Jaak Uibu koroonakroonika: Reformierakond ei soovinud luua minu soovitatud koroonakahjude minimeerimise toetusrühma

Arvamus,
- Updated
Hetkeseis.

Sissejuhatuseks. Käesolevat kirjutist ei ole minult keegi tellinud ega soovinud. See on ka liiga pikk avaldamiseks ja lugemiseks ühiskonnas, kus on harjutud (või harjutatud?) säutsuma. Miks ma selle üldse kirjutasin? Ega ise ka ei tea, äkki keegi juhuslik lugeja arvab ära. Kas ma oleksin pidanud vaikima?

Kui koroonapandeemia oleks puhkenud kolmkümmend aastat tagasi, siis oleks nende ridade autor olnud põhivastutaja haiguse puhkemisel. Praegu ei tuleks vist keegi selle peale, et mind vastutusele võtta, mis on muidugi kergenduseks. Küll leian tihti arengupeetusega kommenteerijatelt negatiivset suhtumist kunagisse sanitaar-epidemioloogia teenistusse. Seejuures jäetakse arvestamata selle teenistuse arendamise võimalused iseseisvuse aastatel ja ei märgata arendamise asendamist likvideerimisega.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ometi pealtvaatajaks ei tahaks end hädaolukorra puhul pidada, seepärast olen nõuannete näol valitsusasutusele ja paralleelselt artiklitega meediale püüdnud kasulik olla haiguse tõrjel. Aadu Hindi romaani „Tuuline rand“ ühe tegelase sõnul  olevat nõuandmine üldse mõttetu tegevus, sest targal pole sinu nõuannet vaja, aga rumal ei oska sellega midagi peale hakata. Milleks on siis riigiaparaadis sadu nõunikke? Vaatame allpool, mis minu nõuannetest välja tuli.

20. oktoober 2020

Idee koroonakahjude minimeerimise toetusrühma moodustamisest ei olnud vastuvõetav Reformierakonnale, küll nad raiskavad aega ja energiat küsimuste koostamiseks Riigikogu töö blokeerimiseks.

Eesti Reformierakonna eelnõu „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele moodustada ekspertidest COVID-19 analüüsikomisjon” 220 OE ei läinud sügisel Riigikogus läbi, kuigi läbirääkimistel suures saalis väljendati palju õigeid ja vajalikke mõtteid. Neid ähvardas kasutamata jätmine. Et see nii ei juhtuks, soovitasin meilikirjaga Reformierakonna fraktsioonil ellu kutsuda Riigikogus “Koroonakahjude minimeerimise toetusrühm”, kus saaks sihipäraselt rakendada Reformierakonna kriitilist ja alarakendatud potentsiaali laias spektris ja ennenägematult pikka aega. Minu ettepanek oli kooskõlas Riigikogus Reformierakonna sel ajal algatatud aruteluga „Kuidas elada koroonaviirusega“ ja asjaoluga, et vajalikuks on peetud Riigikogus moodustada sadakond toetusrühma.

Sain vastuse Riigikogu Reformierakonna liikmelt Signe Riisalolt: „Tänan kaasa elamast Riigikogu tegemistele ja kinnitan, et eri viisidel püüame jätkuvalt viiruse leviku piiramisega, aga ka kahjude minimeerimisega tegeleda. Riigikogu saab ja peab tegelema COVID-19 viirusega, kuid vastutus ja tegelikud otsused on Valitsuse teha“.

Nii toetusrühm jäi moodustamata ja energia hakkas maha jooksma abieluküsitluse blokeerimisele suunatud tuhandete küsimuste koostamisele.

Paar aastat tagasi tegutses Riigikogus Rein Ratase eestvedamisel Eesti rahvastiku toetusrühm, mis oli teokas. Mulle näib, et teokam kui hilisemad Rahvastikukriisi lahendamise palgalise personaliga probleemkomisjonid. Tean üksikasju, sest olin selle toetusrühma vabatahtlik konsultant.

Arvan, et „Koroonakahjude minimeerimise toetusrühm“ oleks saanud olla hea tahtmise ja juhtimise puhul tõhus institutsioon Riigikogu tasandil koroonakriisi ohjamisel Eestis. Me ei tea ju, kust tuleb lahendus. Kuigi tehti Valitsuse poolt esimesel pilgul kõik, ei jäänud teine koroonalaine tulemata. Seepärast leian, et nii nagu rahvastikukriisi puhul, ei ole ükski komisjon ülearune. Kui ta vaid oma ülesandeid tõsiselt võtaks.

Nõuande tulemus: Riigikogu Reformierakonna fraktsioon lükkas ettepaneku tagasi. Kui käsitada seda suhtumist koos nende ülemäärase aktiivsusega abieluteemal, siis  avastame sügava puude selle erakonna südametunnistuses. Minu ettepanek toetusrühma moodustamisest avaldati mõnes väiksemas väljaandes.

15. novembril 2020.

President, Riigikogu esimees ja peaminister: „Proovime seekord nii, et keelde ja käske oleks võimalikult vähe. Proovime nii, et riiki ei pea lukku panema“.

Koroonaviiruse haigus COVID-19 on meil nii uus, et isegi korraliku lühikest nime pole Eestis tema jaoks veel välja mõeldud. Siiski on ta meie elu jõudnud segi paisata, maailmast rääkimata. President, Riigikogu esimees ja peaminister pöördusid äsja ühekoos rahva poole sõnadega: “Proovime seekord nii, et keelde ja käske oleks võimalikult vähe. Proovime nii, et riiki ei pea lukku panema. Proovime nii, et koolid oleks avatud, töökohad püsiks, oluline osa me igapäevasest elust toimiks. Selleks on vaja me kõigi ühist pingutust. Meie kõigi, ka sinu!”

Pole põhjust kahelda – hirm koroona ees on meie riigijuhte ühendanud. Algul paistis, et viirus ründab üksnes eakaid, aga nüüd novembris suureneb Eestis haigestumus ka koolilaste ja sõjaväelaste hulgas. Antud kirjutises püüame mõnes asjas, eriti haiguse levikus, selgust juurde tuua rahvusvahelise koroonakogemuse alusel. Põhiline andmeallikas on USA  Johns Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse avalik teave. Muidugi on kasutatud ka teisi internetimaterjale, sealhulgas Joel Kotkini poolt väljaaantavat igal nädalapäeval  ilmuvat demograafia ja urbanistika võrguväljaannet www.newgeography.com. Tema vanaisa elas ja töötas Riias.

Kui vaadata Johns Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmegraafikuid, siis paistab silma koroonasse haigestumise vähenemine USA osariikides sotsiaalset distantsi suurendavate otsuste vastuvõtmisel. Mõnda aega – kuu või mõni kuu – on haigestumus madal. See innustab võime piiranguid maha võtma või leevendama, millele järgneb haigestumise tõus varasemast tasemest kõrgemal. Jälle järgnevad piirangud ja kõik paistab korduvat, üksnes drastilisemal kujul.

Piiranguotsuste kehtestamise ja leevendamise märkimine graafikutel kalendaarselt on otstarbekas ja järgimisväärt, sest võimaldab pilguga haarata piirangute efektiivsust. Omaette küsimus on, kui palju ja kui radikaalselt on USA kui kõigi võimaluste ja vabaduste maa, neid piiranguid rakendanud. Õigemini – kui palju on neil õnnestunud piiranguid rakendada, sest eks vastuseis on ka olnud Ameerika vääriline. Et piirangud pole tõhusad, see selgub koroonastatistikast – kümne ja poole miljoni inimeste haigestumine, mis on kõrgeim maailmas. Surmajuhtumeid 252 tuhat.

Asjatundjad ütlevad, et koroonasurm on lämbumissurm.

Soodustava asjaoluna koroonaviiruse levikul etendab oma osa elanikkonna asustustihedus USA suurlinnades. Sellest sõltuvalt võib suremus koroonahaigusse varieeruda peaaegu kümme korda. Üllatav on Manhattani elanike  madalam suremus võrreldes Bronxi ja Brookliniga. Seda seletatakse Manhattani elanike suurema sissetuleku ja  lühema tööleminekuajaga – lühem füüsiline kontaktaeg kokkupuutes koroonahaigetega. Ebasoodsates oludes elavate mustanahaliste ameeriklaste suremus on oluliselt suurem kui lubab arvata nende osakaal rahvastikus.

Koroona levikut soodustavaid ja tõkestavaid tegureid on palju ja väga ootamatuid. Taudide vastaste karantiininõuete väljatöötamisega alustati juba keskajal. Arvesse tuleb võtta viiruse muutlikkust ja vaktsiinide puudumist. Kui immunoloogia isa  Edward Jenner 1798.a. üksinda kasutas rõugete vastu (need tapsid kümnendiku elanikkonnast) lehmarõugete haavandite lima, siis nüüd rakendavad riigid suuri teaduskollektiive tõhusate vaktsiinide väljatöötamiseks. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu leiab, et igaks juhuks tuleb kõikjalt maailmast sõlmida lepinguid erinevate vaktsiinitarnijatega. Kui lõpuks vaktsiinid välja töötatakse ja kohale tuuakse, kasutatakse neist Iisraelis vaid tõhusamaid. Enne seda uudist levitati sõnumit, et vene vaktsiini ei tohiks ka vaenlasele kasutada.

Haigestumisega koroonaviirusesse järgnevad USA´le  India (8,7  milj.), Brasiilia (5,8 milj.), Prantsusmaa (1,9 milj.) ja viiendana Venemaa 1,8 miljoni juhuga. Võrdluseks Hiina Rahvavabariik, kust pandeemia alguse sai, on suutnud hoida koroonajuhte tänaseks vaid 92 tuhande juhu juures. Viimase kuu aja jooksul on seal leitud veidi üle 900 juhu ja vaid 3 surmajuhtu. Eestiski on viimasel kuul neid haigusjuhte avastatud kolm korda enam kui Hiinas, samuti surmajuhte. Milles on asi, miks on Eestis koroonajuhte enam kui suures Hiinas?

Aga ega Hiina Rahvavabariik üksinda ei ole edukas koroonatõrjes. Seda on ka 26 miljoni inimesega Austraalia, kus peale neljakuulist ranget karantiini võib end koroonavabaks pidada. Illustreerime seda faktidega: kokku 27,5 tuhat haigusjuhtu ja 900 surma, suvel üle 700 juhu päevas, nüüd  novembri keskel päevas vaid pool tosinat haigusjuhtu.

Ajalehe Washington Post arvates, aga sellele tugineb Nezavissimaja Gazeta kolumnist, peitub Austraalia edu koheses piiride sulgemises, mida Euroopas ei tehtud. Austraalias  rakendati ka karme trahve. Peamiseks põhjuseks oli riigijuhtide oskus, hoolimata ideoloogilistest erinevustest, veenda elanikkonda loobuma ajutiselt kodanikuvabadustest. Elanikkond küsitluste põhjal soostus karmide abinõudega. Seda soodustas minu arvates Austraalia elanike varasem  traagiline kogemus hiigeltulekahjudega toimetulekul.

Analoogiline edulugu on ka Singapuris, Taivanil, Uus-Meremaal  ja vähem Lõuna-Koreas. Nende elanikkonna haigestumise näitajate otsimisrõõmu jätame lugejale.
Euroopa maades on viimasel ajal üsna ühtlane koroonasse haigestumuse tõus.

Rootsi on läinud oma teed ja lootnud vaid väheste piirangutega kollektiivse immuunsuse kujunemisele teise laine eel.

Viimased teated Rootsist viitavad taolise poliitika läbikukkumisele. Haigestumise kõrgpunkt saabus 10. novembril 15,8 tuhande haigusjuhuga päevas. Eestil on siin sarnasus Rootsiga – ka meil oli haigestumuse kõrgpunkt 12. novembril 373 haigusjuhuga. Nädal hiljem saabus Eestis uus kõrgpunkt 414 juhuga. Võib ka võrrelda – Eesti pehmedki  piirangud on osutunud tõhusamaks kui Rootsi soovituslikud. Koroonahaigusega hospitaliseeritute arv kasvab Rootsis kiiremini kui mujal Euroopas.

Peterburis sureb koroonasse haigestunutest kaks korda enam kui Moskvas. Saadeti kohale Venemaa tervishoiuministeeriumi kõrge delegatsioon selle põhjuseid uurima, aga tulemused pole veel teada. Põhjusena oletatakse Peeter Suure poolt rajatud linna halba kliimat. Venemaal liigub ütlemine: „Kui koroona esimese laine ajal püüdsid arstid rahvale selgeks teha, et koroona on haigus, siis teise laine ajal rahvas püüab arstidele selgeks teha, et peale koroona on olemas ka teised haigused“

Lõpuks tahaks mõtiskleda karmide meetmete rakendatavusest koroonahaiguse ohjamisel erinevate riikide spetsiifika ja kogemuste alusel. Kordame –  koroonat on õnnestunud kontrolli all hoida Hiina Rahvavabariigis. Selle riiklik režiim on kahtlemata autoritaarne kui mitte öelda diktaatorlik. Hiina rakendas koroonatõrjes kahtlemata diktaatorlikke, aga tuleb tunnustada – efektiivseid meetmeid.

Enamikus maailma demokraatlikest riikidest, kus arvestatakse inimõigusi ja vabadusi, aga inimkohustused maha vaikitakse, pole see õnnestunud. On ju hästi tuntud rahvarahutused Euroopas koroonapiirangute vastu. Tänavatele tulevad noored ja terved inimesed, kes ei tunne enda ohustatuna ja kes  nõrkade suhtes ei paista silma kaastunde poolest, vaid nõuavad omale õigusi. Nagu on ka seksuaalvähemused ja abielurüvetajad või potentsiaalsed rüvetajad. Ikka on tähtsamad lõbustused ja meelelahutus ja alkohol kui teiste inimeste elud. Nii on see Euroopas kui Ameerikas.

Pool aastat tagasi avaldatud artiklis ma küsisin: „Kas koroonaviiruse epideemilises levikus on ka midagi positiivset? On küll, see annab kainestava hoobi globalismile ja naudingutele suunatud eluviisile ning toob otsustajate teadvusse asjaolu, et Eesti vajab ka tänapäevase koolitusega arste-epidemiolooge“. Madala suremuse puhul koroonasse on tunda Tartu Ülikooli hea koolitusega arstide kätt, aga levimuses annab tunda arstiõppe alusel arst-epidemioloogide ettevalmistuse puudumine. Neid püüavad asendada paljusõnalised poliitikud. Küllap oligi sanitaar-epidemioloogiajaamade võrgustiku likvideerimine suur viga.

Meile on muutunud endastmõistetavaks ja ainuõigeks demokraatlik riik, kes rakendab või ei rakenda piiranguid ohu vastu. Parem, kui ei rakenda. Siiski paistab, et demokraatia ei tööta ohtude puhul, liiatigi kui rahva kriitiliselt tähtsal osal puudub empaatiavõime – arvestada nõrgematega. Näib, et meil tuleb õppida  Austraalialt kui teisteltki, kes on suutnud ohjata koroonat ja  rikastada demokraatiat  empaatiaga.

Inimkohustused on sama tähtsad kui inimõigused.

15.detsember 2020.

Järg 15. novembri kirjutisele

Kuu aega tagasi ilmunud meediaartiklis andsin tagasihoidlikult mõista koroonatõrje vastutavatele ametiisikutele, et „meil tuleb õppida Austraalialt kui teisteltki, kes on suutnud ohjata koroonat“. Saatsin artikli selle ettepanekuga Riigikogu Kantseleisse, Riigikantseleisse, Peaministrile, Terviseametile, Välisministeeriumile. Tulemus –  vaid  automaatvastaja teatab, et kiri on kohale jõudnud ja sellega kontaktid lõpevad. Kehvale kirjakultuurile asutustes lisandus veel koroonaviiruse haigus, mis veelgi halvendab ametikirjavahetust.

Koroona teadusnõukoja esimees seletas Riigikogu sotsiaalkomisjonile madalat nakatumist talvise aastaajaga teisel pool maakera. Paraku nakatumist ühes teises riigis teisel pool maakera – Argentiinas, oli ju tuhandeid juhte päevas. Eesti koroonateadetes ei esine võrdlust Kagu-Aasia riikide ja Austraaliaga. Ehk polnud minu näited küllalt veenvad, et eeskuju otsida tehtud soovituse järgi?

Demonstreerime siis koroonasse üldnakatumist, nakatumist viimasel kuul ja viimase päeva jooksul 09. detsembri seisuga absoluutarvudes: Austraalia – 27993, 328, 6 juhtu; Uus- Meremaa – 2088, 102, 3; Taivan – 718, 141, 2; Vietnam – 1377, 164, 10; Hiina – 83782, 2117, 112; Singapur – 58285,  229, 12. Illustreerime veel mõningate riikidega: USA – 15 165 159, 5 115 617; 215 860;  Eesti – 15 510; 9 385; 284;  Šveits – 358 568, 146 655, 4262. Need andmed on võetud John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse avalikust andmebaasist. Eesti Statistikaameti andmebaasist leiame graafikutelt tõendi – suremus aastal 2020 juba ületab valdavas ulatuses kümne aasta keskmist, sest lisaks koroonasurmadele ei saa koroona tõttu rahvas enam vajalikku arstiabi.

Nakatumisnumbrid on kõnekad, kui neist osatakse teha järeldusi. Maailma majanduseliit ei kogune enam Davosis, vaid järgmise aasta mais Singapuris. Võrreldes koroonasse nakatumist Šveitsis ja Singapuris, on see mõistlik otsus rikaste puhul, kellele on armas peale raha ka enda elu.

Miks Eestis on olukord nõnda katastroofiliseks muutunud? Märtsi keskpaiku kirjutasin Tartu Postimehes artikli „Koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudus“, kus loetlesin seitse põhjust, miks koroona tungis meie riiki. Neist ükski pole oma tähtsust kaotanud. Siiski näib, et  juhtivaks põhjuseks on omas ajas  professionaalse kaadriga sanitaar-epidemioloogia teenistuse likvideerimine ja asjatundjate asendamine võhikutega. Meenutame härdusega, et Ida-Virumaa linnades oli kolm valvsat sanitaar-epidemioloogia jaama kokku ligi paarisaja töötajaga.

Heasoovlik sotsiaalminister Tanel Kiik võib punnitada kui palju tahes, ent ta ei ole ei arst ega ammugi mitte epidemioloog, kes tunneks epidemioloogilist protsessi. Ta on võtnud liiga palju enda peale. Tema kümme ametnikku ajavad küll võrdsust taga, kuid ühtki epidemioloogi sealt ei leia. Surma ees oleme võrdsed niigi.

Majanduseliit leidis Singapuri oma kogunemiseks, koroona teadusnõukoda ei leia seda riiki mõõduvõtuks, vaid mõõdab naabrite numbreid, leides nendes õigustust. Mitte teadusnõukoja või Valitsuse koroonakoosolekute kestus pole oluline, vaid epideemia tõkestamine on tähtis, mis argade otsustega ei ole õnnestunud. Kannatame kõik. Ka võrdsusametnikud ja nutika (või hoopis nutuse?) arengu asjatundjad.

Nõuannete tulemused: Kokkuvõtlikult väljendatud – tulemused puuduvad. Nüüd kordan üle – 15.novembri ja selle järelkirja autorit ei pidanud vastuse vääriliseks ei Riigikogu Kantselei, Riigikantselei, peaminister, välisministeerium, sotsiaalministeerium, Terviseamet ega Rahvusringhääling. Miks vastust ootasin välisministeeriumilt – aga seepärast, et palusin välisministrit kirjaga tutvuda ja hankida teavet Austraaliast jt riikide kogemustest, kus on õnnestunud haigust ohjata. Vastamisel klapp ees. Kas see on nimetatud institutsioonide omapära?

Saatsin ka Postimehe päevatoimetajale, kelleks oli Loora-Elisabet Lomp: „Palun juuresolev kirjutis avaldada koroonalaine harjal, kui see Teie teha on. Kui ei ole, siis edastage see koroonaülevaade neile, kes on volitatud avaldama“. Kahe päeva pärast sain Loora-Elisabeti telefonile ja ta teatas, et artikkel avaldatakse. Järgnes kuu aega vaikust.

Otse Jõulude eel Loora-Elisabet rõõmustas Postimehes, et Harjumaa nakatumine koroonasse rühib Euroopa tippu. Kirjutasin talle, et minu artiklit sahtlisse pannes kirjutate nüüd koroona levikust Harjumaal! See on ebaeetiline tegu noore ajakirjaniku poolt, mida ma ei saa hoida endale. „Et selles katastroofilises trendis on ka Teie  vastutus  ja Postimehe osa, seda tuletan Teile täna meelde“. Muidugi järgnes jälle vaikus. Samas jahutakse kogenematule lugejaile häbitult ajakirjanduseetikast.

Ka ajakirjanikeõpe on mandunud, nagu ütleb Ülo Vooglaid. Ja jätkab, et sellel on põhjusi, nagu ühiskonnas ikka – mitu.

31. detsember 2020

Koroonasse üldnakatumine alates haiguse algusest riigis, nakatumise juhud viimasel kuul ja viimase päeva jooksul absoluutarvudes:

Austraalia – 28 425, 502, 20  juhtu;
Uus-Meremaa – 2162,  102, 0;
Taivan – 799, 120, 2;
Vietnam – 1465, 114, 9;
Hiina – 95963, 2970, 87;
Singapur – 58599,  371, 30.
USA – 19 968 087, 6 176 142; 227 315;
Soome – 36 107, 10 645, 249;
Läti – 40 904; 23 217; 1 861;
Eesti – 27 990; 15 493; 734; Üle poole nakatumistest on aset leidnud detsembris!

Haritud lugeja ütleb – NO COMMENTS. Aga võinuks minna teisiti, väiksemate kahjude ja kaotustega. Kas sellist tagurpidi demokraatiat me tahtsime?! Ülo Vooglaid oma raamatus „Elanikust kodanikuks“ iseloomustab petuühiskonda. Võib olla on Toompea Haridusseminari teeneks see, et oleme võltsdemokraatia koroona pandeemia ajal sokraatilise meetodiga faktipõhiselt kindlaks teinud. Millised on ettepanekud demokraatia  renoveerimiseks? Vaikimine oleks vale.

Jaak Uibu

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused