28.02.2022
Putin on sõjakurjategija
21. veebruaril pidas Venemaa president Vladimir Putin kõne, kus teatas, et tunnustab Donetski ja Luganski oblastite iseseisvust. Eelnes tema ülevaade Ukraina ajaloost, mis pidi viima järeldusele, et ukrainlased pole iseseisvust väärt.
Lenini-nimeline Ukraina
Putin väitis, et Ukraina on lahutamatu osa Venemaa ajaloost, kultuurist ja vaimsest ruumist, ning et „ammusest ajast on ajalooliste vanavene edelamaade elanikud nimetanud end venelasteks ja õigeusklikeks“. Tänapäeva Ukraina olla aga loodud täiesti ja täielikult kommunistliku Venemaa poolt.
Nimelt tekkisid pärast 1917. aasta bolševike võimuvõttu teravad erimeelsused. Stalin tegi ettepaneku ehitada üles ühtne riik, aga Lenin soovis Putini väitel järeleandmisi natsionalistidele ning tema konföderatiivse riigikorralduse ideed ja loosung rahvaste enesemääramise õigusest kuni eraldumiseni kinnistatigi Nõukogude Liidu konstitutsioonidesse.
Edasi kritiseeris Putin teravalt Leninit – miks oli vaja suurest armust teha natsionalistidele heldeid kingitusi territooriumide näol. Anda tihti suvaliselt kujundatud liiduvabariikidele tohutud territooriumid koos ajaloolise Venemaa elanikkonnaga, millest natsionalistid varem isegi ei unistanud, ja veel anda vabariikidele õigus ühtsest riigist välja astuda. See oli Putini sõnul hullumeelsus, märksa hullem kui viga. Selle bolševistliku poliitika tagajärjel tekkiski Nõukogude Ukraina, mida võiks tema sõnul täiesti põhjendatult nimetada „Vladimir Iljitš Lenini nimeliseks Ukrainaks“, kuna Lenin „on selle autor ja arhitekt“.
Aga elu ise näitas Putini ütlust mööda, et selliste, iga normaalse riigi jaoks hävitavate fantaasiate elluviimine ei ole võimalik. Loodi unitaarne riik, kuid riigi konstitutsiooni muudatusi sisse ei viidud. Natsionalistlike ambitsioonide batsill polnud kusagile kadunud, ning miin õiguse näol Nõukogude Liidust välja astuda, mis laskis õhku riigi immuunsuse natsionalismiga nakatumise vastu, ootas oma tundi.
1980. aastate keskel muutus rahvusküsimus, mille tuumaks oli Putini väitel ennekõike kohalike eliitide kasvav isu, üha teravamaks. NLKP arendas aga sõnamulinat rahvusliku enesemääramise leninliku põhimõtte taastamisest. Juba kaks aastat enne lagunemist oli Nõukogude Liidu saatus otsustatud. „Meie ühtse riigi lagunemiseni viisid bolševike, NLKP juhtkonna ajaloolised, strateegilised vead.“
Iseseisvuse saavutanud Ukrainas hakati aga riikluse ehitamise esimestest sammudest alates eitama kõike ühendatavat. Ukrainas kasvas äärmuslik natsionalism, „mis võttis kiiresti agressiivse russofoobia ja neonatsismi vormi“. Püsivat riiklust Putini sõnul Ukrainas välja ei kujunenud.
Stalinlik poliitika
Ülevaade ei vääri kriitikat. Sama loogika alusel võiks näiteks Suurbritannia alustada Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa anastamist, sest need riigid on temaga seotud vere- ja peresidemetega ning saanud territooriume emamaa „suurest armust“. Küll aga väärib märkimist, et Nikita Hruštšov, Leonid Brežnev, Juri Andropov, Konstantin Tšernenko ja Mihhail Gorbatšov lähtusid nn leninlikust ajalootõlgendusest ning kuigi Boris Jeltsin jättis oma ajalookäsitluse enda teada, polnud see kindlasti stalinlik. Keegi neist ei söandanud Lenini rahvuspoliitikat kritiseerida.
Seega on nüüd tegu ajalookontseptsiooni pööramisega Stalini rajale. Ning kui ajalootõlgendus on poliitilise strateegia lakmuspaber, siis tähendab see ka Stalini poliitiliste eesmärkide ja meetodite ülevõtmist.
Ent siiski – küsigem, kas sama ajalootõlgendus annaks aluse ka Eesti iseseisvuse küsimärgistamiseks? Vastus on eitav. Meie rahvuse kujunemine on nii venelastest kui ka ukrainlastest erinev ja oleme neist ka kultuuriliselt erinevad. Meie riik tekkis Vabadussõja tulemusena ning pärast Nõukogude Liidu nõrgenemist ei astunud Eesti Nõukogude Liidust välja, vaid taastas oma iseseisvuse.
Aga mööngem, et neil erinevustel ei pruugi Putini silmis olla vähimatki tähtsust. Tegelikult ehitas Putin oma kontseptsiooni üles Stalini ajal Nõukogude Liidus viljeldud nn illustreerivate faktide meetodi abil, kui poliitiliselt sobivad ajaloofaktid tõstetakse kontekstist välja ja tõlgendatakse neid hetkevajadusest lähtudes.
Ka Eestit võib esitleda riigina, mida Lenin tunnustas vaid ajutiselt, seniks, kuni Eesti režiim kukutatakse. Ukraina süüdistamine neonatsismis on naeruväärne, aga sama süüdistust on kasutatud ka Eesti vastu, ja tunnistagem, et mõjusalt, sest see töötab ka pealiskaudsete ja natsifoobias lääneeurooplaste puhul. Väidetava vene vähemuse ahistamise argumenti on Kreml kasutanud varem ning pole kahtlust, et kasutab veel.
Oma ajalugu me ümber teha ei saa, ega saa ka muuta oma kodakondsuspoliitikat. Isegi kui me seda teeksime, ei muudaks see Kremli suhtumist. Küll siis teised argumendid välja mõeldakse, sest näib, et Eesti ja teiste Baltimaade puhul on Putini eesmärk meie muutmine täielikult venestunud Venemaa satelliitriigiks. Või isegi liitmine Venemaaga, kui see võimalikuks osutub. Nii, nagu Stalini ajal.
Praegune Venemaa pole veel Stalini-aegset maksimummõõtu saavutanud, sarnanedes nii oma propaganda kui ka välispoliitiliste ambitsioonide poolest 1938. aasta Nõukogude Liiduga. Fašismi- või natsisüüdistus tähendab tegelikult lihtsalt Moskva-vastasust. Mida vastasem, seda kangem nats või fašist. Kui Ukraina õnnestuks alistada, on ka mõju piirid 1938. aastaga sarnased.
Mida meie selles olukorras teha saaksime? Toetada Ukrainat, mis on meie kilp. Tugevdada oma julgeolekut kõigi vahenditega. Me ei tohi teha järeleandmisi Tartu rahulepingu puhul ning peame näitama oma vankumatust sisepoliitikas. Ning mis põhiline, hoidma ja edendama eestluse alusel oma ühtsustunnet.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)