näha, et erinevalt Bidenist asepresidendina aastatel 2008 -2016 on Trump vähemalt püüdmas takistada Saksamaa kui liberaalse demokraatia lipulaeva sobingut Putini Venemaaga.
Seega saab väita, et Kristi Raik produtseerib taas valeväiteid, mis tingitud vaid isiklikust antipaatiast ja ideologiseeritusest.
Järgmised huvitavad väited, mida Kristi Raik kirjutas Bideni kiituseks ja lootuses tema võidule: „(Biden) suhtuks väga tõsiselt oma ühiskonnasiseste lõhede taastamisele“; „vähendaks rikaste ja vaeste vahelist lõhet“; „uuendaks tervishoiusüsteemi“; „tõstaks liitlassuhted taas au sisse“; „tõmbaks kriipsu peale Trumpi tekitatud kahtlustele, kas USA võtab tõsiselt oma kohustusi NATOs“.
Lisaks muidugi tore lause, et Balti riigid said äsja Bideni meeskonnast avaliku kinnituse, et me saaksime kindlad olla NATO kaitsele, kui Biden võidab.
Kui kõike seda kirjutaks näiteks mõni aktiivne parteipoliitik liberaalsest tiivast, siis võiks isegi mõista. Kuid ma ei mõista, kuidas nii aktiivselt ja valedest eeldustest lähtuvalt saab seda kirjutada Eesti Välispoliitika Instituudi direktor. Võtame lühidalt kokku, miks Kristi Raiki väited on valed.
1) Ameerika Ühendriikides on olnud sotsiaalsed lõhed aastakümneid. See on olnud kapitalistliku maailmaliidri paratamatus – on rikkad ja on vaesed. Kuid vähendada sotsiaalseid lõhesid läbi selle, et kiita kaasa näiteks Black Lives Matter’i poolt toime pandud vägivallale, marodööritsemistele ja üle miljardi dollarilise kahju tekitamisele ning politsei hukkamõistmisele – siin küll lõhe vähendamise realistlikku soovi näha pole. Rääkimata faktist, et Joe Biden oli aastatel 2008 – 2016 USA asepresident Barack Obama presidentuuri ajal ja lõhe vähendamist me tollest ajast eriti ei mäleta.
2) Joe Bideni ametlik asepresidendi kandidaat on Kamala Harris, kes on USA demokraatide vasaku tiiva äärmuslikum esindaja oma vaadete poolest. Eeldada, et rikastel raha võtmisega ja lihtsalt vaestele andmisega lahendatakse sotsiaalseid probleeme, on osa kommunistlikust ideoloogiast. Lisaks on demokraatide vasaktiib rõhutanud vajadust vähendada kaitsekulutusi, mis kuidagi ei kattu Kristi Raiki väitega, et Eesti ja NATO julgeolek kasvab tänu Joe Bideni võidule.
3) Joe Biden on lubanud teha rohepöörde ka USA-s juhul, kui ta võidab, ja millele Trump tõmbas kriipsu peale lahkudes Pariisi kliimakokkuleppest. Ilmselgelt tähendaks see uusi sotsiaalseid konflikte just osariikides, kus kümned tuhanded töökohad sõltuvad USA naftatööstusest. Lisaks vähendaks see globaalselt konkurentsivõimet Venemaa ja Hiina vastu, mida näiteks Euroopa Liit on ise tegemas.
4) Trump ei ole seadnud kahtluse alla NATO mõttekust, vaid survestanud NATO liikmesriike panustama võrdsemalt ka rahaliselt. Tänu sellele on see kaasa toonud NATO tugevuse kasvu. Tekib põhimõtteline küsimus, et miks peaks USA farmer oma maksude eest ülal pidama Saksamaa julgeolekut, kui too samal ajal hoopis keskendub immigrantide heaolu kasvule? Taas tuletan meelde, et Biden oli kaheksa aastat asepresident ja selle ajal jooksul ei tehtud midagi, et NATO oleks ühtlaselt tugevam. Joe Bideni ametiajal asepresidendina magati lootusetult maha Süüria konflikti teke ja ei suudetud kuidagi reageerida näiteks Ukraina ründamisele Venemaa poolt. Lisaks ei reageeritud kuidagi plaanile ehitada Nord Stream 2, mis on selge julgeolekuoht Eestile ning mida veab Katri Raiki poolt ka tema artiklis kiidetud Saksamaa Angela Merkeliga, kes pidavat olema „üks maailma silmapaistvamaid demokraatlikke riigipäid“. Mis annab alust arvata, et nüüd, kui Biden pole kuidagi erksamaks muutunud, oleks midagi teisiti tema puhul?
Kristi Raik pole tahtnud ka mainida, et Donald Trump on ajaloos esimene USA president, kes on suutnud suurendada rahu Lähis-Idas tänu rahuleppele Iisraeli ning Bahreini ja Araabia Ühendemiraatide vahel. Selle rahuleppega on ühinenud nüüd lisaks ka Sudaan.
Samuti pole tahetud mainida fakti, et pärast Ronald Reaganit on Trump esimene president, kes pole oma ametiajal alustanud uut sõda.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Katri Raik on lähtunud oma analüüsis pigem ideoloogilisest soovunelmast, kui reaalsusest. Lisaks pole ta erapooletult käsitlenud Trumpi administratsiooni edusamme rahu tagamisel Lähis-Idas, Hiina kasvava mõju ohjeldamisel, NATO liikmesriikide kaitsevõimesse panustamisel. Lisaks pole tahetud käsitleda Joe Bideni asepresidendina ametis oldud aega ja seda võrrelda läbi selle aspekti tema võimalikele sammudele presidendina.
Jaak Madison
Euroopa Parlamendi liige
Väliskomisjoni ning Euroopa Parlamendi ja Ameerika Ühendriikide delegatsiooni liige
Lugu ilmus algselt Eesti Päevalehes vastusena Kristi Raiki samateemalisele artiklile.