15.09.2018
Justiitsministeerium ei suuda alati olla sellel tasemel, millisel ta peaks olema.
Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu on tuntud inimesena, kes võtab Eesti demograafilise olukorra parandamist tõsiselt, kuid just see on talle saatuslikuks saanud.
Nimelt tundub kogu riigivõimusüsteem tahtvat seda küsimust vaid kosmeetiliselt käsitleda, „linnuke“ kirja panna ja samal moel jätkata, väites hiljem, et nemad tegid kõik eestlaste arvukuse tõstmiseks ja võimalik tagasiminek tuli neist sõltumatult.
Nii on Jaak Uibust saanud soovimatu isik, keda lausa ignoreeritakse, sest ta soovib ka tulemusi saavutada. Edasi ta kirjeldabki üht juhtumit, kus temaga lihtsalt mängiti.
„Lugu algas kaks kuud tagasi, kui saatsin kõikidele ministeeriumidele digarist leitava digiväljaande „Inimloomuse tahumata tahud“ palvega sellest välja sõeluda ettepanekud, mille realiseerimine tagaks rahvastikutaaste Eestis, ja veel otsida välja need asjaolud, mis mõjutavad rahvastikutaastet negatiivselt.
Lisan, et peale minu tagasihoidliku panuse hõlmas digikogumik kahe aasta tagusest ajast pärit ettepanekud kaheksalt presidendikandidaadilt sündimuse tõstmiseks. Niisiis igati loominguline tegevus ametnikele nende intellektuaalse potentsiaali rakendamisel rahvuse kestmise huvides ja ideematerjaliks Riigikogule rahvastikukriisi ohjamisel.
Lugeja tahab muidugi teada, mis mulle vastati, aga peab veel kannatama, nagu mina isegi varsti kolmandat kuud ootan, et kõik ministeeriumid mulle oma valikud esitaksid. Saabunud vastuskirjadest selgelt eristub justiitsministeeriumi oma, millele käesolevas artiklis keskendun.
Avaldan selle siinjuures lakoonilises ilus, jättes välja riigivapi, saja aasta sümboolika ja nõude asustusesiseseks kasutamiseks peaaegu kogu jooksva sajandi vältel. Kiri on suunatud õieti sotsiaalministeeriumile: „Edastame vastamiseks hr Jaak Uibu pöördumise. Rahvastikutaaste küsimused Justiitsministeeriumi valitsemisalasse ei kuulu.“
Minule saadetud kirja koopia nii rõõmustas kui kurvastas. Rõõmustas, sest kes ei tunneks heameelt, kui ministeeriumi juristid tulevad appi vastuskirja hankel sotsiaalministeeriumilt, mida ootan juba kaks kuud. Rõõmu varjutas varjamata kurbus kaotatud ajast, mille kulutasin ministeeriumi endise kantsleri Norman Aasa kurssiviimiseks rahvastikuprobleemide ja nende võimalike lahendusteedega. Viimased sisaldasid vältimatu komponendina just justiitsministeeriumi rolli õigusliku aluse loomisel rahvastikukriisi leevendamisele.
Nõupidamistele Norman Aasaga eelnes aastatetagune kohtumine samas küsimuses ministeeriumi kantsleri Mihkel Oviiriga, keda me hilisemast elust tundsime valjuhäälse riigikontrolörina. Veel rohkem minevikku tagasi minnes tuleb meenutada kunagist peaministrit Kaarel Eenpalu, kes nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu.
Mõistsin, et tuleb alustada algusest ja kohtuda kantsler Tõnis Saarega tema kurssiviimiseks rahvastikutaaste sõlmküsimustega. Minister Urmas Reinsaluga tunneme teineteist juba tema Lennart Meri perioodist, kui tal veel ei olnud kokkupuudet kriminaalse maailmaga ja oli ka väliselt igati sile noormees. Ettevaatlikuks teeb mind see, et kuudepikkuse ooteaegade tõttu tippametnike juurde pääsemisel, võivad nad jälle vahetuda enne koolituskuuri lõppu.
Nagu elus ikka, tuleb sageli juhus appi. Surfates võrgus avastasin Riigi Teataja kolmandast osast Jüri Ratase ja Heiki Looti allakirjutatud Vabariigi Valitsuse poole aasta taguse korralduse „Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 koostamise ettepaneku heakskiitmine“. Sellest sai välja lugeda, et justiitsminister valitsuse liikmena on nõustunud ministeeriumi osalemisega selle koostamisel. Kahjuks eksistentsiaalses rahvastikutaaste küsimuses ministeerium taandus otsustavalt! Kas eksisid Jüri Ratas ja Heiki Loot või Urmas Reinsalu ja Tõnis Saar? Või on tegemist ametnike lapsusega, kui tippjuhtidele mitte varju heita?“