Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

JAAK MADISON: „Viimases hädas ei pruugi Euroopa suurriigid iga veretilgaga meie eest surra“

08.12.2022
Jaak Madison Euroopa Parlamendis.
© Erakogu

Mõned päevad tagasi tegi kummastava avalduse Saksamaa kantsler Scholz, et peale sõja lõppu peaks Euroopa lahendama ühised julgeolekumured koos Venemaaga juhul, kui Putin lubab lõpetada Venemaa agressiooni oma naabrite vastu. Seda väitis ta Berliini julgeolekukonverentsil.

Seejärel teatas ka Prantsusmaa president Macron intervjuus telekanalile TF1, et lääneriigid peaksid arutama, kuidas tulla vastu Vladimir Putini hirmudele NATO laienemise osas ja pakkuda Venemaale sõja järel julgeolekutagatisi. Lisaks väitis ta, et «see tähendab, et üks olulisi punkte, millega peame tegelema – nagu president Putin alati öelnud on -, on hirm, et NATO tuleb otse tema uste ette, ja paigutab sinna relvad, mis võivad Venemaad ohustada».

Selline suhtumine Eesti poliitiku suust tooks tõenäoliselt kaasa selle poliitiku karjääri lõpetamise avalikkuse ja meedia poolt, rääkimata muidugi üldisest tendentsist otsida patriootide seast müstilisi kremlimeelseid selmet näha tegelikku ohtu, mida kujutavad Saksamaa ja Prantsusmaa juhtide seisukohad.

Kui vaadata aga tõsisemalt otsa Saksamaa ja Prantsusmaa suhtumisse Venemaa osas, siis see on enam kui küüniline, lisaks ka hirmutavalt sarnane ajalooliselt kombele mängida suurriikide poolt üle väikeste peade ja muidugi nende peade arvel. Praegu tundub, et kaks Euroopa suur- ja juhtriiki pole jätkuvalt aru saanud, et seni, kuni Venemaa ilma kahtlusteta üritab ellu viia Nõukogude Liidu taastamise projekti, ei ole mingitki võimalust mitmepoolseteks kokkulepeteks võrdsetel alustel, mis lähtuks ka usaldusest, et osapooled täidavad kokku lepitud tingimusi.

Siiski on selge, et kui Saksamaa ja Prantsusmaa pole suutnud sellest tänini aru saada, siis seda ka ei juhtu tulevikus. Sellega tuleb aga ka meil siin Maarjamaal arvestada ja lähtuda oma välis- ja riigikaitsepoliitika ülesehitamisel faktist, et viimases hädas ei pruugi Euroopa suurriigid iga veretilgaga meie eest siin surra. Emmanuel Macron peaks mitte väga eaka inimesena hästi mäletama oma pidevatest telefonikõnedest Vladimir Putiniga, et antud lubadusi on venelased rohkem kordi murdnud, kui on kahel käel sõrmi.

Kuid ka väide, millega ta just kui mõistab Venemaa hirme ja muret NATO tõttu, on enam kui küüniline ja kahjuks ilmestab hästi Prantsusmaa ajaloolist Venemaa romantiseerimist. Venemaa ei saa mingilgi juhul tunda reaalset hirmu NATO liikmesriikide ees, sest ükski NATO liikmesriik ei ole kunagi üles näidanud ambitsiooni Venemaa tänaste maa-alade vastu. Küll aga on seda teinud korduvalt Venemaa.

Ainukene põhjus muidugi Venemaal tunda muret NATO liikmesriikide pärast on asjaolu, et see takistab neil oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamist, milleks on kas sõjaline naaberriikide maa-alade hõivamine või kaudsemalt läbi ähvarduste satelliitriikidest koosneva mõjusfääri ja telje loomine. Paraku on see muidugi täna Venemaal takistuseks NATO tõttu, sest hoolimata osade NATO liikmesriikide võbelemisest ja ka ameeriklaste tihti hirmunud lähenemisest sõja ajal Ukrainas, siis suurel määral on see heidutuspoliitika Venemaad taltsutanud.

Ajal, kui sõda veel käib Ukrainas, venelased jätkuvalt panevad toime sõjakuritegusid läbi infrastruktuuri pommitamiste ja tsiviilisikute mõrvamiste, Venemaa pole näidanud mingitki kavatasust oma tegevust lõpetada ja veel vähem kuidagigi seda heastada, rääkimata ka vähimastki kavatsusest loobuda oma imperialistlikust välispoliitikast, siis ei saa kõne allagi tulla jutud ühisest julgeolekuarhitektuuri ehitamisest koos Venemaaga.

Sellised sõnavõtud Euroopa Liidu juhtriikide liidrite suust annavad aga paraku Venemaale signaali, et jätkuvalt on nad Prantsusmaa ja Saksamaa silmis võrdväärsed partnerid ning Kesk- ja Lääne-Euroopa riigid on taas valmis ullikestena uskuma kõige absurdsemaid valesid Venemaa poolt. Lisaks ka korduvalt ajaloos läbi elatud tõdemus – selline poliitika Macroni ja Scholzi poolt kallutab Euroopat järgmise sõja poole.

 

Jaak Madison, Euroopa parlamendi saadik (EKRE)