Jaak Valge: “Meie sidususe suurimaks probleemiks on põlis- ja välispäritolu rahvastiku eraldatus”

Arvamus,
- Updated
©UU
Jaak Valge

Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, ajaloolane Jaak Valge ütles oma kõnes sidusa Eesti arengukava arutamise juures, et et arengukavade menetlusprotsess pole üldse parlamentaarsele riigile kohane, sest arengukavad kinnitab valitsus ja ka muudatused võib teha vaid valitsus.

Jaak Valge: „Kui kultuurikomisjonis otsustati, kas saata arengukava tänaseks päevaks täiskogusse, olin mina vastu. Sest see on ainus võimalus üldse parlamendis arengukavade menetlusprotsessi mõjutada. Ning sisu ka – juhul, kui komisjonid arengukavasid täiskogusse ei saadaks, tähendaks see, et sisu tuleks arutuse alla võtta ja ametnike poolt niikaua muuta, kuni see vastuvõetav on.

Niisiis alustan ikka sellega, et arengukavade menetlusprotsess pole üldse parlamentaarsele riigile kohane. Kodanike poolt valitud Riigikogu saab vaid arutada ja teha ettepanekuid, mida arengukavade koostajad ametnikud ja valitsus võivad, ent ei pea arvestama. Nõnda mitte seadusandlik võim ei anna ametnikele suuniseid, vaid ametnikud annavad ise suuniseid, ka seadusandjale, kuna Riigikogu peab oma edasises õigusloomes arengukavasid arvesse võtma. Arengukavad kinnitab valitsus ja ka muudatusi võib teha valitsus.

Nüüd aga sisu juurde. Meie Eesti ühiskonna sidususe suurimaks probleemiks on põlis- ja välispäritolu rahvastiku eraldatus, mis tuleneb meie välispäritolu rahvastiku proportsioonist, mis tuleneb omakorda meie ajaloost. Algselt oligi arengukava suunatud selgemalt lõimumisele, ka pealkirjas oli termin lõimumine. Nüüd enam mitte. Kaudselt võib see tähendada, et välispäritolu rahvastiku lõimumisest Eesti ühiskonda on loobutud.

Igatahes on kõnealuses arengukavas see põhiprobleem hägustatud aga kolme alaeesmärgi vahel. Lisaks on toodud veel neljas alaeesmärk, mis on ausalt öeldes siinkohal üsna naeruväärne või vähemalt kohatu – nimelt – rahvastikuregistri täiendamine. See üldine tehniline vahend – toonitan, vahend, mitte eesmärk – vahend, mis on nii elementaarne, et arengukavadesse pole seda vaja, sest kuidas saaks üldse poliitikat teha, kui me oma rahvastikuandmeid ei tea.

Siirdun nüüd ise põhiküsimuse juurde. Ma olen lõimumisse puutuvate pealiskaudsete ja liigoptimistlike järelduste osas hellaks tehtud. Mäletan neid Iris Pettai ja Ivi Proosi ja Marju Lauristini integratsioonikontseptsioone, mille elu on täiega ümber lükanud. Pronksiöö ajaks pidi integratsioonipoliitika olema andnud juba väga häid tulemusi ja sidus Eesti oli kohe-kohe tulemas.

Praeguses arengukavas pole aga mitte ainult põhiprobleem hägustatud. Kindlasti poleks ma kuidagi nõus arengukava eeldustega – Eesti rahvastik vananeb ja kahaneb – nagu arengukavas kinnitatud – Statistikaameti andmetel 145 000 inimese võrra 2080. aastaks. Tegelikult Statistikaametil selliseid andmeid ei ole, kuna seal pendlimehi tööl ei peeta – tegemist on ühe prognoosiga paljudest, mille määravad lähteandmed. Edasi, on eeldusteks, et rändevood Euroopasse ebastabiilsest lähipiirkonnast ja Aafrikast suurenevad. Edasi, mitmekultuurilisus, ühiskonna heterogeensus jätkuvalt suureneb. Ning nii edasi. Ma tõesti ei tea, kust need eeldused võetud on, need sõltuvad ju poliitikast. Vähemalt minul pole küll sellist ettenägemisvõimet, nagu arengukava autoritel, et see poliitika just niisuguseks kujuneb. Aga selliseid kohti, mis näitavad koostajate asjatundmatust on veel ja veel, näiteks lühiajaliste töötajate registreeringute arv, mis sel aastal on üle kolme korra suurem, kui arengukavas toodud.

Edasi – põhiprobleemi, mis meie ühiskonna sidususe määrab, pole üritatudki mingil moel andmetega konkretiseerida. Selle asemel on kasutatud – nii, nagu muide ka lõimumismonitooringus – peamiselt arvamusküsitlusi. Aga arvamusküsitlustest saadud info on väga suhteline, sotsiaalteadustes peetakse seda kõige vähemusaldusväärseks – ning mis oluline – jätab võimaluse järgmisel korral teisiti küsida. Eriti, kui need sõnastada nii laialivalguvalt, nagu arengukavas. Pealegi on seitsmeteistkümnest mõõdikust viis üldse puudu. See arengukava pole küps isegi oma süsteemis. Me arutame põrsa üle, mis on kotis.

Hoopis selgemaid tulemusi sidususe või lõimumise edukuse analüüsil annab aga käitumise võrdlemine. Võrrelda tuleks põlis- ja välispäritolu rahvastiku kriminogeensust, tööpuudust, HIV-viiruse levikut, kangete narkootikumide tarvitamist, keskmist eluiga jne, vaadata nende muutumist ajas ning siis saab otsustada, kas ollakse edukad või mitte.

Ning kõige olulisemaks arengukava puudujäägiks on immigratsiooni mittearvestamine. Kui immigratsioon jätkub sellises mahus nagu viimasel kahel aastal, siis tuleb lihtsalt sidusa ühiskonna kujundamisest loobuda. Või sidusus ja Eesti ühiskond ümber defineerida, nagu uusvasakpoolsed üritavad paljude mõistetega teha.

Kokkuvõttes – ma ei tea, mida see arengukava Eestis paremaks teeb või kuskohal meile konkreetsemaid sihte seab. Küll aga tuleb eurorahade taotlemisel arengukavale viidata ning kasulik on see ühelt poolt kirjutada võimalik uduselt ning teisalt rõhudes väärtustele, mida arvatakse Brüsseli bürokraatidele meeldivat. Nii on arengukavad sellisel kujul Euroopa Liidu institutsioonide kaudseteks instrumentideks meie ametnikkonna juhtimisel.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused