Sisseränne väikeriiki ei suurendada mitmekesisust, vaid võib kaasa tuua hoopis mitmekesisuse allasurumise, sest immigratsioon ühtlustab rahvuskultuurid, kirjutab ajaloolane Jaak Valge (EKRE).
Taavet Hinrikus, kes koos 14 IT-ettevõtjaga tegi aprillikuus 50 tuhande euro suuruse annetuse Eesti 200-le, Reformierakonnale, sotsiaaldemokraatidele ja Isamaa parempoolsetele, sõnas, et eelkõige oli sooviks muuta Eesti paremaks: «Meie toetame avatud Eestit. Ma arvan, kui Eesti on väike riik ja kui me ehitame siia suured müürid ümber, siis see kuidagi ei tööta parema Eesti nimel. Ainuke, mis töötab, on see, et me oleme avatud teistsugustele suhtumistele, teistsugustele inimestele, oleme avatud Euroopale ja kogu maailmale.» Hinrikuse sõnul tuleks Eestile kasuks just avatum migratsioonipoliitika.
Uuendusmeelne võib olla mitut moodi. Vaevalt eitaks keegi ideede vaba liikumise olulisust. Aga innovatsioon ei ole tingimusteta matkimine, ega tähenda mujalt moodsate trendide kriitikata ülevõtmist, nagu tihti arvatakse. Sel juhul on pigem tegemist omaenda uuendusmeelsuse allasurumisega. Konservatiivne uuendusmeelsus tähendab toetumist oma kultuurile ja kogemusele, ning innovatsiooni keskendamist neile institutsioonidele, mis on oma elujõulisust tõestanud.
Mitmekesisuse hindamine ei tähenda immigratsiooni toetamist, vaid vastupidi – immigratsiooni toetamine võib tähendada hoopis mitmekesisuse allasurumist. Sest immigratsioon ühtlustab rahvuskultuurid. Immigratsiooni toetamine ei tähenda ka sõbralikkust, ning mittetoetamine kurjust. Küsimus on hoopis globalistliku ideoloogia toetamises või mittetoetamises, mis ei ole kuidagi seotud nende omadustega: immigratsiooni reguleerimise vajaduse tunnustamine tähendab armastust oma ühiskonna vastu, nagu ka teiste rahvusühiskondade vastu. Positiivsus võib tähendada tegelikult konjunkturismi, tänapäevakesksust ja minnalaskmismeeleolu, kurjuseks nimetatu on väga tihti hoopis kriitiline analüüs ja strateegiline vaade, mis on omane tarkadele, mitte rumalatele.
Niisuguse mitme meediaväljaande imetleva tähelepanu pälvinud megaannetuse eest nõuab Hinrikus ei vähem ega rohkem, kui «avatud Eestit», mis tegelikult tähendab globalistliku poliitika võimendamist, sellesama globalistliku poliitika, mis tema ärile kasulik on. Ning mille osa on Eesti senisest veel avatum immigratsioonipoliitika.
Küsime, millest avatumat? Kui laiaks rändeväravaid veel avada, «Euroopale ja kogu maailmale»? Teame statistikaameti andmetest, et 2019. aastal jäi Eestisse ligikaudu viis tuhat idasalaavi kultuuriruumist ning Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikut rohkem, kui meilt lahkus. Sama trendi jätkudes oleks meil kümne aasta pärast Pärnu-suurune migrandikogukond juures. Eestlaste osakaalu langus on Eestis toimunud juba alates 2015. aastast.
Milleks Hinrikus siis tegelikult oma hiigelannetuse, mis keskmise eestlase mõttes ta 17 senti vaesemaks muutis, ikka tegi? Rändeväravate veelgi laiem avamine tähendaks selgelt mitte ainult rahvusriigi, vaid sisuliselt üldse Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti riigi tühistamist.