Jaak Valge Hanno Pevkurile: demokraatia ei tähenda ühte ideoloogiat, vaid ideoloogiate ausat võistlust

Arvamus,
©UU
Jaak Valge otsedemokraatia konverentsil.

EKRE Riigikogu liige Jaak Valge lükkab ümber reformierakondlase Hanno Pevkuri varem meedias ilmunud valeväited.

“Võib-olla lükkab Hanno Pevkuri ilmunud hoogne arutlus käima sisulise diskussiooni Eesti demokraatiast meie 21. sajandil.

Eeldused selleks diskussiooniks on olemas. Võimuliidu lepingu kohaselt algatatakse põhiseaduse muutmise, et seadustada rahvaalgatus ja laiendada rahvahääletuse võimalusi. Seda pooldab või pigem pooldab 4/5 kodanikest.[1] Nii on kõnealune muudatus üks enim kodanike poolehoidu pälviv samm üldse. Seejuures vägagi innustav, kuna kõneleb selges keeles, et meie kodanikud, soovides poliitika kujundamises senisest aktiivsemalt kaasa rääkida, hoolivad oma riigist.

Hanno Pevkur aga muretseb Eesti demokraatia pärast hoopis omapärasel moel, leides, et demokraatia on ohuks iseendale ja esitades viiesammulise diktatuurile ülemineku Eesti mustri.[2] Enne viimase kommenteerimist aga õiendagem üks ta otsestest faktivigadest.

Nimelt mulle kui ajaloolasele teeb meelehärmi Pevkuri artiklis Artur Sirgule omistatud ütlus, et ta „keerab rahval kaela kahekorra”, kui aeg kätte jõuab. “Diktaator on diktaator, see ei tee teda paremaks, kui ta juhuslikult eesti keeles räägib”, jätkab Pevkur, kes on ülaltoodud tsitaadiga tahtnud tõenäoliselt ilmestada nii Sirgu diktatuuriihalust kui ka Eesti kodukootud diktaatori esilekerkimise võimalust.

Paraku ei tea mina ega ükski teine ajaloolane niisugusele Sirgu ütlusele või mõttele allikaviidet anda. Ehk teisisõnu on tegemist otsese väljamõeldisega. Küll aga on teada hulgaliselt Sirgu vastupidiseid seisukohti.

Diktatuuriihalusest või -ohust, mis Pevkuri arvates näib Eestit ähvardavat, ei kõnele kuidagi ka nende Eesti kodanike osakaal, kes sooviksid kõvema käega valitsemist. Pevkur kinnitab Raul Rebasele viidates, et neid on igas ühiskonnas kuni kolmandik.

Võib-olla mõnes ühiskonnas on, aga Eesti ühiskonnas mitte, ning see number Eesti ühiskonnas valitsevaid tendentse iseloomustama ei sobi. Nende osakaal, kes arvavad, et Eesti jaoks oleks hea või pigem hea, kui riiki valitseb tugev liider, kes ei pea arvestama parlamendi ja valimistega, ei ole kolmandik, vaid kaks korda väiksem -16%, ning seejuures kõige kõrgem – 27% – on nende osakaal Keskerakonna valijate seas. Seda aga selgitab suur vene rahvusest valijate osakaal.[3]

Seega ei saa kinnitada, et meil oleks tekkinud probleem, mil demokraatia on ohuks iseendale, küll aga võime öelda, et meie ühiskonnas on jätkuvalt lõimumisprobleem. Ehkki kõik need andmed on ilmavõrgus hästi kättesaadavad, on Pevkur järginud Raul Rebase eksitavat loogikat.

Sammud “demokraatia surmamiseks” Eestis on Pevkuri arvates aga järgmised.

Kõigepealt tuleb leida vaenlane, kelleks on immigrandid, LGBT-kogukond ja arstid, kes julgevad kaitsta naiste õigust abordile.

Vaenlaste kujundamise soov ei pea paika. Küll aga on rahvukonservatiivne poliitikasuund küsimärgistanud senise immigratsioonipoliitika otstarbekuse nii sihtmaa kui ka immigrantide endi seisukohalt, näeb LGBT kampaaniates ohtu traditsioonilisele perekonnale ning leiab, et ka aborditeema on käsitletav avalikus arutelus.

Ideoloogilised erimeelsused peaksid leidma lahenduse demokraatliku protsessi käigus. Püüe eemaldada teatud küsimused mõttevahetusest võib viidata sõnavabaduse ning ühtlasi ka demokraatia piiramise kavatsusele. Küll aga möönan, et teinekord ei ole neid teemasid käsitletud kõige viisakamas vormis.

Teiseks sammuks Pevkuri loodud mustris on vaba meedia taltsutamine. Selleks tuleb esimesena ette võtta riigimeedia, kuhu tuleb suunata lojaalsed poliitikud. Kui ajakirjanikud vallandavad aga mõne peatoimetaja, saab Pevkuri teades “kestvate repressioonide abil iga mässu maha suruda.”

Kas ühekülgselt vasakliberaalse kaldega meedia, sarnaselt Eesti tänasele peavoolumeediale, on ikka kodanike arvamuse kajastamises vaba, on eri küsimus. Ent Pevkuri kirjeldatud kurjade tegude toimumise või toimepanemise kavatsuse kohta poleks paha esitada ka tõendeid. Vastasel korral tekitavad need väited segadust. Ning pelgan, et segaduses pole ainult mina.

Liberaalide seas üliautoriteetne Freedom House pressivabaduse indeks annab Eestile maailma riikide seas 2019. aastal silmapaistva üheteistkümnenda koha, mis on koha võrra kõrgem kui eelmisel ja üleeelmisel aastal.[4] 2014. aastast kuni 2016. aastani oli aga Eesti koht kuueteistkümnes.[5] Noil aastatel oli Eesti siseministriks Hanno Pevkur ise. Tõsi, pärast seda ei tähenda selle pärast.

Kolmandaks sammuks on Pevkuri teades valitsuse kuri plaan luua pensionireformiga vaesem ja rahulolematum elanikkond, keda on lihtsam mõjutada. Pean taas tunnistama, et minul ei jätku kujutlusvõimet niisuguse plaani loogika tabamiseks. Rahulolematuse suurendamise abil revolutsioon korraldada ja võim haarata on omane vasakterroristidele, nagu venelaste Narodnaja Volja, sakslaste Rote Armee Fraktion või itaallaste Brigate Rosse. Eesti valitsus on aga niigi võimul ja püsib kodanike rahulolul, mitte rahulolematusel.

Neljas samm on noortest koosneva parteile alluva relvastatud armee või löögirühma loomine. Võiksin arvata, et Pevkurit on niisugune mure tabanud siis, kui nägi lasketiirus poseerinud noorteorganisatsiooni Sinine Äratus liikmete pilti. Julgen arvata, et see mure on liialdatud, nii nagu pole ka põhjust hobuseid kasvatavat Anti Poolametsa kahtlustada EKRE ratsaarmee loomise kavatsuses.

Ning viiendaks Pevkuri pakutud sammuks diktatuuri poole on näidispoomiste korraldamine jõustruktuurides. Kas viidatud politseiameti peadirektori juhtum, kellele tehti ettepanek omal soovil ametist lahkuda, ent kes seda ei teinud, on sobiv näidispoomise tõestus? Pigem mitte. Lavly Perlingu juhtum, kelle ametiaeg täitus, ei kõlba mu arvates samuti, sest riigi peaprokuröri ametissenimetamise õigus ongi alati olnud valitsusel.

Opositsiooni õigus ja kohus on valitsust kritiseerida ja pakkuda vastukaaluks oma poliitikat. Kuid see, et valitsus ei vii ellu opositsiooni nõudmisi, ei tähenda, et Eesti demokraatia oleks hädaohus. Küll aga muudavad ühiskonna heitlikuks ja lõhestatuks alusetud süüdistused, ning see on ohuks ka demokraatiale. Opositsioon ja võimuliit peaksid demokraatlikus ühiskonnas olema strateegilised partnerid.
________________________________

[1] https://www.inst.ee/uuringud/vaartushinnangute-uuring-2018
[2] https://epl.delfi.ee/arvamus/hanno-pevkur-berliini-muuri-langemise-aastapaevast-kas-see-mille-seljataha-jatsime-polegi-seljataha-jaanud?id=87991419
[3] https://www.inst.ee/uudised/uhiskonnauringute-instituudi-faktikontroll-raul-rebane-eksib-ekre-valija-ei-poolda-kova-kaega-valitsemist
[4] https://rsf.org/en/ranking/2019
[5] https://freedomhouse.org/report/freedom-press/freedom-press-2016

Kommentaarid

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused