Jaak Madison: riigireform alaku otsedemokraatiast

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Jaak Madison vaeb Eesti poliitikamaastikul väljakujunenud olukorda ja leiab, et ollakse jõudnud ummikusse, ning otsustamisõiguse peab andma kõrgeimale võimu kandjale – rahvale.

“Meil on demokraatia. Õigemini meile väidetakse, et meil on demokraatia. Samuti on väga palju räägitud vajadusest riigireformi järele ja tuldud välja erinevate ideede ning ettepanekutega. Kahjuks pole ma väga palju näinud ideid riigireformi puhul, mis ka reaalsuses midagi paremuse suunas muudaks.

Me võime küll öelda, et kaotame iga teise ametniku töökoha või vähendame Riigikogu liikmete arvu 10 inimese võrra, kuid minu hinnangul on see asendustegevus. Loomulikult on vaja vähendada bürokraatiat ja tore oleks, kui ka Riigikogu oleks võimalikult efektiivne, kuid see kõik on sekundaarne. Mis on primaarne?

Primaarne on meie valitsemiskultuur, selle areng ja ühiskonna võimalus, õigemini kohustus, rääkida pidevalt kaasa otsuste tegemisel. Praegusel hetkel on meil välja kujunenud partokraatia, kus iga nelja aasta järel särame me kõik poliitikutena reklaamidel ning paljud valijad teevadki oma valiku stiilis „kes on kõige armsam“. Sellisel kujul kahjuks me kaugele oma riigiga ei sõua.

Probleem seisneb selles, et selle valimistevahelise perioodi ajal pole aga kellelgi ühiskonnas suurt sõnaõigust või võimalust suunata riigi käekäiku. See on vale. Me ei saa rahulduda olukorraga, kus poliitiliselt otsustatakse midagi ära, erakondade vahel oleva kokkuleppega surutakse midagi läbi ja kui seda ei toeta näiteks valdav enamus ühiskonnast, pole ühiskonnal mingit võimalust seda takistada. Sellest johtuvalt on vaja põhiseaduses taastada rahvaalgatusõigus, mis meil kunagi on olnud.

Näiteks kui vähemalt 25 000 inimest annavad allkirja ühele seaduseideele, siis oleks parlament kohustatud seda arutama ja hääletama. Kui aga parlament võtab vastu seaduseelnõu, mis tekitab väga tugeva tagasiside ühiskonnas, siis oleks samuti näiteks 25 000 allakirjutanud kodaniku sooviga võimalus viia küsimus referendumile. Need arvud on hetkel tinglikud, sest see vajaks loomulikult veel läbiarutamist. Põhiline on see, et nõutavate allkirjade hulk oleks realistlik, samas ei saa see olla liiga madal.

Teine oluline küsimus on presidendi otsevalimine. Ei ole vastuvõetav, et erakondade vahelise ringkäenduse tulemusel saab presidendiks inimene, keda avalikkuses enamus inimesi ei tea, rääkimata tema maailmavaate, seisukohtade või ideede puudumisest ühiskonnas. Tihti on väidetud, et presidendi otsevalimise puhul saaks ta liigselt suure mandaadi, kuid praegune põhiseadus näeb tal pigem esindusrolli. See väide on väga eksitav.

Parimaks näiteks on päevakajaline ÜRO migratsioonilepe, mida soovis minna allkirjastama ametis olev president. Kas see pole liiga suure õiguse andmine presidendile, kes ei ole saanud ühiskonnalt mandaati? Ma väidan, et praegune president on vahel liigagi palju tundnud end olevat valitud rahva poolt, kuid tegelikult on saanud ametisse ainult tänu erakondade saamatusele ja sobingutele.

Lühidalt tuleb käsitleda ka meie omavalitsuste rolli riigireformi kontekstis. Aasta on möödas haldusreformist ja kõik on läinud täpselt nii, nagu konservatiivid hoiatasid: ääremaastumine jätkub, ettevõtlus maapiirkondades kiratseb, endised omavalitsuste juhid said „kuldsed käepigistused“ ning midagi sisuliselt paremuse poole ei läinud.

Põhjus on samuti teada. Ei saa toimivaid omavalitsusi, kui panna aluseks lihtsalt inimeste arv. Kahte vaest liites uut rikkust ei loo. Ma olen alati väitnud, et toimiva ja eduka omavalitsuse näitajateks on kaks tegurit: SKP elaniku kohta omavalitsuses ja võlatase elaniku kohta.

Haldusreformi seadus tuleb paratamatult uuesti ümber teha uue valitsuse poolt ja seda osaliselt ka tagasi pöörata. Meie riigihaldusminister küll väidab tihti, et riik ega minister ei saagi midagi ära teha, kuid mina väidan vastupidist: kui riik midagi teha ei saaks, siis poleks ka vaja meil riigihaldusministrit. Meil on vajadust regionaalpoliitika järele, mis loob aluse ettevõtluse arenguks väikepiirkondades, mis omakorda on alus kõigeks ülejäänuks.”