Sisseränne väikeriiki ei suurendada mitmekesisust, vaid võib kaasa tuua hoopis mitmekesisuse allasurumise, sest immigratsioon ühtlustab rahvuskultuurid, kirjutab ajaloolane Jaak Valge (EKRE).

Avatuse ja suletuse vastandamine on Eesti poliitilises kommunikatsioonis väga levinud. Üks pool  – see avatust hindav – on väidetavalt uuendusmeelne, mitmekesisust pooldav, nutikas, positiivne ja sõbralik, teine aga vanameelne, kapselduv, rumal, kuri ja võõraid vihkav.

Taavet Hinrikus, kes koos 14 IT-ettevõtjaga tegi aprillikuus 50 tuhande euro suuruse annetuse Eesti 200-le, Reformierakonnale, sotsiaaldemokraatidele ja Isamaa parempoolsetele, sõnas, et eelkõige oli sooviks muuta Eesti paremaks: «Meie toetame avatud Eestit. Ma arvan, kui Eesti on väike riik ja kui me ehitame siia suured müürid ümber, siis see kuidagi ei tööta parema Eesti nimel. Ainuke, mis töötab, on see, et me oleme avatud teistsugustele suhtumistele, teistsugustele inimestele, oleme avatud Euroopale ja kogu maailmale.» Hinrikuse sõnul tuleks Eestile kasuks just avatum migratsioonipoliitika.

Uuendusmeelne võib olla mitut moodi. Vaevalt eitaks keegi ideede vaba liikumise olulisust. Aga innovatsioon ei ole tingimusteta matkimine, ega tähenda mujalt moodsate trendide kriitikata ülevõtmist, nagu tihti arvatakse. Sel juhul on pigem tegemist omaenda uuendusmeelsuse allasurumisega. Konservatiivne uuendusmeelsus tähendab toetumist oma kultuurile ja kogemusele, ning innovatsiooni keskendamist neile institutsioonidele, mis on oma elujõulisust tõestanud.

Mitmekesisuse hindamine sõltub aga sellest, mida selle all mõeldakse. Vaevalt, et tänapäeval, või vähemalt Eestis sooviks keegi muust maailmast eralduda, või kui ka sooviks, siis on kõigile arusaadav selle soovi ebarealistlikkus. Brüsselist tulevate algatuste kritiseerimine ei ole kapseldumine, ning seda ei ole isegi Euroopa Liidust lahkumine. Kas keegi arvab, et Ühendkuningriik on nüüd rohkem kapseldunud, kui varem? Või Norra ja Šveits, riigid, mis Euroopa Liitu pole kuulunud? Kas neil riikidel on müürid ümber või nende kodanikel on vähem reisimisvõimalusi?

Mitmekesisuse hindamine ei tähenda immigratsiooni toetamist, vaid vastupidi – immigratsiooni toetamine võib tähendada hoopis mitmekesisuse allasurumist. Sest immigratsioon ühtlustab rahvuskultuurid. Immigratsiooni toetamine ei tähenda ka sõbralikkust, ning mittetoetamine kurjust. Küsimus on hoopis globalistliku ideoloogia toetamises või mittetoetamises, mis ei ole kuidagi seotud nende omadustega: immigratsiooni reguleerimise vajaduse tunnustamine tähendab armastust oma ühiskonna vastu, nagu ka teiste rahvusühiskondade vastu. Positiivsus võib tähendada tegelikult konjunkturismi, tänapäevakesksust ja minnalaskmismeeleolu, kurjuseks nimetatu on väga tihti hoopis kriitiline analüüs ja strateegiline vaade, mis on omane tarkadele, mitte rumalatele.

Ilmselgelt on «avatud» neoliberalistlik ideoloogia või õigemini selle kattevarjus end kehtestanud suurettevõtjate huvisid elluviiv poliitika jõudnud ummikusse. Eesti on olnud üle kolmekümne aasta iseseisev riik, ent meie SKT isiku kohta on vaid kolmveerand Soome ja 70 protsenti Saksamaa vastavast näitajast.  SKT isiku kohta ei demonstreeri aga kodanike jõukust, sest toodetud lisaväärtus võidakse globaalsete ettevõtete poolt riigist välja viia, nagu Eestis toimubki. Elatustaset kajastab hoopis selgemalt keskmine tarbimiskulu leibkonna ja täiskasvanu kohta ning ilmselgelt on siin vahed hoopis suuremad. Viimaseid andmeid pole, aga 2015. aasta seisuga oli Eesti erinevus Soomest, Saksamaast ning Euroopa Liidu keskmisest mitmekordne.  Ning loomulikult mitte Eesti kasuks.
Ka maailmas pole aga ebavõrdsus riikide vahel, mis kannustabki migratsiooni, kuigivõrd vähenenud. Järsult on aga suurenenud ülirikkus, sissetulekute erinevus inimeste vahel. Taavet Hinrikuse varade väärtus on ajakirjanduse andmetel miljardi euro ümber, Eesti inimese netovarade mediaanväärtus aga ca 50 tuhat eurot. Eeldades, et Taavi Hinrikus panustas ülaltoodud annetusse võrdselt 14 IT ettevõtjaga, st 3333 euro ulatuses, ning ta ei pea oma miljardivara leibkonnaliikmetega jagama, siis on tema panus annetusse tema varaga samas proportsioonis, nagu keskmine eestimaalane oleks annetanud 17 eurosenti.

Niisuguse mitme meediaväljaande imetleva tähelepanu pälvinud megaannetuse eest nõuab Hinrikus ei vähem ega rohkem, kui «avatud Eestit», mis tegelikult tähendab globalistliku poliitika võimendamist, sellesama globalistliku poliitika, mis tema ärile kasulik on. Ning mille osa on Eesti senisest veel avatum immigratsioonipoliitika.

Küsime, millest avatumat? Kui laiaks rändeväravaid veel avada, «Euroopale ja kogu maailmale»? Teame statistikaameti andmetest, et 2019. aastal jäi Eestisse ligikaudu viis tuhat idasalaavi kultuuriruumist ning Aasia ja Aafrika riikidest pärit isikut rohkem, kui meilt lahkus. Sama trendi jätkudes oleks meil kümne aasta pärast Pärnu-suurune migrandikogukond juures. Eestlaste osakaalu langus on Eestis toimunud juba alates 2015. aastast.

Milleks Hinrikus siis tegelikult oma hiigelannetuse, mis keskmise eestlase mõttes ta 17 senti vaesemaks muutis, ikka tegi? Rändeväravate veelgi laiem avamine tähendaks selgelt mitte ainult rahvusriigi, vaid sisuliselt üldse Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti riigi tühistamist.