12.10.2020
Jaak Valge
“Ma pole mingi teatriarvustaja, ning pole ka Aare Toikka käest küsinud, miks ta “Romeo ja Julia” lavastamise VAT teatris ette võttis. Küll aga võin jagada mind ennast selle vapustava etenduse ajal tabanud äratundmist,” kirjutab riigikogu EKRE fraktsiooni liige Jaak Valge.
See Capulettide ja Montecchide suguvõsade vastastikkuse vaenamise lugu, mis tapab kahe noore inimese armastuse, haakub selgelt Eesti ühiskonna tänase vastasseisuga. Mdagi ei andestata, kokkuleppeid ei sõlmita ning kõiki tegevusi hinnatakse tegija isiku järgi. Esindusdemokraatia, kus otsused peaksid väljendama valitute proportsiooni alusel kujunevat poliitikavektorit, ei toimi, kuna opositsiooni taktikaks ei ole tõsiste alternatiivide pakkumine, vaid lihtsalt võimuliidule teisejärguliste küsimuste püstitamisega kaigaste kodaratesse loopimine, millele võimuliit vastab omalt poolt opositsiooni ettepanekute rutiinse eiramisega. Riigikogu arutelud ei ole sisulised, kus vastaspoolt veenda suudetaks või seda isegi loodetaks. Täiskogu sõnavõtud ja küsimused seisnevad primitiivse, ühepoolse sõnumi edastamises. Tulemuseks pole diskussioon, vaid piinlik monoesinemistega kõnekoor. Mudaliiga, kui Urmas Reitelmanni sõnu kasutada. Optimistina ütleksin, et taandarenemisruumi siiski veel jätkub, aga ajaloolasena võin täie kindlusega väita, et nii madalal pole Eesti parlamendikultuur kunagi olnud. Kahe maailmasõja vaheline demokraatlik parlament, kus tõesti Eestile olulisi otsuseid tehti, näeb tänase parlamendi sisuga võrreldes välja nagu Kuu kuuepennise kõrval.
Ent parlament on vaid jäämäe veepealne tipp, täpsemalt võib-olla tagurpidipööratud jäämäe alumine osa. Vaevalt, et arutelukultuur terves ühiskonnas sedavõrd alla käinud on, aga samasugused monokõnekoorid on kujunemas ka sotsiaalvõrgustikes ning võimalik, et üha enam inimeste peades.
Millal ja miks see algas? Aare Toikka on märkinud, et temal mõlkus “Romeo ja Julia” lavastamise mõte meeles alates 2015. aastast. Kui eeldada, et Toikkat juhtisid samad äratundmised, mis mindki, siis tõepoolest – 2014. aastal võeti Eestis vastu rakendusaktideta kooseluseadus ja 2015. aastal lubas Angela Merkel seniseid liikmesriikide kokkuleppeid rikkudes Euroopa Liitu üle miljoni illegaalse immigrandi. Nende sammude küsimärgistajaid hakati Eesti peavoolupoliitikute ja -meedia poolt sildistama homofoobideks, rassistideks, populistideks ja äärmuslasteks, kellega ei saagi dialoogi pidada. Nii on see ka jätkunud ja nendes tingimustes pidigi arutelukultuur känguma. Ühiskonda ühendama kutsutud ja seatud president on omalt poolt teinud kõik, et konflikt ikka teravam saaks.
Sarnased protsessid, aga teiste päästikutega toimusid üle maailma. Vilja Kiisler arvab arutelukultuuri languse alguseks 2016. aasta, ning põhjuseks Trumpi võit USA presidendivalimised ja Brexiti hääletus, kust tema sõnul alanud populismilaine üle ilma rullinud. Nõus, Trump ja Brexit olid kindlasti vastasseisu üleilmsed maamärgid, aga pigem tulemuste, mitte põhjuste omad.
Kui küsida, kes selles süüdi on, siis on loogiline, et mitte need, kes enne ei teadnud, et oma varem tavaliseks peetud hoiakuga on nad nüüd äkki homofoobid, rassistid, populistid ja äärmuslased. Vaid ikka need, kes vastasseisu lõid.
Ideoloogiat, mis sellistele konfliktidele ässitab, tuntakse kultuurimarksismi nime all. Selle mõttevoolu kohaselt eksisteerib igavene “süsteemne” konflikt ühelt diskrimineerivate privilegeeritute ja rõhujate ning teisalt diskrimineeritud rõhutute ja mitteprivilegeeritute vahel. Hetero- ja homoseksuaalsete vahel, põlis- ja immigrantrahvastiku vahel, meeste ja naiste, valge- ja mustanahaliste vahel. See ideoloogia on pinda leidnud, sest kui ikka mõnele ühiskonnagrupile agressiivselt sisendada, et teda on aastasadu “süsteemselt” diskrimineeritud, siis võidakse seda ka uskuma jääda, leides persooniti nii võib-olla ühtlasi õigustuse ka iseenda ebaõnnestumistele.
Rahvuskonservatiivide ühiskonnavaade on teistsugune – nimelt käsitletakse ühiskonda rahvustervikuna, mille osad on üksteisega harmoonilises kooskõlas. Loomulikult on see tervik ka muutumises, muutuvad soorollid, muutuvad hoiakud erinevate vähemuste suhtes. Aga need muutused peaksid toimuma läbi orgaanilise ja sujuva arengu, mitte läbi tigeda vastasseisu, mida agressiivselt õhutavad mõnd vähemusgruppi isehakanult esindama asunud aktivistid.
Võrdsed rahvusriigid peaksid aga omakorda moodustama tasakaalulise maailma. Seetõttu ei saa rahvuskonservatiivid provotseeritavates konfliktides asuda nn rõhujate, st meeste, valgete, hetereoseksuaalide jne poolele. Ehkki see kiusatus võib tekkida, tuleb üritada provokatsioonidele mitte alluda.
Ühine identiteet ja sellel põhinev ühistegevus on üks meie DNAsse kuuluv element, mis on aastatuhandete vältel omandatud, kuna see on aidanud meil edukas olla. Iga arutelu ja ka demokraatia eeltingimuseks on lähtumine ühiselt identiteedialuselt ja leppimine sellega, kui kilbile jäänud enamuse otsus ei ühti vähemusse jäänute huvi või kujuteldava huviga. Kui sellist leppimist ei ole, on kaks võimalust – kas otsuseid üldse mitte teha, ehk mõne aja pärast langeda kaosesse, või kehtestada diktatuur, kus otsuste tegemisel kodanikega ei arvestata ning otsustega rahulolematud lihtsalt jõhkralt maha surutakse.
Demokraatia eelduseks on ka inimeste võrdsuse tunnistamine. Kultuurimarksistlikust perspektiivist on aga võrdsus iseenesest “süsteemselt” kallutatud, seega tuleks minusuguste, keda Vilja Kiisler nimetab “vaimselt väsinud doktorihärradeks”, hääli summutada. Nii on selle loogika kohaselt ka kavandatav abielureferendum lõhestav, niigi diskrimineeritud vähemust veelgi diskrimineeriv ning “süsteemseid” hoiakuid süvendav.
Ent seega – kui tunnustada kultuurimarksistide vaadet, et enamus ei tohi otsustada vähemuse üle, ning teadvustada, et ühiskond koosnebki erinevatest vähemustest ning otsuseid tuleb sellest hoolimata teha, siis tuleb järeldada, et vähemus peab otsustama enamuse üle. Ehk teisisõnu, nagu üks irvhambast sõber on täiesti loogiliselt tuletanud – parlamendi- või rahvahääletusi tuleks korraldada selleks, et teada saada, kumb pool jääb vähemusse ja siis see vähemuse soovitud otsus ellu viia. Üsna tabav, eks.
Igatahes on hoiak, kus kokkuleppeid ei sõlmita ega tunnustata ka võimalust demokraatlikult ausalt rahvahääletusel otsustada, üheselt kultuurimarksistlik, st ühiskonda eri jooni pidi purustav. Referendumid ei ole tõepoolest võimalikud heterogeensetes impeeriumides, kus eri huvidega ühiskonnagruppe jõuga vaos hoitakse, ega ka kompromissitutes veritasuga klanniühiskondades, kus toimetasid Capulettid ja Montecchid.
Mina ei arva, et mul kui mehel, kes ma olen Vilja Kiislerist vanem ja haritum, peaks olema suurem õigus esindusdemokraatia puhul otsustajaks kandideerida või rahvahääletuse puhul kodanikuna hääletada, kui temal. Aga ka väiksem mitte. Nende vaatel, kes tunnustavad ühiskonna ühist identiteedialust, on referendum demokraatia kroon. Ning need ei ole ainult rahvuskonservatiivid, vaid neid on ühiskonnas võimas enamus. Päevakorral oleval juhul ei ole referendum kuidagi seotud LGTB+ kogukonna, ega muudel juhtudel mõne teise vähemuse diskrimineerimisega, vaid määratleb demokraatlikult ühiskonna liikumissuuuna. Eesti on demokraatlik rahvusriik, kus aus ühisotsustamine ei lahuta, vaid liidab, st tagab, et meist ei saa kunagi Capulettisid ja Montecchisid.