Jaak Valge: Eesti arengut kammitseb liigne allaheitlikkus

Arvamus,
©UU
Jaak Valge

Riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge (EKRE) kirjutab oma Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos, et raegune Eesti on väga kaugel sellest ideaalist, mida okupatsiooni ja iseseisvuse taastamise ajal ta ette kujutas ning mida pole põhjust eesmärgina silmist lasta.

„Suurima veana pärast iseseisvuse taastamist jäi Eestis tegemata desovetiseerimine,“ kirjutab ta.Jaak Valge: See peaks olema sidus, printsipiaalne nii oma sise- kui ka välispoliitilistes otsustes, blokiväline, demokraatlik, haritud ja jõukas Eesti, kus sünnib nii palju lapsi, kui pered parimaks peavad (keskmiselt üle kahe lapse). See tähendab, et meil poleks vaesust ega ülirikkust, me oleksime põhimõttelised hoolimata sellest, kas see tundub meile hetkel kasulik või mitte, teades, et soovime väärtuspõhist riiki ja ehitame selle rahvusvahelist mainet. Me otsustaksime oma asju ise ja majanduspoliitika tarvis oleks meil käibel omaenda Eesti kroon. Me korraldaksime tihti referendumeid, nagu seda tehakse maailma ühes õnnelikemas riigis Šveitsis ja Ida-Euroopa ühes õnnelikemas riigis Sloveenias.

Paljud Ida-Euroopa riigid tarvitavad oma raha ja teevad ise rahapoliitikat ning ilmselgelt jätkavad mõlemat ka tulevikus.

Niisugust Eestit pole senise suuna jätkudes loota. Sellest loetelust ainus, mille poole tegelikult ehk liigume, on jõukus. Kuid arvestades meie haridust ja töökust võiksime selleni kiiremini liikuda ja meie positsioon võiks olla kõrgem kui praegune, st keskmise Ida-Euroopa riigi oma. Midagi täpsemat oleks raske öelda, sest eri edetabelite koostamise arvutusmeetodid on erinevad ja ka alusandmed pole täpsed. Lähitulevik näitab, kuidas peab vastu läänemaailma majandusmudel ja eurotsoon, mida ilmselgelt tabab parasjagu viimaste aastakümnete kõige ähvardavam surve.

Tõsi, Eesti ühiskond on olnud sedavõrd Venemaa-kartlik – paraku asja eest –, et suund neutraalse riigi poole, mis eeldanuks ühtlasi tingimusteta väärtuspõhiseid otsuseid ja selle alusel eetilise riigi ülesehitamist, poleks saanud kõne alla tulla. Paljudele, kes seda soovisid, oleks see 1990. aastatel, kui see veel võimalik oli, tundunud liialt avantüristlik oludes, kus Venemaalt võis oodata kõike ebameeldivat. Vaevalt see ka lähiajal realistlik on.

Vähene eneseusaldus

Aga ka Eesti ühiskonna eneseusaldus oli ja on endiselt vähene. Oleme olnud vastuvõtlikud sisendusele, et oleme haledad, abitud ja nõrgad, alles peame mingiteks päriseurooplasteks saama ning oma maa tuleb kujundada mõne lääneriigi väikseks, odavaks ja mujalt juhitud koopiaks.

Oleme olnud vastuvõtlikud sisendustele, et oleme haledad, abitud ja nõrgad ning alles peame mingiteks päriseurooplasteks saama.

Üks konkreetne põhjus, mis on meie poliitika põhimõttelagedamaks teinud, on Eestis toimumata jäänud desovetiseerimine. Nõukogude okupatsioonivõimu tööriistadena isandaid teenima harjunud ladvik – tõsi, nende seas oli positiivseid erandeid – imbus sujuvalt iseseisva riigi struktuuridesse, tuues kaasa ara, iseseisvusetu ja konjunkturistliku hoiaku, mis kandus edasi järgmise põlvkonna poliitikutele ja ametnikele.

Tiit Madisson, kellega neil teemadel ikka vaidlesin, väitis, et halbade otsuste alus on eestlastele omane, mitte ainult sovetiajast, vaid ka kaugemalt iseseisvusetust minevikust pärit orjameelsus. Kui seda oleks väitnud mõni kommunisti taustaga poliitik, teeninuks ta minult tõsise lõuahaagi, vähemalt sõnalise. Ent mitte Madisson, vabadusvõitluse üks eestvedaja, kes oli küll oma kiiksudega nagu me kõik, ent orjameelsus ta omaduste hulka küll ei kuulunud.

Tema väitega ma loomulikult ei nõustu. Sakslased, prantslased, rootslased ja soomlased on oma rahvusliku uhkuse minetanud ning lasknud globalismi- ja multikultuuriideoloogidel end nurka lohistada oma ajalugu ja kultuuri häbenema. Tundub, et meie oleme isegi seni paremas seisus. Lugege Michel Houellebecqi raamatut „Alistumine” ja kui juba lugenud olete, lugege veel kord üle.

Alistuvast hoiakust tõukuvaid poliitilisi valikuid on olnud palju. Näiteks eestikeelsele haridusele ülemineku lõputu venitamine ja nõrkuse näitamine lõimumispoliitikas tervikuna, õigusliku järjepidevuse põhimõtte lahjendamine, aga ka lömitamine Euroopa Liidu vägevate liikmesriikide ees, näiteks LGTBQ-teemadel või nn pagulaste küsimuses. Rääkimata immigratsioonipoliitikast, mille tulemusena väheneb Eestis eestlaste osakaal, ja välisettevõtete Eestis teenitud kasumi mittemaksustamisest. Võim ja poliitika on liiga paljudes otsustes arvestanud liiga palju välishuve ja liiga vähe Eesti kodanike huve.

Maksime valusat lõivu

Sellesuunalistest sammudest võiks eriti esile tuua majandus- ja rahanduspoliitika aastatel 2008–2010, mis päädis Eesti ühinemisega eurotsooniga ja kui toonane Andrus Ansipi valitsus püüdis iga hinna eest täita ühinemise nõudeid. Vähemalt osalt oleksid olnud need läbiräägitavad ja võimalik oleks olnud ka eurorahaga ühinemist edasi lükata või ära jätta. Paljud Ida-Euroopa riigid viimast tegidki: tarvitavad oma raha ja teevad ise rahapoliitikat ning ilmselgelt jätkavad mõlemat ka tulevikus. Erinevalt näiteks Poolast ja Tšehhist, kus võeti vahetuskursid oma kontrolli alla ning ületati finantskriis kergemalt, tegeles Eesti valitsus hambad ristis katastroofiliste tagajärgedega kärpepoliitikaga. Meie majandus tarretus, 2009. aasta majanduslangus oli Euroopa rängim ja tööpuudus Eesti iseseisvusaja kõige suurem. Tulemuseks oli eestlaste kõigi aegade kõige suurem rahuaegne väljaränne, mille tulemusena kaotasime mitukümmend tuhat tööealist inimest. Lahkusid need, kelle järele tunneme praegu kõige suuremat vajadust.

Pole kahtlust, et viimastel aastatel on vastuseis multikultuurse globalistliku poliitika kriitikata omaksvõtule nii Eestis kui ka mujal Euroopas järsult kasvanud. Ent lõpetaksin positiivselt. Pole kahtlust, et viimastel aastatel on vastuseis multikultuurse globalistliku poliitika kriitikata omaksvõtule nii Eestis kui ka mujal Euroopas järsult kasvanud. Tõsi, poliitika suund pole veel muutunud, ent muutus pole enam ebarealistlik.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused