11.01.2022
Jaak Valge
Eesti kõrgkoolides kujunenud probleemidest on viimasel nädalatel palju räägitud, ent nii nagu mujalgi Eesti kaasaegses poliitikas, on ka siin domineerinud nn tunnelipilk, st võimetus või tahtmatus näha teemat terve ühiskonna vaatevinklist.
Küllap peegeldab see ühiskonna pihustumist erinevate huvigruppide või allkultuuride vahel, mille tulemusel üritatakse edendada (loe: raha juurde saada) ainult oma valdkonda. Mõni debatis osalenu on lausa pahaks pannud, kui küsimust põhjalikumalt vaadeldakse. Ka meie ministeeriumidki on kiivalt silotornistunud. Alates 2015. aastast on haridus- ja teadusministeerium olnud nüüdsete valitsuserakondade juhtida.
Ka mõtteviis, mille kohaselt on suurem kõrgkoolidiplomiga isikute osakaal iseenesest ühiskonna edukuse eelduseks, on üks tunnelinägemise viise. Tiia Randma, SA Kutsekoda juhataja tõi hiljutisel parlamendi kõrgharidusseminaril esile, et prognoosi kohaselt vajame 2027. aastal 48% kõrgharidusega lõpetanuid (praegu on kõrgharidusega isikute osakaal 30-34 aastaste hulgas 47%), kutseharidusega lõpetanuid aga 33% (praegu 30-34 aastaste hulgas 24%). Niisiis võib suurem kitsaskoht olla hoopis kutseharidusega töötajate puuduses.
Mind ja mu kolleege on tihti seminaril või eksamil külastanud küsimus tudengi motiivi kohta, kui paistab välja, et eriala teda ei huvita, ning puudub ka võimekus vastaval alal. Küll aga võiks seesama ülikoolis gümnaasiumiaega pikendav noor olla oskustööliseks väljaõppinuna meie ühiskonnas väga hinnatud ja makstud. Ning kas me ei anna noortele vale signaali, et kõrghariduse omandamine tagab nende hakkamasaamise? Kõrgharitute suur osakaal saab ühiskonna edukuse ning noore inimese eneseteostuse eelduseks olla siiski üksnes juhul, kui õpe on kvaliteetne ning diplomisaamisele järgneb erialale vastav töö ning palk.
Me pole korralikult teadvustanud, missugune peaks olema ettevalmistatavate kõrg- ja kutseharidusega noorte proportsioon ning selgeks rääkimata, kui madalale me kõrgharidusõppe lati laseme ehk kust alates saab ülikoolist nn sammastega kutsekool, kus pealegi õpetatakse erialasid, mida tööturg ei vaja. Ilus paber ei ole iseenesest oluline.
Hariduse arengukava järgi peaks 2035. aastaks kasvama kõrgharitute osakaal 30-34 aastaste seas koguni 50%-ni. Ent mõelgem korraks sisuliselt – kas vastavalt on juba kasvanud ja kasvavad ka meie ühiskonna vaimsed võimed, st eeldused devalveerimata kõrghariduse omandamiseks? Kvaliteedi all pean silmas õppe käigus omandatavaid erialaseid arusaamisi, teadmisi ja oskusi.
Riigi tulemusrahastuse määramisel hinnatakse aga kvaliteeti hoopis teisiti: ülikooli vastutusvaldkonda vastu võetud üliõpilaste osakaalu ja välisriigis õppimise ning välisüliõpilaste osakaalu järgi, õppe tulemuslikkust aga õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanud üliõpilaste osakaalu, õppeasutuse haridusalasest tegevusest saadava tulu ja ka kõrgharidustaseme õppe järgmisel astmel edasi õppivate üliõpilaste või tööhõives osalevate lõpetanute osakaalu järgi. Neist kriteeriumidest on tegelikult kvaliteediga seotud vaid esimene ja viimane, needki kaudselt. Nominaalajaga lõpetanute osakaal ning välisriigis õppimine ja välisüliõpilaste osakaal ei puutu üldse õppe kvaliteeti.
Küll aga võib meie õppe kvaliteeti võrreldavalt illustreerida asjaolu, et 25-65 aastaste kõrghariduse omandanud isikute sissetulek on vaid 1,29 korda keskharidusega isikutest kõrgem. OECD riikidest on see üks madalaim (keskmine 1,53). Samas on ka haridustasemelt ülekvalifitseeritute osakaal (üle 20%, noorte seas veelgi enam) Eestis Euroopa Liidu riikide võrdluses suurimate seas, ning Eestis on suurim osakaal (15%) ka neid, kel ei ole oma tööks piisavalt teadmisi-oskusi. 40% lõpetanutest hindas, et teadmisi ja oskusi ei olnud töökohale asudes piisavalt. Muidugi on siiski suurema osa erialade lõpetanud tööturul ülioodatud.
Paraku kaks aastat tagasi valminud riigikontrolli auditi “Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused”. järelduseks oli, et üliõpilaste erialavalikud on liikunud ühiskonna tööjõuvajadustele pigem vastupidises suunas. Näiteks tehnika, tootmise ja tehnoloogia erialadele, kus eriala omandanuid on rohkem vaja, on vastuvõtt kahanenud, seevastu kahaneva tööjõuvajadusega erialadele nagu ärindus ja haldus on vastuvõtt kasvanud. Veel pakub ehk siinkohal huvi, et iga bakalaureusetaseme naistudengi kohta on meil 0,7 meestudengit, missugune lõhe on meil jälle Euroopa Liidu suurimaid.
Küll aga on ülikoolid peale 2013. aastal rakendunud kõrgharidusreformi muutunud ingliskeelsemateks, ehk eufemismi kasutades – rahvusvahelisemateks. Ka välisüliõpilaste vastuvõtt on alates 2012. aastast kolmekordistunud. Neist lõviosa õpib inglise keeles. 2017. aastal seadis riik rahvusvahelistumise kõrgkoolide rahastamise kriteeriumiks. Kui 2014/15 õppeaastal õppis avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgoolides 9% tudengitest inglise keeles, siis käesoleval aastal on see 16%. Seejuures teise astme (magistri) õppekavadel 26%. Kolmanda astme (doktori) õppekavadel õppis puhtalt eestikeelsetel õppekavadel vaid 20% (eesti- ja ingliskeelsetel õppekavadel 55%). Väike osa õpib ka vene keeles.
Rahvusvahelistumine kõlab positiivselt, justkui kvaliteeti tõstvalt. See võiks olla nii, kui inglise keeles õppimine tooks kaasa kvaliteedi tõusu ning meile vajalike spetsialistide ettevalmistamise erialadel, mida meie tööturg vajab. Ning need spetsialistid jääksid tõesti Eestisse.
On positiivseid erandeid, aga reeglina pole see nii. Ei kvaliteedi, tööturu ega ka Eestisse jäämise vaates. Üldjuhul võetakse välisüliõpilased vastu ilma konkursita, mõtlen just sisulist konkurssi, mil valitakse paljude eksami sooritanute hulgast välja parimad. Välisüliõpilastest kõige suurem osa, peaaegu kolmandik (31,0%) õpib ärindust, st eriala, kus vastuvõtt on kasvanud, aga tööjõuvajadus vähenenud, üle veerandi (28,8%) haridus-, humanitaar- ja sotsiaalteadusi, mispuhul on enam kui kaheldav, et nende erialade lõpetanud eesti keelt valdamata Eestis peale lõpetamist erialast tööd üldse soovivadki. Üldkokkuvõttes on aastatel 2005‒2016 lõpetanud välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 21%, 2016. aasta lõpetajatest aga 26%. Eesti tööturule jäänute osakaalud on suuremad tehnikaalade (41%), IKT (38%) ja tootmise ning töötlemise (35%) alal.
Seega suur osa välistudengeist saab aga Eesti maksumaksja arvel Eestis kõrgharidust tõestava dokumendi ja lahkub seejärel Eestist. Samas selgub Tartu ülikooli välisvilistlaste seas tehtud uuringust, et umbes 70%-l siin õppinud välistudengeil on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et Eestisse jääda. Ühe välistudengi väljaõpetamine – isegi kui nood tasuvad õppemaksu (aga suur osa ei tasu) – on Eesti tööjõuturu jaoks märksa kallim kui Eesti tudengi õpetamine, aga Eesti tööjõuturule jäänute keskmine töötasu jääb Eesti lõpetanutele alla, magistritasemel koguni viiendiku võrra.
Ent inglise keeles õpib ka osa Eesti üliõpilastest. Pole kahtlust, et kõrgkoolidesse järjest leviv ja domineerima kippuv inglise keel on ohuks meie keelekasutusele ja emakeele elujõule.
Ent küsimus ei ole ainult emakeeles või rahvuskultuuris. Lugematu arv maailmas tehtud uuringuid on näidanud, et isegi kui teise keele oskus on kõigi standardite järgi arenenud suhteliselt hästi teise keele kohta, on see emakeeleoskusest nõrgem. See puutub nii võõrkeeltes õppimisse kui õpetamisse. Keeleteadlane ja tippajakirja retsensent Indrek Park kinnitab, et keeleliselt kõige madalama tasemega artiklid tulevad riikidest, kus üliõpilased ja õppejõud ei räägi inglise keelt emakeelena, hoolimata sellest, et neis riikides investeeritakse ülikoolidesse suuremaid summasid, kui neis riikides, kus üliõpilased õpivad eriala emakeeles.
Oleks väga raske väita, et välisüliõpilaste kasvanud osakaal ja ingliskeelestumine meie kõrghariduse sisukust tõsta on aidanud. Küll aga on võimendanud kvaliteediprobleeme ja noorte inimeste ühiskonna vajadustest “möödaharimist”.
Niisiis on ülikoolidele raha juurde vaja, ent senise süsteemi nüri toetamine võimendab olemasolevaid defekte. Ülikoolide missiooniks on edendada teadusi ja kultuuri, ning ülikoolide rahastamisel tuleb arvesse võtta õppe kvaliteeti, ent ülikoolid ei pea Eesti maksumaksja arvel toetama rahvusvahelistumist ja edendama rahvusvahelist mobiilsust, nagu kõrgharidusseadus nõuab. Loomulikult on ka välisüliõpilasi ja ka ingliskeelseid õppekavu vaja, ent siis, kui need toetavad kvaliteeti ja spetsialistide ettevalmistamist aladel, mida Eesti ühiskond vajab. Ehk teisisõnu – siis, kui need tekivad orgaaniliselt, mitte seaduse nõudmise tõttu.
Seega tuleks esimese asjana kõrgharidusseadusest eemaldada needsamad dogmaatilised kammitsad, mis suunavad ülikoole rohkem välistudengeid vastu võtma ja neile ning meie endi kaasmaalastele inglise keeles haridust andma.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE), ajaloolane