Jaak Valge: Eesti pikaajalise strateegia projekt “Eesti 2035” kubiseb eurobürokraatiale omastest loosungitest

Arvamus,
©UU
Jaak Valge

Kaks ja pool aastat tagasi algatas toonane valitsus protsessi, mille tulemuseks peaks olema dokument, kus seatakse Eesti riigile ja rahvale strateegilised sihid ja määratakse kindlaks nende saavutamiseks vajalikud muudatused. Ehk dokument nimega strateegia “Eesti 2035”. Võib-olla poliitilistest dokumentidest selle aasta kõige olulisem.

Loomulikult peaksid nüüd demokraatliku riigi kodanike seas süttima kirglikud vaidlused erinevate arenguteede üle. 15 aastat, mida see dokument hõlmab, pole üks valimistsükkel, mis on tavaliselt poliitikute kaugeim ajahorisont, vaid peaaegu üks generatsioon. 2035. aastaks on tänased Z-põlvkonna lapsed juba enamjaolt täisealised või isegi küpses täiseas. Eelmise sajandi viimastel kümnenditel sündinud Y-põlvkonna inimesed, kaasa arvatud Sveta Grigorjeva ja Mikk Pärnits, kes on tänaste otsustajate, Eesti riigi ja ühiskonna suhtes hüperkriitilised, lähenevad aga pensionilejäämisele, kus neid sarnase hoiakuga Kersti Kaljulaid tõenäoliselt juba ees ootab.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ent ehkki dokument peaks looma raamid nende aktiivsele elujärgule, pole poliitiliselt tundlikud Grigorjeva, Pärnits ja Kaljulaid strateegia kohta sõna võtnud, vähemalt avalikult mitte.
Võib-olla on see ka arusaadav, vähemalt Grigorjeva ja Pärnitsa puhul, kes ei pruugi koostatavast strateegiast üldse midagi teada, või kui teavad, siis peavad seda bürokraatiamasina sünnitiseks, mida nemad nii ehk nii oluliselt mõjutada ei saa ning mis seetõttu nende tähelepanu ei vääri.

Nii vähe ka kui minul Pärnitsa-Grigorjevaga ühisosa on, pean tunnistama, et kui nad nii mõtlevad, siis ma mõistan neid. Tõsi, dokumendiprojekti sissejuhatuses märgitakse, et “Eesti 2035“ valmimisse on aastatel 2018–2020 avatud koosloomes panuse andnud pea 17 000 inimest üle Eesti, neist 13 903 inimest osales veebis ja raamatukogudes toimunud arvamuskorjel ehk väärtuste uuringus, mille põhjal on sõnastatud strateegilised sihid.

Ent sisuliselt on strateegia 2035 koostamise protsess olnud võltsdemokraatlik. Kaasamisprotsessi ja arvamuskorje käigus kodanikelt, kodanikeühendustelt ja sidus- ning huvigruppidelt saadud sisend peegeldab vaid kodanikkonna ühe osa hoiakuid. Arengukava koostajad on aga arvesse võtnud ainult neid, mis neile tähendusrikkad on tundunud. Ärgu pidagu seda etteheiteks, sest kuidas see niisuguse protsessi puhul teistmoodi saakski olla?

Mulle ei meeldi infantiilne ähvardamine peatselt kaduva sõnavabaduse või saabuva fašismiga, aga siinkohal tuleb silme ette küll otsene paralleel Nõukogude Liiduga, kus 1977. aasta konstitutsiooni väljatöötamine toimus samuti „üldrahvaliku kampaania“ käigus. Vastuvõtmisele eelnes arutelu, kus erinevad kolhoosnikud-sovhoosnikud, tehasetöötajad ja üliõpilased ning nende kollektiivid esitasid oma arvamused ja ettepanekud, mida koostajad võisid, ent ei pruukinud arvestada. Tegelikult arvestati vaid neid, mis varem kokku lepitud, või ka tühiseid detaile. Aga nii sai näidata, et arutelu on olnud laiapõhjaline ning konstitutsioon on saanud heakskiidu laiade masside töö tulemusena.

Kaljulaid aga võib sarnase menetlusprotsessiga isegi rahul olla, sest tema silmis see ju töötab – ta on oma ametikoha saanud samuti tagatoaotsuste tagajärjel. Võib-olla on ta siiski ka strateegia sisu mõjutanud. Igatahes julgen arvata, et tekst võib talle meeldida.

Nimelt kubiseb strateegiaprojekt loosungitest, mida oleme harjunud kuulma Brüsselist ja Kadriorust, aga millel puudub sisu. Kas keegi saaks selgitada, mida täpsemalt tähendavad avatud ühiskonna ja mitmekesisuse mõisted? Millal muutuvad ühiskonnad suletuks, kinnisteks ja ühesugusteks?

Mitmekesisust võib väärtustada väga erineval viisil ja väga erinevate “mitmekesiste” ühiskonnarühmade suhtes. Mida sisulist tähendab väide, et Eesti majandus on avatud? Kuidas mõista projektis esitatud väidet, et avatud ühiskond tuleb toime rahvastikumuutuste, rände ja linnastumisega, kui pole teada, kui suures ulatuses muudatustega tuleb toime tulla ning kas suured muudatused on üldse vajalikud? Mida tähendab meile strateegias seatud siht, et ühiskond on avatud, hooliv ja koostöömeelne?

Seatud sihtide mõõtmiseks on püütud konstrueerida ka erinevaid ühikuid. Ent adekvaatseid mõõdikuid „avatud, hooliva ja koostöömeelse“ ühiskonna kohta pole suudetud välja töötada, ning see pole ka ime, sest see polegi võimalik. Taoliste loosungite kasutamine strateegilises dokumendis on kasutu ballast, mida ehk parimal juhul võiks lahti mõtestada lihtsalt vasakliberaalsete truudusevannetena, et ollakse tingimusteta nõus kaasa purjetama meile parasjagu kusagilt mujalt mõjukalt poolt puhuvate tuultega.

Rida sihte on paremini arusaadavad, ent just nende üle võiks ühiskonnas käia väga tõsine sisuline diskussioon. Kas Eestis tagab mitmekesise kultuuriruumi (mis see on, kas see praegu puudub?.) ikka seesama avatus ja eri keeltes maailmakultuuri kättesaadavus, nagu dokumendiprojektis sõnastatud, või tahame hoopis tagada eesti keeles maailmakultuuri kättesaadavust? Kas Eesti huvides on maailmas mõjukas ja ühtne ning väärtuspõhine, solidaarne ja tõhusalt toimiv Euroopa Liit, nagu dokumendis, või hoopis on Eesti huvides maailmas mõjukas ja väärtuspõhine, solidaarne ja tõhusalt toimiv rahvusriikide Euroopa Liit? Võib aru saada, et dokumendiprojekti sõnastusega toetatakse Euroopa Liidu föderaliseerumist, aga pole selge, kas vastu rahvaste tahtmist toimuv föderaliseerumine saab muuta Euroopa Liitu tugevamaks.

Väga põhimõtteline tähtsus on ka demokraatliku ja turvalise riigi ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu mõõdikul. Projektis on selleks mõõdikuks rahvaarvu muutus 1000 elaniku kohta ja sihttasemeks rahvaarvu vähenemise aeglustumine. Märkigem kõigepealt, et sihttase pole adekvaatne, sest juba 2019. aastal Eesti rahvaarv ju kasvas. Aga seda immigratsiooni arvel. Kui ka edasistel aastatel jääb migratsiooni plusssaldo samasuguseks, kui 2019. aastal (ca 5000) , siis on 2035. aasta lõpuks Eestis ligikaudu 90 000 uut elanikku peamiselt idasalaavi kultuuritaustaga ja kolmanda maailma maadest, ning eestlaste osakaal langenud ohtlikult oma riigis vähemusse jäämise lähedale. Kui soovime tõesti eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist, siis ei tohiks lubada Eesti rahvaarvu kasvamist migratsiooni arvel. Seega tuleks sätestada teistsugune mõõdik, aga sihttasemeks Eesti rahvaarv ning see, et eestlaste osakaal Eestis ei lange.

Muidugi tunnistan, et eelnimetatud põhimõtteliste küsimuste puhul on erinevaid vaateid. Uuesti mööndes, et ametnikud on tegutsenud lähtudes oma paremast äratundmisest, on siiski selge, et ühiskonna kui terviku põhiootuste fikseerimiseks oleks tulnud “kaasamise” ja „arvamuskorje“ asemel või kõrval korraldada esindusliku valimiga arvamusküsitlusi.

Vähe sellest. Strateegiaprojektis on kirjutatud osalusdemokraatia levitamisest, mis on üsna laialivalguv mõiste ja mis võibki tegelikult tähendada sedasama Nõukogude Liidu konstitutsioooni väljatöötamisel kasutatud meetodit. Täiesti on eiratud EKRE ja teiste “kaasatute” kõiki ettepanekuid, mis puutuvad rahvaalgatuse ja rahvahääletuse juurutamisse, ehkki uuringute andmetel soovib põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi, ligi neli viiendikku Eesti valimisõiguslikest elanikest.

Kõige põhimõttelisema ettepanekuna tulekski avatud, hooliva ja koostöövõimelise Eesti siht asendada hoopis selgema sihiga, mille tulemusena näeksime Eestit aktiivse, hooliva ja sidusana, ning seejuures tuleks mõõdikutena kasutada rahvaalgatuste ja referendumite sagedust ning eestlaste osakaalu kogurahvastikus. Nii vastab see meie põhiseaduse sissejuhatusele, mille kohaselt Eesti riik on loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, ning paragrahv ühele, mille kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis rahvas.

Kersti Kaljulaid muretses oma aastapäevakõnes, et 2020. aasta ei saaks aastaks, mille kohta hiljem öeldaks, et jäime ilma oma vabadustest. Ka mina ei tahaks seda. Vastupidi, 2020. aasta võiks olla aastaks, kus kodanike vabadusi laiendatakse. Sest mis võiks olla suuremaks vabaduseks, kui teha ise – loomulikult sõna- ja meelsusvabaduse tingimustes – iseenda ja oma riigi tuleviku kohta otsuseid? Ehk siis otsustada rahvaalgatuse korras esilekutsutud rahvahääletustel meie riigi poliitika põhiküsimuste üle, milleks võimaluste loomise näeb ette ka koalitsioonileping.

Nii saab lahendatud ka Grigorjeva mure, et riigi eesotsas seisvad meesterahvad muretsevad vaid väikse segmendi heaolu pärast. Müüjatüdrukutel Lasnamäelt ja mujalt oleks siis täpselt samasugune võimalus otsustada, kui ülikonnastatud meestel, kes, nagu Pärnits väidab, seadusaukudes süüdi on, kuna ei suuda probleemidest aru saada.

Ahoi – Kaljulaid, Pärnits ja Grigorjeva – kas te ikka tõesti soovite vabadust ja ausat ning võrdsete kodanikega riiki? Kui jah, siis ajame ju koos ühte asja.

Jaak Valge
Riigikogu liige, ajaloolane

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused