25.01.2022
Jaak Valge
Hea ajaloolasest kolleeg Ago Raudsepp on võtnud ette EKRE hurjutamise ning teinud seda ajaloolisi paralleele kasutades. Hurjutuse ühe objekti ja samuti ajaloolasena julgen kirjatüki väiteid kommenteerida, kirjutab Jaak Valge Postimehes ilmunud arvamusloos.
Raudsepp väidab algatuseks, et oleks täiesti mõeldamatu, et ajal, kui Soome valitsus pidas Staliniga Moskvas läbirääkimisi, „oleks ükskõik missugusesse erakonda kuuluv Soome parlamendi liige seadnud avalikult kahtluse alla Soome kaitseväelaste kaitsetahte ja nimetanud Soome valitsust režiimiks“. Aga – kinnitab Raudsepp – Mart Helme just seda tegi, ning samal ajal, väidab ta, rääkis Martin Helme, et Eesti panustamine NATO liitlaste aitamisse on mõttetu, sest kui meil endal on abi vaja, siis keegi meile appi nagunii ei tule. Raudsepa väidete aluseks on Postimehe artikkel 10. jaanuarist ja intervjuu ERRile 8. jaanuarist.
Mul pole põhjust neid väljaütlemisi kaitsta ega tõlgendada, kuna igaüks võib veenduda, et nende kandev mõte on kriitika, rõhutades vajadust suurendada Eesti enda kaitsetahet ja -võimet, ka selleks, et liitlased meid aidata sooviksid ja saaksid.
Küll aga pole ma kindel, et paralleel Soome läbirääkimistega Staliniga 1939. aasta sügisel on asjakohane. Stalin nõudis Soomelt territooriumide loovutamist ja õigust sõjaväebaasidele. Ultimaatumi vastuvõtmine oleks Soome kaitsevõimalusi surmavalt nõrgestanud. Niisiis oli Soome olukorras, kus tuli valida, kas sõdida või alistuda. Sel momendil oli Soome kaitsetahte ja -võime kritiseerimine tõesti kohatu, ning vaevalt keegi peale Soome kommunistide seda tegi.
Ent enne reaalse sõjaähvarduse tekkimist kritiseerisid just Soome patrioodid teravalt sõjaks valmisolekut. Kindlasti tegi seda sõjamarssal Carl Gustaf Mannerheim veel 1939. aasta suvel. Ning pole välistatud, et seejuures kasutati ka mõistet „režiim“, mis tähendab definitsiooni järgi valitsusvormi. Tõsi küll, mõnikord on hakatud seda kasutama ka negatiivses tähenduses.
Aga toonitan, et kriitika eesmärk oli Soome kaitsevõime parandamine. Nii nagu EKRE-l praegu. Ning kui Eesti ajaloost näide tuua, siis üks põhjus, miks Eesti sõjaline võimekus enne suurt sõda nõrgaks jäi, võis olla ka konstruktiivse kriitika puudumine 1930. aastate teisel poolel. Kuna autoritaarrežiim kriitikat ei lubanud. Niisugust kriitikavaba olukorda ei soovi mina, ning arvan teadvat, et ka Ago Raudsepp mitte.
Ent Raudsepp leiab edasi, et sarnaselt EKRE juhtide käitumisega, mis hakkab Eestile ohtlikuks muutuma, käitusid ka vabadussõjalased. „Nende arvates olid kõikides Eesti hädades süüdi erakonnad.“ Raudsepp jätkab, et vabadussõjalastel õnnestuski veenda eesti rahvast erakondade kahjulikkuses ning nende põhiseadus sai 72,7 protsenti häältest. Seega – väidab Raudsepp –, kuna ilma erakondadeta ei ole ka demokraatiat, tuleb välja, et vabadussõjalased veensid eesti rahvast demokraatia kahjulikkuses. „Ise nad muidugi sellest aru ei saanud.“
Kõigepealt – nn vanade erakondade kritiseerimine oli üks vabadussõjalaste propaganda osa, mis ei tähendanud, et nad oleksid tahtnud erakondi likvideerida. Nende poolt rahvahääletusele esitatud ja heakskiidetud põhiseaduse mõtte kohaselt ei olnud erakondade vältimine võimalik. Ka vabadussõjalased ise kujundasid end ümber erakonnaks. Seega on tegemist etteheitega, mis on esitatud poliitpropaganda, mitte tegelike kavatsuste või poliitkäitumise pinnalt. Ehk etteheitega, mis paika ei pea.
Edasi väidab Raudsepp, et Artur Sirgu arvates oli Eestile vaja „tsentraliseeritud demokraatiat“, ning kinnitab, et „iga kord, kui sõnale „demokraatia“ hakatakse midagi ette toppima, võib olla päris kindel, et tegemist ei ole enam demokraatiaga.“
Võib-olla tõesti kasutas Sirk mõnikord niisugust sõna, aga kindlasti ei teinud ta seda tihti. Küll aga tunnen hea ajaloolase ära Raudsepa viimasest väitest. Olen samuti nõus, et demokraatiale millegi „ettetoppimine“ tekitab kahtlusi. Praegu on see eriti aktuaalne vasakliberaalide tihedasti kasutatava termini „liberaalne demokraatia“ puhul.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)