1940. aasta 21. juulil kell 12.35 tuli Toompea lossis esimest korda kokku vastmoodustatud riigivolikogu, mis koosnes 6. juulil moodustatud Eesti Töötava Rahva Liidu nimelise valimisbloki kandidaatidest. Koosolekusaali ehtisid Stalini, Lenini, Marxi ja Engelsi pildid ning Stalini ja Lenini büstid. Seintel olid loosungid „Elagu Nõukogude Liidu rahvaste ja maailma töötava rahva juht suur Stalin!“, „Eesti sammub ühes Sotsialistlikkude Vabariikide Liiduga!“, „Elagu tööliste, talurahva ja sõdurite saadikute nõukogud!“, „Elagu Kommunistlik Partei!“, „Ainult Nõukogude võim loob tingimused rahvaste õitsenguks!“. Toompea lossil lehvisid punased ja sinimustvalged lipud ja hooneesist kaunistas tihe punaste lippude rivi. Valitsuse loožis seadis end sisse Johannes Varese valitsus, mille seitse liiget olid valitud ka riigivolikogusse. Välisesindajate loožis võttis istet diplomaatiline korpus. Publikut kogunes rohkesti – nii palju kui lossi ruumid mahutada suutsid.
Kui Eestis hakataks tähistama kollaboratsioonipäevi, siis sobiksidki selleks kõige paremini needsamad 21. ja 22. juuli. Kollaboratsiooni esines loomulikult nii enne kui ka pärast. Need kuupäevad on olulised sellepärast, et 21. juulil 1940 võttis riigivolikogu vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, moodustades Nõukogude Eesti, ning päev hiljem palus Nõukogude Liidu Ülemnõukogu võtta Eesti NSV Nõukogude Liitu. Esimese deklaratsiooni esitas riigivolikogus kirjanik ja tõlkija Mihkel Jürna ning teise vasakpoliitik, tõlkija ja kirjanik Nigol Andresen.
Otsused ise olid loomulikult tehtud mujal – Kremlis. Deklaratsioonide labane sovetlik stiil, mida üks eesti kirjanik omatahtsi ei kasutaks, iseloomustab hästi seda ahast mänguruumi, mis kohalikele kaasajooksikutele oli loovutatud.
Kollaboratsiooni ei tohiks segamini ajada reetmisega, milleks on tavakäsitluse kohaselt kokkuleppe murdmine või ka inimese enda või tema kogukonna normide ja väärtuste vastane tegevus. Need 80 nn rahvaesindajat, aga samuti Johannes Vares-Barbaruse valitsuse liikmed, ei pruukinud olla või suuremalt jaolt pigem ei olnudki tavakäsitluse kohaselt reeturid. Kokku oli Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeid riigivolikogus 45. Neist 20, nende hulgas näiteks Johannes ja Olga Lauristin, Paul Keerdo ja Georg Abels, olid staažikad komparteilased, see tähendab, ihust ja hingest Eesti riigi vastu võidelnud ning oma parimad aastad vanglas veetnud. Nende suhtumine Eestisse varieerus alavääristavast kuni sügava põlguse või vihani. Nad olid eesti soost, kuid nende eestlase identiteet oli nõrk või olematu.
Siiraid Eesti Vabariigi vastaseid oli peale nende kahekümne veel ja veel. Nemad aplodeerisid pärast Eesti Vabariigi Eesti NSVks kuulutamist tervelt 20 minutit, laulsid «Internatsionaali» ning hüüdsid (riigivolikogu stenogrammi kajastuste järgi): «Elagu Kommunistliku Internatsionaali tüürimees, seltsimees Georgi Dimitrov!» ning «Elagu kogu maailma proletariaadi õpetaja ja suur juht Stalin!». Nad ei reetnud kedagi, nad olidki sellised.
Teist osa võis ehk pidada ka reeturiteks, aga siiski vaid riigi ja Eesti ühiskonna silmade läbi. Eesti Vabariigis olid nad olnud positsioonikad ja austatud. Johannes Semper oli olnud ajakirja Looming toimetaja, Eesti PEN-klubi esimees ja pälvinud kaks korda riigivanema kirjandusauhinna. Hans Kruus oli tunnustatud ajalooprofessor ja tegutsenud mõne aasta isegi Tartu Ülikooli prorektorina. Johannes Vares-Barbaruse sünnipäeva oli alles mõni kuu tagasi tähistatud suure pidulikkusega Estonia kontserdisaalis.
Aga omaenda hoiaku kohaselt ja ka oma südametunnistust järgides ei pruukinud nemadki reeturid olla. Sest nad ei tundnud end niivõrd eestlaste kui kosmopoliitiliste marksistidena, kellele Eesti iseseisvus polnud mingi ideaal. Küll aga oli seda sotsialistlik ühiskond. Nõndasamuti võisid tunda ka endised vasakpoliitikud või ametiühinguaktivistid. Kokku oli neid riigivolikogus üle poole, mõned juba ka värsked kommunistid. Nõudes, et Eestist saaks Nõukogude vabariik, rääkis Nigol Andresen, et «kogu eesti rahvas peaks olema väga oma aru kaotanud», kui ei kasutaks võimalust nõukogude korrale üle minna nüüd, kui «reaktsiooniline element ei ole suuteline vastupanu osutama», ning põhjendas, et just «astumine Nõukogude Liidu liikmeks alles tähendab Eesti iseseisvust».
Teisiti on kollaboratsiooniga. Kui defineerida kollaboratsiooni teadliku tegutsemisena okupatsioonivõimude juhiste järgi, rikkudes okupeeritud riigi õigusi, suveräänsust ja selle kodanikkonna kodanikuõigusi, siis olid nad kõik kollaborandid. Paljud karjerismilisandiga kollaborandid.
Paljud aga ka naiivsuselisandiga. Kõik need 21. ja 22. juuli musta töö tegemisele läinud ei saanud oma kollaborandiseisusest varem aru või vähemalt ei tahtnud endale seda tunnistada, sest alles 17. juulil oli Nõukogude Liidu uus saadik Vladimir Botškarjov andnud president Pätsile üle oma volikirjad, vandudes vankumatut sõprust Eestile ja austust Eesti iseseisvuse vastu.
Igatahes on punase riigivolikogu otsused õigustühised. Riigivolikogu valimiste väljakuulutamisel oli rikutud valimisseadust. Ka riigikogu teist koda ei kutsutud kokku, mis tähendas põhiseaduse rikkumist. Hädaohu palge ees taas ühtselt tegutsenud Eesti rahvuslaste kandidaadid kõrvaldati valimistelt. Nende seas olid autoritaarajaeelsete erakondade esindajad, vabadussõjalased, Isamaaliidu liikmed, omavalitsustegelased ja haritlased. Ka valimistulemused olid võltsitud: nende järgi võttis osa 84 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, kellest 94 protsenti olid Eesti Töötava Rahva Liidu poolt. Kui palju oli selles bluffi, pole tagantjärele võimalik kindlaks teha. Iseloomulik on ka see, et Eesti Töötava Rahva Liidu valimisprogrammis ei olnud sõnagi neist otsustest, mis pärast valimisi riigivolikogus tehti. Nimelt nõukogude korra kehtestamisest ja Eesti ühinemisest Nõukogude Liiduga.
Aga kas kollaborante oli sel 1940. aastal vähe või palju? Pakun välja hüpoteesi, et viimasel 150 aastal on eestlased alati jagunenud kolmeks enam-vähem võrdseks osaks: rahvuslikeks, multikultulturistlikeks ja sellel skaalal ükskõikseteks, ning ükskõiksete poliitilise hoiaku määrab taust. Loomulikus ja demokraatlikus olukorras ei ole meie rahvusliku ja multikulturistliku hoiakuga kaasmaalased omavahel teravas vaenus, vaid konstruktiivses arutelus. Totalitaarvõim aga sundis osa multikulturistliku hoiakuga eestlasi tegema valikuid, mida nad loomulikus olukorras iialgi poleks teinud.
Ent siiski tuleb tunnistada, et Eesti haritlaste ja eriti kirjanike seas oli kollaborante palju. Varese valitsust nimetati rahva seas ka kirjanike valitsuseks ning iseseisvusaegsest kirjanike liidust läks kohe või hiljem Nõukogude režiimiga koostööle ligikaudu kolmandik. Ent see ei tõesta siiski Eesti kirjanike erilist kollaboratsioonilembust. Kirjanikud lihtsalt pidid 1940. aastal poole valima, ning kui nad tahtsid oma loomingut avaldada, pidi see olema režiimitruu pool.
Ei olnud Eesti kirjanikkond ka erand. Nõukogude Liit oli kõigi läänemaade vasakintellektuaalide seas populaarne ja eriti läänemaade kirjanike hulgas. Herbert Wells, Anatole France, George Bernard Shaw, Theodore Dreiser, Lion Feuchtwanger, Heinrich Mann, Louis Aragon, Bertolt Brecht, Upton Sinclair, Gerhard Hauptmann, André Maurois, Henri Barbusse ja väga paljud teised lääne intellektuaalse eliidi tipud – 20. sajandi esimese poole kõige tuntumad ja mõjukamad kirjanikud – ning väga paljud nende vähem tuntud kolleegid avaldasid vähemalt mõnel ajajärgul oma poolehoidu ja toetust Stalinile ja Nõukogude režiimile. Osa neist kaotas siiski illusioonid pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Siiski näiteks Theodore Dreiser õigustas Moskva poliitikat vankumatult ning Lion Feuchtwanger ei mõistnud MRPd ka tagantjärele hukka.
Aga neid läänemaade vasakkirjanikke, kes olid Johannes Semperi, Johannes Vares-Barbaruse ja Nigol Andreseni eeskujudeks, ei pandud kunagi valiku ette, kas jätkata Nõukogude Liidu toetamist ka siis, kui Nõukogude Liit võtab üle nende endi ühiskonna.
Lääne vasakkirjanike poolehoid Moskvale lahtus järk-järgult pärast sõja lõppu, pöördudes paljude puhul sama pimedalt ja enesekindlalt Fidel Castro ning Che Guevara või ka Mao poole. Näiteks 1955. aastal pärast lühikest visiiti Hiinasse, mis oli toona üks maailma kõige totalitaarsemaid ja vägivaldsemaid režiime, teatas Simone de Beauvoir autoriteetselt: «Hiina uus konstitutsioon teeb võimu koondumise ühe mehe kätte võimatuks.» Tema reisist kirjutatud paksu raamatu registrist võib märksõna «vägivald» alt lugeda «Mao vägivalla vältimisest».
Eesti kirjanikud seda pööret kaasa ei teinud, küll aga, nagu märgib Sirje Olesk, olid okupatsiooni viimastel aastakümnetel pigem võimukandjatega opositsioonis. Loomeliitude pleenum 1988. aasta aprillis tõestas aga, et meie kirjanikud on valmis Eesti ühiskonna eest seistes oma karjääri ja eluga riskima.
Igatahes pole meil põhjust 1940. aasta kollaboratsioonipäevade ega ka hilisema okupatsiooniaegse käitumise pärast häbeneda. Küllap tuleb Eesti ja teiste Nõukogude mõjusfääris olnud ühiskondade immuunsus kampaanialikkuse ja utoopiliste eesmärkide suhtes ning vastuseis poliitkorrektsusele, sõnavabaduse piiramisele, massiimmigratsioonile ja globalismile osalt just okupatsiooniaegsest kogemusest. Tuleb vaid oma tugevad jooned ära tunda ja realiseerida.
Aga võlutud ei tasu oma kollaborantidest samuti olla. Juhan Smuuli bareljeef, mis ikka veel ilmestab Tallinna kesklinna, on justkui Eesti NSV ja kollaboratsiooni sümbol. Kui see sinna tõesti jääb, võiks seal igal aastal kollaboratsioonipäevadel lehvida Eesti NSV lipp.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)