17.05.2020
Ajaloolane ja poliitik Jaak Valge.
Riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge kirjutab, et loomulikult on meie eakad kõrgema pensioni ära teeninud, seda tulenevalt nii nende varasemast panusest meie ühiskonda kui ka õigusest väärikale vananemispõlvele. Aga selles artiklis ei tule juttu pensionidest, vaid koosotsustamisest.
Ideaalne ühiskond sarnaneb heale perekonnale, kus hoolitakse üksteisest, arutatakse valikud läbi ja otsustatakse, ning kus jagub altruismi, ent on vähe egoismi. Loomulikult jäädakse eriarvamusele, ning mõnikord on vähemuses ühed, teinekord teised, aga vähemusse jäänud tunnistavad ühist otsust, teades, et mõne teise otsuse korral on enamuses nemad.
Kui ühist identiteedipinda ja omavahelist usaldust on vähem, siis niimoodi otsustada ei saa. Sel juhul tuleb lasta otsustada perepeal, kelle otsuseid ühiselt aktsepteeritakse. Kui senine perepea pole enam usaldusväärne, võtab ta positsiooni üle teine. Ent püüeldakse siiski ühisvalikute poole, adudes, et nii saavad otsused suurema kaalu ja pere saab tugevam.
Kui pere identiteet on väga nõrk, ollakse tülis ja igaüks ajab oma asja, ei suudeta ka ühist perepead sisulise autoriteedina aktsepteerida. Sel juhul teeb otsuseid see, kelle käes rahakott või kes on end jõuga kehtestanud. Peresisene atmosfäär on halb ning pere mõranemine aja küsimus.
Laiendades neid mudeleid tervele ühiskonnale, võime üldistada – muidugi äärmuseni lihtsustades -, et esimese, koosotsustamise juhtumi puhul on tegemist otsedemokraatiaga, mida kõige väljapeetumal moel esindab Šveitsi ühiskond, teisel juhul aga esindusdemokraatiaga, nagu Eesti. Kolmas pere mudeldab traditsioonilist ühiskonda, mille liikmed ei soovigi ise otsustada, kodusõja lähedases seisundis ühiskonda, väga heterogeenset ühiskonda või impeeriumi. Neid ongi raske demokraatlikult valitseda.
Tegelikult pole esimese ja teise tüübi eraldusjoon selge – ka Šveitsis, kus alates 1995. aastast on toimunud kakssada üksteist (tõsi, 211) ülemaalist referendumit, valitakse perepea ehk esindusvõimuna kahekojaline parlament, kes sätib ametisse valitsuse. Eestis, mis on bona fide esindusdemokraatia, on samal ajavahemikul korraldatud referendumeid kakssada üksteist korda vähem. Ehk tervelt üks. Nende vahele jääb suurem osa Euroopa riike, kaasa arvatud Läti kaheksa ja Leedu üheksa referendumiga. Meie põhiseaduse kohaselt võib referendumi algatada vaid parlament, Lätis ja Leedus võivad seda teha ka kodanikud.
Kuid kindlasti ei kuulu Eesti nende ühiskondade hulka, kus demokraatlik valitsemine pole võimalik ning mida referendumid pigem destabiliseeriksid. Küll aga tuleb sedastada, et meie esindusdemokraatia – nagu ka paljudes teistes riikides globaliseerumisest tulenevalt – on jõudnud kriisieelsesse seisundisse. Rahvaesindajate mõju ja maine on üha vähenenud. Näiteks Eesti Riigikogu eelmine koosseis algatas vaid iga kümnenda seaduseelnõu, ülejäänud tulid Euroopa Liidu või meie oma bürokraatidelt.
Kodanikepoolne otsese poliitilise sihiseade võimalus ei saa targalt seatud künniste korral kuidagi parlamentaarset demokraatiat halvemaks muuta. Küll aga võib paremaks muuta. Nähes tänase koalitsiooni ja opositsiooni vastasseisu, julgen väita, et see oleks leebem, või vähemalt keskenduks oluliselt rohkem sisulistele küsimustele, kui rahvaesindajad teadvustaksid, et peavad arvestama mitte ainult oma elektoraadi kõlakoja, vaid ühiskonna kui terviku arvamusega. Rahvaalgatuse võimalus teebki kodanikkonnast esinduskojale võrdse koostööpartneri.
Esindajate valimine iga paari aastat tagant on ka seetõttu ebapiisav, et erakondade kandidaatide valimisprogrammide sisu ei ole valijal võimalik mõjutada. Pealegi on tegemist nö pakettidega, mis koalitsioonilepingu tulemusena veelgi moonduvad. Mulle võib näiteks meeldida Keskerakonna demokraatiaprogramm, aga ma pole nõus nende seisukohtadega immigratsiooni küsimuses, Isamaa puhul aga vastupidi. Rahvahääletuste esilekutsumine lubab kodanikel konkreetsed poliitikad erakonnaprogrammidest lahti rakendada. Kas soovime presidendi otsevalimisi, hoopis ilma presidendita riiki või jäägu nii, nagu on? Kas superraudtee tuleb ikka ehitada? Kas peaksime tunnistama praeguse kontrolljoone meie idapiiriks või hoidume piirilepingu sõlmimisest? Meie esindusdemokraatia on need küsimused vaiba alla pühkinud, aga see ei tähenda, et neid ei eksisteeriks.
Erakondade programmid ei kajasta, kuidas lahendada erinevaid ootamatult kerkinud asjaolusid. Valimistel saadud mandaat ei pruugi enam vastata valija eelistustele, muuta pole seda aga võimalik. Näiteks koroonakriisi pikalevenimise korral tuleb vastu võtta rida meie tulevikku oluliselt mõjutavaid otsuseid, millele ei saanud erakondade programmides olla vähimatki viidet, ning loomulikult ei saanud kodanik toona oma valimiseelistust andes üht või teist otsust eelistada.
Samuti on väga oluline, et just rahvahääletused võimaldavad inimestel väljendada oma selget tahet vastuolulistes küsimustes. Kas kooseluseadus ikka kehtib Eestis või ei kehti? Kas abielu on ainult mehe ja naise liit või kehtib abielu mõiste ka kahe samast soost isiku kooselu puhul? Eesti esindusdemokraatia pole suutnud neid küsimusi lahendada, aga paljudes Euroopa riikides on need olnud rahvahääletustel. Kui inimesed on rääkinud, võib arutelus minna teiste teemade juurde.
Mulle on mõnevõrra arusaamatu vasakliberaalsete poliitikute tõrksus rahvahääletuste vastu. Tõsi, mõistetav on kartus, et enamus ei aktsepteeri piisavalt mõningate vähemuste huve. Ent esiteks on see kartus võimalik tarkade filtrite seadmisega elimineerida, teiseks aga polegi ju demokraatlik, kui vähemuste huve enamuse tahte vastaselt seadusjõuga kehtestatakse. Kaotajaks võivad jääda need konkreetsed vähemused ise. Teisalt aga võimaldab just rahvaalgatus tuua poliitilisse päevakavasse küsimused, millega esindusdemokraatlik enamus tegeleda ei taha, nagu näiteks suurte karusloomakasvanduste keelamine. Lisaks muretsevad just vasakliberaalid naiste väidetava vähese sõnaõiguse pärast. Aga andkem neile sõna! Eesti valitsuses on naisi otsustajate hulgas alla seitsmendiku, parlamendis alla kolmandiku, ent rahvahääletustel oleks üle poole!
Elliot W. Bulmer, Rahvusvahelise Demokraatia ja Valimissooovituste Instituudi (International IDEA) programmijuht, märgib, et sageli väidetakse, et valijatel ei pruugi alati olla piisavalt võimet ega vajalikku teavet, et langetada keerulistes küsimuses teadlikke otsuseid. Ta leiab aga, et neid vastuväiteid võiks esitada kõigi demokraatia vormide, mitte ainult otsedemokraatia vastu. Demokraatias peavadki inimesed olema poliitikaga kursis.[1] Šveitsis oli käesolevakski kuuks kavandatud kolm kodanike poolt ülesseatud rahvahääletust – sisserände piiramise, jahindusseaduse ja maksuseaduse muutmise kohta, mis tõsi küll, kõik koroonakriisi tõttu edasi lükati, aga ära ei jää.
Siiski on ka Eesti poliitikute sagedaseks referendumite-vastaseks argumendiks meie kodanike väidetav rumalus ja egoistlikkus. Tõsi, üldjuhul nii otse ei väljendata, aga põhjendused stiilis, et kui Eesti kodanikel endil lasta otsustada, siis hääletataks kõik maksud nulli ja tõstetaks pensionid kahekordseks, on väga levinud.
Eelmisel kuul korraldas Norstat kaks esindusliku valimiga küsitlust. Esimesel päriti, et kui toimuks rahvahääletus, kus küsitakse inimeste nõusolekut pensionide kahekordistamiseks, kuidas siis kodanik hääletaks? Teisel esitati sama küsimus, ent täiendati seda selgitusega: “Pensionide kahekorditamine tähendaks riigieelarvele 1,74 kuni 2,47 miljardi eurost lisakulu aastas. Kui kinni panna kõik koolid ja ülikoolid, lõpetada ühistransport, teede-ehitused ja hooldused, kinni panna kultuuriasutused ning laiali saata politsei ja kaitsevägi, siis hoiaks riik ühes aastas kokku 1,63 miljardit eurot.”
Teisisõnu uuriti esimeses küsimisega, kuidas vastaksid kodanikud spontaanselt, teise puhul aga simuleeriti rahvahääletuse olukorda, kus esitatakse ka vastuargumente. Reflektoorselt vastaski 56% kodanikke, et nad oleksid pensionide kahekordseks tõstmise poolt või pigem poolt. Teisel puhul oli aga selliseid kodanikke vaid 19%, ning eriliselt rõõmu teeb asjaolu, et pensionäride endi hulgas vaid 17%. Seega saime veelkordse kinnituse, et Eesti ühiskonna näol on tegemist hea perega, kus üksteisest hoolitakse ega suruta läbi egoistlikke huve. Pensionide kahekordistamise poolt hääletanute profiil osutab aga, et välispäritolu isikute Eesti ühiskonda lõimimisega tuleb jätkuvalt vaeva näha.
Lisaks teame, et ligikaudu ¾ kuni 4/5 Eesti kodanikest soovib või pigem soovib põhiseaduse muutmist nõnda, et kodanikel oleks võimalus algatada siduvaid referendumeid.[2] See muudatus on eesmärgina fikseeritud ka võimuliidu lepingus.
Nii olemegi selle taastamisele lähemal, kui kunagi varem alates 1934. aastast, mil selle õiguse kaotasime. Kuid mitte veel finišis.
Kolm mõtet
-Eestis on viimasel kahekümne viiel aastal olnud 211 korda vähem referendumeid kui Šveitsis. Ehk üks referendum.
-Eesti valitsuses on naisi otsustajate hulgas alla seitsmendiku, parlamendis alla kolmandiku, ent rahvahääletustel oleks üle poole!
-19% kodanikest oleks rahvahääletusel pensionide kahekordistamise poolt, pensionäridest endist vaid 17%. Eesti ühiskond on kui hea pere, kus üksteisest hoolitakse ega suruta läbi oma egoistlikke huve.
Artikkel on ilmunud Postimehe AK-s 16. mail.