Jaak Valge: “Ajaloo tühistamine on nüüd ka Eestisse jõudnud”

Ajaloo tühistamine on nüüd ka Eestisse jõudnud, kirjutab ERRi uudisteportaalis ajaloolane ja Riigikogu liige Jaak Valge (EKRE), lisades, et tegemist on ohuga vabale ühiskonnale, sest selle eesmärgiks pole parima lahenduse või tõe otsimine, vaid ühe ideoloogia kinnistamine teabe piiramise ning mittesoositud hoiakute agressiivse hukkamõistmise teel.

Vaevalt oleks Eesti iseseisvuse taastamise järel keegi suutnud oletada, et meil tuleb uuesti oma sõnavabaduse ja ajalookäsitluse eest seisma hakata. Või kui keegi küsimuse tõesti nii püstitas, siis seostades seda ainult Nõukogude uue okupatsiooni kartusega.

Ometi tegeleme nende küsimustega nüüd iseseisvas Eesti riigis. Riigikogu menetluses on meediateenuste seaduse muutmise eelnõu, millega reguleeritakse vasakliberaalsest seisukohast seda, mida meedias tohib ja mida mitte, ning KUMU kunstimuuseumis on korraldatud näitus “Erinevuste esteetika”, kus korraldajad-kuraatorid on asunud muutma autorite poolt teostele antud nimetusi.

Mõlemaga aetakse sama asja, nimelt üritatakse murda pika arengu vältel kujunenud ühiskondlikku teadvust. Tõsi, loomulikult ongi ühiskond alati muutustes, kuid muutused ei peaks tulema väljastpoolt ja jõuga, nagu nüüd.

Meediateenuste seaduse eelnõus on esitatud kinnine loetelu tunnustest, mille vastu ei tohi õhutada vihkamist. Seega on tegemist teatud ühiskonnagruppide seadmisega eelisseisundisse ehk teisisõnu üritusega kõigutada senist sotsiaalset tasakaalu.

Veel ebameeldivamaks teeb selle asjaolu, et viha õhutamisel on mitmeti tõlgendatav tähendus. On raske fikseerida, millal toimub üleastumine. Nii kujundatakse ühiskonnas kartlikkust ja enesetsensuuri.

Samuti tuleb eelnõu kohaselt hakata Eestis jõuliselt edendama meediapädevust, milleks peaksid suunised tulema Euroopa Komisjonist, mis on seni aga tulemata.

Nii peaksime heaks kiitma sisu, mida me ei tea. Pealegi on meediapädevuse näol taas tegemist laialivalguva mõistega, mille edendamine võiks ideaalis küll tähendada allikakriitiliste oskuste ja tasakaalustatud teabe hindamise edendamist, praktikas aga tõenäoliselt ka vasakliberaalse ideoloogia edendamist. Sest Eestis puudub institutsioon, kus suudetaks teabe tasakaalustatust hinnata, kontrollida ja vajadusel korrigeerida.

Eesti meedias valitseb nn vasakliberaalne baaskonsensus ehk meedia on järsult kaldu vasakliberaalse hoiaku suunas. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kohaselt peab nende programmides ühiskonnaelu käsitlus olema tasakaalustatud. Rahvusringhäälingu arengukavas on isegi deklareeritud, et organisatsioon väärtustab Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi, väärtustab perekonnal põhinevat abielumudelit ja aitab kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele.

Ent praktika on täiesti vastupidine. MTÜ Meedia Uurimise Keskus analüüsis 15. oktoobrist 2020 kuni 20. jaanuarini 2021 rahvusringhäälingu saateid ja artikleid, ning selgus, et 72 protsenti neist olid kas selle vastu, et abielu defineeritaks üksnes mehe ja naise liiduna, või üldse sellekohase referendumi vastu.

Need numbrid on pöördvõrdelised ühiskonna hoiakuga. 2020. aasta novembris uuringufirma Norstat poolt läbi viidud küsitlusest tuli välja, et referendumil oli valmis osalema 75 protsenti kodanikest ja 63 protsenti neist oleks hääletanud selle poolt, et abielu jääks mehe ja naise liiduks.

Meediateenuste seaduse rakendajaks on ette nähtud mõned ametnikud tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametist (TTJA). Eelnõus on toonitatud, et TTJA peab olema sõltumatu. Süvenedes selgub, et see tähendab eraldiseismist Eesti Vabariigist, seega sõltumatust meie kodanike valikutest. See-eest on amet kohustatud järgima Euroopa Komisjoni suuniseid.

Seega ei sõltu ega tõuku otsused Eesti ajaloost, kultuurist ega identiteedist, vaid Eestist kaugel asuvate anonüümsete ametnike suvast.

“USA-s ja Kanadas “tühistatakse” omaaegseid kangelasi ja eemaldatakse nende ausambaid põhjusel, et nende hoiakud pole kaasaega sobivad.”

Eesti ajalugu, kultuuri ja Eesti identiteeti on hakanud mõjutama ka nn tühistamiskultuur, mille esimesed hädised viljad tulid meile juba koos #MeToo kampaaniaga. USA-s ja Kanadas “tühistatakse” omaaegseid kangelasi ja eemaldatakse nende ausambaid põhjusel, et nende hoiakud pole kaasaega sobivad. Ehkki ausambaid pole neile üldreeglina püstitatud neile nüüd süüks pandud hoiakute eest, mis pealegi olid toona üldlevinud.

Tühistamiskultuur on ajaloo kastreerimine, aga mitte ainult. Tegemist on ohuga vabale ühiskonnale, kuna selle eesmärgiks pole parima lahenduse või tõe otsimine, vaid ühe ideoloogia kinnistamine teabe piiramise ning mittesoositud hoiakute agressiivse hukkamõistmise teel.

USA Cato instituudi 2020. aasta suve küsitluse kohaselt pelgab 62 protsenti ameeriklastest oma poliitilisi vaateid väljendada. Sama näitaja vabariiklaste ehk konservatiivsemate vaadetega ameeriklaste puhul on aga koguni 77 protsenti.

Ajaloo tühistamine on nüüd ka Eestisse jõudnud. Kõnealuse KUMU näituse korraldajad-kuraatorid ei varjagi, et laiemaks eesmärgiks on muuta meie ajalugu ja seekaudu ka identiteeti. Eesti ajalugu eestlaste perspektiivist vaadelda “ei ole kõige mõistlikum, sest me elame ju tänapäeval ka sellises mitmekultuurilises globaliseerunud maailmas”, ütles üks kuraatoritest.

Kunstiteoste pealkirjade muutmine toimub kuraator Bart Pushaw sõnutsi “mitte ainult solvava keelekasutuse pärast”, vaid ka seetõttu, et saadakse juurde uut teavet. Tõsi, pole selge, kas näiteks Andrus Johani “Mustanahalise mehe portree” on mustanahalisi solvav, või on muudetud “Mehe portreeks”, sest juurde on saadud uut teavet, st avastatud, et maalil on kujutatud meest.

Ants Laikmaa maali “Abessiinlane” uue pealkirja “Samuel Peters” puhul on tõesti tegemist maalil kujutatud isiku nimega, aga kas see teave ütleb tõesti ka vaatajale midagi uut või on taotluseks solvangu vältimine, pole taas selge.

Küll aga on selge, et ajaloo seesugune ümbertegemine tähendab ühiskonna käsitlemist lastena, kelle puhul arvatakse, et millegi varjamine muudaks neid paremaks.

Ent minevikku ennast muuta pole võimalik. See, et minevikus olid meestel ja naistel kindlamad soorollid, või rasside ja rahvuste eristamine oli selgem või kohati alavääristati teise nahavärviga inimesi, tulenes tuhandest põhjusest.

Olude muutudes muutus ka hoiak. Ning muutub edasi, aga me ei tea, mis suunas. Kui aga disainime mineviku olevikule söödavamaks, jäämegi saridisaineriteks, ning anname oma järeltulijatele ühtlasi blankoveksli meie kaasaja ümbertegemiseks.

Mineviku varjamine ei muuda olevikku kuigivõrd paremaks. Kui tahame minevikust õppida, aitab selle analüüsimine. Küll aga on selge, et sellisel moel informatsiooni piiramine takistab ühiskonna edenemist.

Meid, eestlasi on ikka püüdnud alavääristada seetõttu, et oleme üle elanud poolesajandilise okupatsiooni. Tõsi, okupatsioon tegi meid vaesemaks. Pole alust arvata, et rumalamateks, aga on alust arvata, et mõnes küsimuses tundlikumateks.

Mullu novembris ja detsembris korraldatud eurobaromeetri uuringu kohaselt hinnatakse sõnavabadust kõrgelt kõigis Euroopa Liidu riikides, aga totalitarismi kogenud Eestis ja Tšehhis ning finlandiseerumisega kaasnenud sõnavabaduse piiramist kogenud Soomes peetakse seda kõige olulisemaks väärtuseks. Meie minevik paneb meid sõnavabadust hindama.

Suudame ka tänapäeval ära tunda meid tabanud Nõukogude tsensuuri külma hinguse. Vihakõne ja rassilise diskrimineerimise kontseptsioon loodi nimelt Nõukogude Liidus. 1966. aastal õnnestus kommunistlikul idablokil suruda see ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisse pakti.

Nagu Melbourne’i Avalike Suhete Instituudi (IPA) poliitikadirektor Chris Berg oma artiklis “The Soviet Origins of Hate-Speech Laws” järeldab, ei olnud sõnavabaduse piiramine vihakõne alusel mõeldud vähemuste vabastamiseks, nagu väidavad paljud kaasaja inimõiguslased, vaid demokraatide ohjeldamiseks.