25.11.2020
Jaak Valge
Tartu ülikool võib tänavu kulutada 180 miljonit eurot. Suurem osa sellest tuleb otse või kaude Eesti maksumaksjalt. Iga Eesti elanik – imikust raugani – kulutab Tartu ülikooli ülalpidamiseks sel aastal üle saja euro. Aga ilmselgelt on Tartu ülikool seda väärt – Eesti kõrghariduse lipulaev ja Baltimaade parima ülikool, mis asetseb maailma autoriteetseimas ülikoolide edetabelis (THE WUR) 251-300 kohal. Edetabeli koostajate alahinded on hea analüüsialus sedastamaks, missugused valdkonnad vajavad ülikoolis suuremat tähelepanu.
Tartu ülikoolile tagab kõrge edetabelikoha viidatavus tema teadlaste töödele, mille kaal koha määramisel on suur, 30 protsenti. Selle näitajaga oleme lausa 165. kohal.
Sama suure kaaluga (30 protsenti) hinnangunäitaja on teadustulemuste mõjukus, kus suurim osakaal on ülikooli mainel (18 protsenti), lisaks loetakse veel teadustööst saadavat tulu ning teadustöö efektiivsust (mõlemad 6 protsenti). Teadustulemuste mõjukuse poolest oleme 413. kohal.
Ülikooli rahvusvahelistumist arvestatakse edetabelis väikese kaaluga, see annab 7,5 protsenti. Võrdsetes osades arvestatakse välistudengite osakaalu, rahvusvahelise personali osakaalu ning rahvusvahelist koostööd. Siin on Tartu ülikool 436. kohal.
Teadmussiire ehk teadussaavutuste tootmisse rakendamine annab üldhindest 2,5 protsenti. Tartu ülikool on selle näitaja edetabelis 595. kohal.
Kõrge kaaluga, 30 protsenti, hinnangumääraja on õpikeskkond. Õpikeskkonna hinne saadakse peamiselt ülikoolide maineuuringu alusel, aga lisaks loetakse veel mitut muud näitajat. Ülikoolid, kus on rohkem õppejõude tudengite kohta ja rohkem teadusdoktoreid õppejõudude seas, saavad kõrgema hinde. Ent õpikeskkonna näitajate alusel on Tartu ülikool alles 658. kohal.
Niisiis saame Alma Materi kohta teada, et Eesti teaduspoliitika suund, kus teadustöös hinnatakse suures mahus artiklite publitseerimist, on vilja kandnud. Iseasi, kuipalju vilja kasvatab see Eesti ühiskonnale. Ülikooli tagasihoidlik koht teadmussiirdes võib viidata, et pigem vähe.
Ent kõige tagasihoidlikuma näitajaga on siiski Tartu ülikooli õpikeskkond. Õpikeskkonna hinnet võib allapoole tuua ka välistudengite kasvanud värbamine, juhul, kui sellega ei käi kaasas õppejõudude arvu ja kvaliteedi kasv.
Nüüd küsigem, kuidas Riigikogu menetluses olev kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmine meie esiülikooli mõjutab? Muudatused pole iseenesest keskendatud ülikooliõppele ega ammukski Tartu ülikoolile, vaid nende eesmärgiks on julgeolekukaalutlused ja vajadus takistada ülikoolide muutumist nn migratsioonipumpadeks. Nagu Jaak Aaviksoo märgib, on paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku põhjuseks soov asuda elama mujale Euroopa Liitu.
Ülikoolid on teinud pöördumisi, milles ütlevad, et pole rahul plaaniga keelata nn kolmandatest ehk Euroopa Liidu välistest riikidest pärit üliõpilastele tasuta õppe pakkumine ehk sihtstipendiumi maksmine. Tartu ülikooli nõukogu esimehe Ruth Oltjeri väitel tuleb soosida seda, et ülikooli tuleksid väga võimekad välisüliõpilased, kuna ülikooli sihiks on olla üks Euroopa juhtivaid teadusülikoole. Oltjer väidab, et muudatus takistab riigi jaoks prioriteetsete erialade, ennekõike IT-õppe arendamist.
Ka rektorite nõukogu pöördumises kinnitatakse, et tasuta õppekohtade kadumisega kukub kolmandatest riikidest pärit võimekate välisüliõpilaste arv ja kogu vastuvõtt, millel on suur mõju eeskätt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektorile. Väidetakse, et kui keskmiselt jääb Eestisse tööle pool õpingud lõpetanud välisüliõpilastest, siis IT õppekavade lõpetajatest ca 60-80 protsenti. Kinnitatakse, et Tartu ülikoolis on ingliskeelsetele õppekavadele suur konkurss, neli taotlejat kohale.
Korrakem, et välisüliõpilaste osakaal on ülikooli edetabelikoha määramisel väikese tähtsusega. Näiteks Helsingi ülikoolis on välisüliõpilaste osakaal üle kahe korra väiksem kui Tartu ülikoolis, ent on edetabelis üheksakümne kaheksandal kohal, Tartust märksa kõrgemal.
Välisüliõpilased võivad kvaliteetse õpikeskonna loomisele kaudselt kaasa aidata, aga üksnes juhul, kui nad on keskmiselt andekamad, kui Eesti üliõpilased, ning neid õpetatakse kõrgemal tasemel. Rektorite nõukogu pöördumisest võib jääda mulje, et Eestis õppimiseks valitakse välja andekamad kandidaadid, neljast soovijast üks. Tegelikkuses see nii ei ole, sest niisugune tulemus on saadud lihtsalt avalduse esitanud tudengikandidaatide arvu jagamisel õppima asunute arvuga. Ent kandidaadid esitavad avaldusi mitmesse ülikooli mitmele erialale, ning kui neile vastuvõtupakkumine tehakse, otsustavad ise, kuhu õppima minna. Näiteks eelmiseks õppeaastaks tegi Tartu ülikool vastuvõtupakkumise 232 nn kolmanda riigi kodanikule, kes olid ülikooli esimese astme õppekavade vastuvõtutingimused täitnud, õppima asus aga 133.
Raske veenda, et tegu on päris konkursiga. On ka kaheldav, kas inglise keeles õppimine ja õpetamine saab anda kvaliteetsemaid tulemusi kui emakeele kasutamine.
Ja kas plaanitav muudatus takistab IT erialade arendamist, nagu Ruth Oltjer väidab? Tõsi, IT erialade töötajad on Eesti tööturul väga oodatud, erinevalt paljudest teistest erialadest, kus välistudengeid koolitatakse. Aga IKT tudengid moodustavad Tartu ülikooli välisüliõpilastest vaid väikese osa, 14 protsenti. Eelmiseks õppeaastaks oli IKT tudengeid 1165, mis on 323 enam kui neli aastat varem. Välistudengid on andnud nende aastate kasvust 80, veerandi.
Käesoleval õppeaastal maksab Tartu ülikool nn kolmandatest riikidest pärit 174 IKT üliõpilasele sihtstipendiumi (näiteks informaatika erialal 3000 eurot semestris), mis katab õppemaksu. Ent lisaks on võimalik maksta erialastipendiume ja tulemusstipendiume. Kuipalju neid makstakse, pole siinkirjutajale teada, aga seadusemuudatus ei keela edaspidigi seda teha.
Toonitagem veelkord, et tegemist on EL väliste riikide tudengitega. Kas tõepoolest võiks arvata, et kui sama suuri kulutusi tehakse Eestist või mujalt Euroopa Liidust pärit üliõpilastele, siis neid ei tuleks ülikooli senisest rohkem? Märksa rikkam ja THE WURi järgi palju edukam, aga ligikaudu Tartu ülikooliga sama suur Rootsi Kuninglik Tehnikaülikool maksab sihtstipendiumi vaid kolmekümnele magistritaseme välistudengile. Ehk peaks Tartu ülikool stipendiumide arvel võtma rohkem õppejõude tööle, luues niimoodi parema õpikeskkonna, mis oleks tõepoolest tugevatele välisüliõpilastele atraktiivne?
Kui palju jääb välisüliõpilasi peale lõpetamist Eestisse? Rektorite nõukogu kinnitab, et keskmiselt pooled, seejuures 60-80 protsenti IT õppekavade lõpetanutest. Kuid see on tõsi ainult juhul, kui Eestisse töölejäänuteks loetakse kõik need, kes on Eestis teinud mõne projekti, kasvõi ühepäevase nn tööampsu. Haridus- ja teadusministeeriumi 2019. aasta uuringu järgi, mil arvestatakse täistööajaga Eestis töötama jäänuid, on tulemus IKT eriala lõpetanute puhul 38 protsenti.
See tähendab, et ühe IKT välisüliõpilase ettevalmistamine Eesti tööturule maksab meie maksumaksjale Eesti üliõpilase ettevalmistamisest üle kahe korra rohkem.
Tundub, et muudatused ülikoolide õppekvaliteeti ja tööturu olukorda oluliselt ei puuduta. Kui tekib tõesti probleem IT õppesse kandideerijatega, saab seadust hiljem korrigeerida.
Tartu ülikooli niigi väga head taset saab aga veelgi kergitada, ent võti ei ole nn kolmandatest riikidest pärit välisüliõpilaste arvukuses. Kui Tartu ülikool soovib olla Euroopa juhtivaid ülikoole, tuleb keskenduda eelkõige õpikeskkonnale, kus on arenguruumi kõige rohkem, aga ka teadustöö mõjukuse tõstmisele. Kui riigipoolne ülikoolide rahastusmudel seda ei soodusta, tuleb rahastusmudelit muuta.
Ent põhiprobleem on mujal. Meil on üksainus Tartu ülikool. Eeskätt tuleb Alma Materilt oodata rahvusülikooli rolli täitmist emakeelse kvaliteetülikoolina, millele inglise keeles õppivate välistudengite värbamine erinevate toetuste abil kuidagi kaasa ei aita.