27.02.2022
Jaak Valge
USA 19.-20. sajandi kirjanik Ambrose Bierce on defineerinud konservatiivi kui „riigimeest, kes on vaimustunud olemasolevatest pahedest, seda erinevalt liberaalist, kes soovib olemasolevad pahed asendada teiste pahedega“.
Bierce on muidugi tuntud negativist ja küünik, ent mõtteteral on siiski jumet: konservatiiv leiab, et ühiskonda tuleb edendada eelkõige end juba tõestanud väärtuste alusel, liberaal seevastu usub, et poliitiliste ja sotsiaalsete defektide parandamine on võimalik vaid ühiskonna otsustava moderniseerimise abil.
Konservatiivid on muidugi ka tulevikule avatud, aga usaldavad vastutustundlikult ajaloolist järjepidevust rohkem kui abstraktseid argumente või juriidilist teoretiseerimist. Kui liberaal sõnastab poliitikakujundamisel mõttekonstruktsioone, siis konservatiivile on lähedasemad selged traditsioonid; nad leiavad, et ühiskonnad on keerulised ning puudub prognoositav seos selle vahel, mida poliitikud ühiskonna radikaalsemaks muutmiseks teha proovivad ja mispärast see tegelikult juhtub.
Ühiskonna radikaalne ümberkujundamine on ohtlik
Järsk poliitikamuutus ei pruugi tuua endaga soovitud tulemusi, vaid hoopis mittesoovitud tagajärgi, mistõttu pole sotsiaalsed katsetused mitte ainult mõttetud, vaid ka ohtlikud. Üks ehedamaid näiteid on muidugi marksismil-leninismil põhinev poliitika, mis pidi eesmärgi kohaselt tegema inimesed lõplikult vabaks, tekitas aga selle asemel varasemast hoopis vähem vabama ühiskonna ja tõi kaasa lõputult kannatusi. Seega, kui sõnastada Ambrose Bierce’i mõttekäik ümber, ei parandatud mitte olemasolevaid vigu, vaid loodi lisaks uusi.
Viimastel aastakümnetel on Bierce’i-aegne poliitjaotus järk-järgult oma tähendust kaotanud. Kujunenud on nn postliberaalne olukord. Liberalismi ehk varasema tsentriideoloogia ja sotsialismi vahed on hägustunud või isegi kadunud, mis tähendab, et konservatiivid peavad kaitsma ka neid väärtusi, mida varem edendasid liberaalid.
Liberalismi ja sotsialismi liidus kujunenud vasakliberalism ehk uusmarksism on globalistlik ideoloogia, mis üritab kontrollida meie maa valitsemist väljastpoolt selle piire, kitsendada sõnavabadust ja defineerida ümber demokraatia mõiste, eemaldades selle keskmest rahva valiku printsiibi ning murendada traditsioonilisi institutsioone, eriti pere ja abielu. Ühtlasi on seatud eesmärgiks multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, mis pole seni kusagil edukaks osutunud.
Globalistliku ideoloogia elluviimine, mille kandjateks on eelkõige pretsedenditu finants- ja poliitjõu haaranud hargmaised korporatsioonid ning nende vasakliberaalidest poliitteenrid, suurendab majanduslikku ebavõrdsust ja püüab muuta ühiskonnad nende kultuurilist mitmekesisust ohustades üheks sulamiks.
Rahvus kui identiteedi alus
Paljudes Euroopa riikides on konservatiive hakatud nimetama rahvuskonservatiivideks. See täpsustus on loogiline, sest rahvus on agressiivse vasakliberalismi peamisi rünnakuobjekte, samas aga konservatiivse maailmavaate kohaselt identiteedi alus, mis tagab ühiskondliku enesekorralduse. Rahvustunde olemasolu ei tähenda püüdu muuta inimesi ühesugusteks väikesteks kastideks, nagu teeb seda uusmarksism oma poliitkorrektsuse ja tühistamiskultuuriga.
Rahvuskonservatism hindab individuaalsust ja üksikisikute õigusi, lisaks erinevustele ka orgaaniliselt kujunenud ühistunnet. Perekond, mida rahvuskonservatiivid mõistavad ühe mehe ja ühe naise liiduna, on ühiskonna põhiüksus ning enesestmõistetavalt kuuluvad loomuliku perekonna juurde lapsed.
Vasakliberaalide jõupingutustest hoolimata hoiavad rahvuskonservatiivid järjekindlalt poliitilises päevakorras sündimuse kasvatamist vähemalt taastetasandile, mis on oluline nii meie rahvusriigi seisukohalt kui ka soovitud meie perekondades.
Rahvuskonservatiivide arvates peab majandus, nii siseriiklik kui ka globaalne majandus, teenima inimeste huve. Inimene ei pea teenindama majandust, ammugi mitte oma identiteedi kaotamise arvel.
Iseenesestmõistetavalt hoiavad rahvuskonservatiivid loodust, ent looduse kaitset ei seata ettepoole inimese kaitsest.
Inimväärikuse kaitse
Kaasaegne rahvuskonservatiivsus seisab inimväärikuse kaitsel. See võib tunduda elementaarne, ent pole seda paraku mitte ajal, mil uusmarksistid on seadnud sugude terviklikkuse kahtluse alla. Samuti hoiavad rahvuskonservatiivid õigust elule ja valvavad, et meditsiini bioeetilisi probleeme ei lahendataks inimväärikuse arvel.
Rahvuskonservatiivid teadvustavad, et nad kannavad vastutust oma rahvuskeele ja -kultuuri eest. Kiire rahvastikukasvuga maailmaosade probleeme ei paranda inimeste ümberasustamine Eestisse ja mujale Euroopasse. Abivajajaid saab aidata neile omastes kultuurikeskkondades väljarändamist provotseerimata.
Eesti rahvuskonservatiivid toetavad ja hindavad Euroopa kultuuri, loomulikult teadvustades, et oleme ise Euroopa kultuuri üheks kandjaks ja kujundajaks. Euroopa tsivilisatsioon saab jõudu oma kristlikest juurtest, ning aegade jooksul meie kultuuri juurdunud kristlusest.
Euroopa rahvuskonservatiivide tihe koostöö on igati tervitatav, aga seejuures ei saa unustada, et igal riigil ja ühiskonnal on õigus oma poliitikale. Eesti rahvuskonservatiividena peame austama kõigi rahvuste traditsioone ja pärandit.
Rahvuslik uhkus, erinevalt upsakusest, ei ole rahvuskonservatiividele võõras. Eesti ei ole alaväärne kultuuriliselt koloniseeritav ühiskond, nagu arvavad vasakliberaalid. Eesti ei vaja intellektuaal- või poliitilise kultuuri kopeerimist mujalt. Vastupidi, eestlased ja teised põlised eestimaalased on oma okupatsiooniaegsest kogemusest tulenevalt paljudes küsimustes targemad ja tundlikumad kui teised eurooplased.
Eesti rahvuskonservatiivide kohus on teadvustada teistele Euroopa rahvastele, kuidas tunda ära poliitiliste õiguste ja kodanikuvabaduste piiramist ja õõnsat kampaanialikkust ning seda, missuguseid probleeme toob kaasa immigratsioon ja multikultuurne ideoloogia.
Vaba ühiskond ja otsedemokraatia
Rahvuskonservatiivset poliitikat saab ellu viia ainult vabas ühiskonnas, toetades ja arendades mõttevabadust ja arutelukultuuri, mida ei tohi ohverdada sallivuse, poliitkorrektsuse või mistahes muul ettekäändel.
Rahvuskonservatiivid pooldavad iseenesestmõistetavalt rahvusriigi otsustusõigust ja demokraatiat, nii esindusdemokraatlikke kogusid kui ka otsevalimisi ning referendumeid, mis on ühtaegu nii ausat poliitilist konkurentsi tagavad programmilised eesmärgid kui ka instrumendid oma poliitika teostamiseks.
Konservatiivse käsitluse kohaselt on kõik klassikalised vabadused – usu-, arvamus-, mõtte-, sõna- ja trükivabadus – inimloomusest enesest tulenevad õigused, mida ei tohi piirata. Rahvuskonservatiivid ei võrdsusta sallivust enesesalgamisega ega pelga poliitilist konflikti.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on edendanud, kaitsnud ja teadvustanud kõiki rahvuskonservatiivse maailmavaate põhipunkte, olles niimoodi ainus eheda rahvuskonservatiivse maailmavaate kandja Eestis. EKRE täidab Eesti poliitilisel eeslaval peaosa.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)