25.01.2019
Ajaloolane Jaak Valge.
Euroopas ja Eestiski vähemuste õiguste kaitse sildi all toimuv laastamistöö on tegelikult katse demokraatia mõistet enamuse kahjuks ümber defineerida, leiab ajaloolane Jaak Valge.
“Kunagi hallil ajal, 2005. aastal kirjutasin ühe teadusessee, mille järelduseks oli, et demokraatia ei saa üheski ühiskonnas toimida enne, kui selle ühiskonna liikmed on individualiseerunud – see tähendab eelkõige vabanenud fatalismist. Ehk alles pärast seda, kui nad on võtnud omaks aktiivse eluhoiaku, uskudes, et oma elu saavad nad ise korraldada. Individualiseerumine toimub demograafilise ülemineku kaasnähtena eri ühiskondades eri aegadel.
Arnold Toynbee on väitnud, et demokraatia on valitsemisviis, mis muutus teataval ajajärgul läänemaailmas valdavaks, sest ta pakkus ajutisi lahendusi põhilistele probleemidele, millega too ajajärk silmitsi seisis. Osa Aasia ja Aafrika ühiskondadest ei ole veel individualiseerunud ning sel juhul ei aita ka demokraatia eksport – st nende riikide demokraatlikuks pommitamine või seal revolutsioonide korraldamine: tulemuseks pole demokraatia, vaid lihtsalt kaos.
Toona püstitasin arglikult küsimuse, et kas sarnaselt “demokraatiaküpsuse” alumise nivooga on ka ülemine nivoo, st olukord, mil “üleindividualiseerunud” ühiskonnaliikmed on ka demokraatia jaoks juba “üleküpsenud”? Vahepeal ma seda uurinud ei ole, ent ümbritsevat keskkonda mõtestades näib, et see hüpotees võib vähemalt osalt paika pidada.
Nimelt näeme jõulisi püüdeid defineerida demokraatia ümber millekski selliseks, kus esmatähtsad on vähemuste õigused, mitte rahva valik. Samuti kogeme mitmesuguste väidetavate ühiskonnasiseste vastuolude (mehed versus naised) ning teatavate väljavalitud vähemuste väidetava ahistamise propagandistlikku ülespuhumist. Ning muidugi rahvuslusevastast propagandarünnakut.
Pole põhjust eitada, et neil püüetel on teatav vastukaja. Kui mõnele ühiskonnagrupile pidevalt sisendatakse, et teda diskrimineeritakse, siis on neil seda kerge uskuma hakata. Ühiskond killustub ning ühtlasi tekib kõigil “solvatutel ja ahistatutel” tõrge enamuse valiku vastu.
Niimoodi lõhub rahvuslusevastane vasakliberalism ka demokraatiat. Demokraatlik mõtlemine eeldab altruismi – valmidust aktsepteerida enamuse otsust. Viimane eeldab mõtlemist, kus valitseb tasakaal enda ja ühiskonna huvide vahel. Taoline tasakaal on võimalik vaid ühise identiteedi korral.
Ühist identiteeti tugevdab ühine otsustusprotsess. Konkreetselt pean silmas võimalust algatada juriidiliselt siduvaid referendumeid. See võimalus tuleb Eesti kodanikele luua. Pole kahtlust, et see aitab kaasa tugeva ja sidusa ühiskonna kujunemisele. Otsedemokraatia töötab kõige paremini väikeses, paindlikus, kõrge sotsiaalse kapitali ja poliitilise kultuuriga ühiskonnas, ning ka loob sellist ühiskonda.”