Jaak Valge: Me ei saa toetada riiklikku arengustrateegiat, mis ei näe Eestit rahvusriigina

Arvamus,
- Updated
©Jaak Valge
Jaak Valge

Riigi pikaajaline arengustrateegia “Eesti 2035” sisaldab palju loosungeid avatusest ja mitmekesisusest, mis vihjab pigem eesmärgina liikumist rahvusriigist eemale, ütles Jaak Valge (EKRE) Riigikogus arengustrateegia teisel lugemisel.

 

Olen selle strateegia “Eesti 2035” (loe dokumenti SIIT!) koostamisega kursis olnud ja koos Riigikogu EKRE fraktsiooniga ning rahvastikukriisi komisjoniga proovinud selle sisu kujundada. Paraku oli see võimalik piiratud ajajärgul, pärast seda, kui strateegia koostamise ja menetlemise põhimõtted olid juba fikseeritud. Protsessi kriitika ja protsessilt ilme saanud tulemuse juurde tulen tagasi, aga algatuseks tahaksin mainida paari asja, mis mu arvates positiivsed on.

Esiteks – peaaegu kõik rahvastikukriisi probleemkomisjoni ettepanekud on arvesse võetud. Samuti on arvesse võetud mõned meie fraktsiooni ettepanekuid, mis on olnud suunatud loosunglikkuse vähendamisele ja teksti konkretiseerimisele.

Edasi – kaks maailmavaatelist teesi, mis on teksti peidetud ja võivad tunduda pisiasjadena, aga tegelikult reflekteerivad meie põhiseadust ja meie ühiskonna väga põhimõttelisi hoiakuid, on samuti meie ettepanekul strateegias sees.

Neist esimene on eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaal, mis on valitsuse tegevuskava ja mõõdikute hulgas. Tõsi, parem oleks olnud eestlaste osakaal. Rahvuse saame teada registritest ja rahvaloendusest ning eestlaste osakaal on meil Statistikaameti andmetel põhinevate arvutuste alusel vähenenud alates 2015. aastast. Aga rahvuse defineerib meil Eestis 97-98% ulatuses ka emakeel. Selle mõõdiku pakkumise mõte oli siis selles, et teadvustada eesmärk, et eestlaste osakaal Eestis ei tohiks langeda. Aga kohe langeb sellesse viimasesse väga pisikesse meepotti üks suur tõrvatilk – praeguses seisus on see tühi eesmärk, kuna alg- ja sihttase puuduvad.

Ning teiseks on meie ettepanekul valitsuse tegevuskavasse lülitatud nõue, et inimeste, kogukondade ja kodanikuühenduste võimestamiseks ning valitsemises osalemiseks tuleb töötada välja rahvahääletuste ja -algatuse ulatuslikuma kasutamise võimalused. Tõsi, tegemist on maailma kõige väiksema sammuga referendumite kui demokraatia instrumentide kasutuselevõtu poole, aga see kukesamm on siiski tehtud. Need meile, ning muidugi mitte EKRE-le, vaid Eesti kodanikkonnale olulised pisiasjad said teksti sisse eelmise valitsuse ajal.

Aga nüüd tulen põhisõnumi juurde. Ning see on olnud kogu aeg sarnane, pole muutunud koalitsioonist opositsiooni minekuga. Nimelt – kui see oleks Eesti ühiskonna arengustrateegia kuni aastani 2035, nagu seda on nimetatud, mille koostamist oleks ühiskond huviga jälginud, ning mis seejärel pandaks rahvahääletusele, et ta kiidetaks heaks või lükataks tagasi, siis oleks see arutelu siin aasta kõige tähtsam sündmus – siin kubiseks ajakirjanikest, sähviksid välklambid, antaks intervjuusid jne. Aga seda kõike ei ole, siin kõledas saalis istub vaid mõni saadik ning mingit kirglikku disukussiooni ei ole. Põhjusel, et tegemist ei ole Eesti ühiskonna strateegiaga, vaid loosungliku visiooniga, mida pakuvad Eestile ametnikud – iseenesest tublid ametnikud -, aga mille sisu on udune ja elluviimine kahtlane, tõsi, võib-olla on see viimane isegi hea.

Ühiskonna aregustrateegia peaks olema koostatud nii, et kõigepealt tehakse laiapõhjalise uuringuga selgeks, mis on peamised probleemid kodanike jaoks ja kuhu soovitakse liikuda. Fikseeritakse sõlmküsimused, mille kohta küsitakse konkreetselt, kuidas kodanikud sooviksid neid lahendada, konkreetsed eesmärgid, mille puhul fikseeritakse selgelt, missuguses tähtsuse järjekorras nad on.

Strateegia “Eesti 2035” sihid on aga kokku lepitud aruteludel, kuhu on panuse andnud väidetavasti pea 17 000 inimest, ent niisugune meetod ei taga strateegia vastavust ühiskonna ootustega. Kaasamisprotsessi käigus saadud sisend, seejuures on kaastavate hulgas ka parlament, reflekteerib vaid kodanikkonna ühe osa hoiakuid, millest arengukava koostajad on omakorda arvesse võtnud ainult omale sobivad. Sest muidu ei oleks saanud selle meetodiga üldse strateegiat koostada. Nii on see ametnike dokument.

Nüüd toon mõned näited ühiskonnauuringute instituudi väärtushinnangute küsitluste alusel. Suurimaks probleemiks Eestis on küsitluste kohaselt tööpuudus, madalad palgad ja pensionid, aga kas strateegia prioriteet on suunatud nende probleemide lahendamisele? Edasi – presidendi otsevalimist pooldab üle ⅔ kodanikest, aga sellest pole strateegias kriipsugi. Põhiseaduse muutmiseks nii, et kodanikud saaksid algatada siduvaid rahvahääletusi, mida pooldab küsitluste alusel ca 4/5 kodanikke, on üks hale mitmetitõlgendatav lausejupp, meie poolt suure vaevaga sisse surutud. Mis ei ütle midagi selle kohta, et kodanikud soovivad jõuliselt suuremat otsustusõigust. Pole fikseeritud seda, et lõviosa meie kodanikest on nõus väga piiratud immigratsiooniga, ning pole sellest ka sisulisi järeldusi tehtud. Selleks järelduseks peaks olema, et meie kodanikud soovivad rahvusriigi edendamist.

Selle asemel on tekstis palju loosungeid avatusest ja mitmekesisusest, mis vihjab pigem eesmärgina liikumist rahvusriigist eemale. Seda aga kodanikud ei soovi. Seega oleks väga raske selle strateegia poolt hääletada.

Jaak Valge
Riigikogu liige (EKRE)

 

 

 

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused