Jaak Valge: odava vöörtööjõu sissevedu kahjustab nii Eesti inimeste palgakasvu kui ka rahvastiku lõimumist

Arvamus,
- Updated
©UU
Jaak Valge

Eestis kasvatatakse maasikaid müügiks umbes 600 hektaril. Eesti Aiandusliidu tegevjuhi Raimond Strastini andmetel kasutati võõrtöölisi maasikakoristusel eelmisel aastal 800 ringis. Samas võivad sel aastal mistahes sektori võõrtöölised, kelle tööluba lõpeb, kuni 31. juulini töötada põllumajanduses. Veel olulisem on aga, et erinevalt eelmisest aastast on sel aastal mai lõpu seisuga tööta üle 50 000 Eesti inimese, neist 800 ringis on varem töötanud taime- ja loomakasvatuses, ning aianduses. Lisaks on Eestis 15- kuni 18-aastaseid koolinoori ligi 50 000, kellest käib suvel tööl ligi 10 000. Käisin kunagi minagi ja maatööd otsib sel aastal ka minu seitsmeteistkümneaastane poeg.

Ehk asetavad ülaltoodud arvud kogu teema konteksti ning näitavad, kui lihtsalt me probleeme üles puhuda laseme. Maasikakasvatusdebati positiivseks tulemuseks on aga teadmine, kuidas Eestis võõrtöölisi koheldakse. Ent arutelus peegeldub tegelikult hoopis laiem eksistentsiaalne vastasseis rahvusriigi pooldajate ja vastaste vahel, kus Ukraina maasikakorjajate sisuline roll on väga väike.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dekaan Raul Eamets üldistab, et kui toome väga palju võõrtööjõudu sisse, siis lühiajaliselt võidame, pikemas plaanis aga kaotame. “Asja tuum on madalam palk, mis võimaldab ettevõtjatel kulusid kunstlikult all hoida. Innovatsiooni mõttes on see negatiivne nähtus.” Teisisõnu – kui riik teeb odava välistööjõu hõlpsalt kättesaadavaks, siis ühtlasi soodustab ta primitiivsemaid ettevõtteid ega soodusta palgakasvu riigis.

Edasi peaksime meeles pidama, et suur osa meie inimestest on siirdunud mujale, peamiselt Soome. Eurostati andmetel elas 2018. aastal teistes Euroopa Liidu riikides 7,3% Eesti kodanikku. Tegemist ei ole “rändeajastu” paratamatu või – nagu meile on seda tihti eksponeeritakse – soovitatava nähtusega, mida kodanikud ise eelistavad. Tõsi, osa inimesi soovibki aeg-ajalt mujal elada ning olgu meie maailm kiidetud, et neil see võimalus on. Johannes Vares-Barbarus tahtis Eestist eemal elada, aga kuna tal seda võimalust polnud, vihastas end mitte ainult eestivaenulikuks, vaid ka kommunistiks. See ei tähendanud siiski, et ta oleks tahtnud elada kommunistlikul Venemaal, vaid ikka Prantsusmaal või Itaalias.

Kui aga kõik inimesed tahaksid mujal töötada lihtsalt mujal elamise pärast, siis askeldaksid väljapool oma kodumaad ühtviisi nii jõukate kui vaesemate riikide kodanikud. Nii see aga pole. Tõsi, mõne riigi kodanikke elab väljaspool oma kodumaad ajaloolistel põhjustel, aga põhireegel on, et tööjõudoonoriks olemine on omane vaesematele riikidele. Tööealistest Euroopa Liidu riikide kodanikest elab keskmiselt 3.9% mõnes teises Euroopa Liidu riigis, aga Eesti kodanikest 7,3%. Sama näitaja on suurim Rumeenia (21,6%) ja Horvaatia (15,4%) puhul, seevastu Saksamaa ja Prantsusmaa tööealisi kodanikke elab mõnes teises Euroopa Liidu riigis vaid ühe protsendi ringis või pisut üle selle. Ehk teisisõnu – nagu Indrek Neivelt juba viis aastat tagasi märkis – abistavad idaeurooplased oma tööjõu ja majanduspotentsiaali äraandmisega rikkamaid riike. Kümne aasta jooksul (2008-2018) on tööeas Eesti elanike suhtarv välismaal peaaegu kolmekordistunud. Tõsi, suurem mujale siirdumine toimus eriti kiiresti aastatel 2009-2013 meie ebaõnnestunud majanduspoliitika tõttu.

Üks mu lääneeurooplasest tuttav kirjutas mulle “maasikahüsteeria” haripunktil Eesti maasikakasvatajate Ukraina tööjõu kasutamist iseloomustades, et “eestlane tahab end ka lõpuks tunda valge inimesena”.
Läksin selle mõtteviisi peale tigedaks, ent tegelikult on selline primitiivrassistlik suhtumine odavasse võõrtööjõudu Lääne-Euroopas ja Venemaal laialt levinud. Ehkki endile ja teistele sisendatakse, et immigranttööjõudu lihtsamatel ja odavamatel töödel kasutades ollakse eriliselt sallivad, tähendab see mudel riikidevahelise ebavõrdsuse süvendamist. Ukraina ei vaja jõukakssaamiseks ju vähem tööd ja häid töökäsi kui Eesti, ning Eesti vähem kui Soome, vaid vastupidi. Ning samuti tegi tigedaks see, et “valge inimesena” tundmine tähendab selle tunde saamist nende meie oma Eesti kodanike arvel, kes Soomes ja mujal neidsamu ukrainlaste töid teevad, ning kes hea meelega Eestisse naaseksid, kui nad töötasuga siin oma eelarve kokku saaksid. Ent ei saa, kuna võõrtöötajate kasutamisega hoitakse töötasu madalal.
Kuid võõrtööjõuga kaasnev rahvastiku koosseisu muutus kajastub veel selgemalt mujal.

Rahvastikuprofessor Allan Puur demonstreeris oma ettekandes Riigikogu rahvastikukriisi komisjonis, et aastatel 1960-1975 sündinud Eesti naiste keskmine laste arv on 1,84, sh eesti naistel 1,95. Viimase näitajaga jääme alla ainult Prantsusmaale ja Põhja-Euroopa riikidele, ent näib, et nende kõrgem sündimustase tuleb nende immigrantrahvastiku arvelt. Eestis on välispäritolu rahvastiku sündimustase seevastu allpool põlisrahvastiku oma, kuna meil domineeriv idaslaavi taustaga välispäritolu rahvastiku sündimustase järgib Venemaa ja Ukraina mustreid. Seal on aga sündimus madal. Seega on eesti pered väga tublid, ehkki ka 1,95 on allpool taastetaset. Kuid loomulikku iivet arvestades tõuseks eestlaste osakaal Eestis ikkagi, ning kui välispäritolu rahvastik paremini lõimuks, siis oleks loota ka sündimuse kiiremat kasvu terves Eestis.

Nii eestlaste osakaalu kasvu kui ka pikemas perspektiivis Eesti sündimuse kasvu seab küsimärgi alla aga just immigratsioon. Statistikaameti värskete andmete järgi asus 2019. aastal Eestisse elama üle kaheksateistkümne tuhande inimese ja sündis üle neljateistkümne tuhande inimese. Eestisse asus viis ja pool tuhat isikut rohkem, kui lahkus. Seejuures oli meie rändesaldo teiste Euroopa Liidu riikide kodanikega enam-vähem-tasakaalus. Juurdetulijad on pärit mujalt.

Rändearvestus toimub residentsuse indeksi alusel, seega ei hõlma üldreeglina lühiajalisi töötajaid. Positiivne rändesaldo kujunes ligi 700 Eesti kodaniku, üle 1400 Ukraina kodaniku, üle 900 Venemaa kodaniku ja ligi 2500 muu riigi või teadmata riigi kodakondsusega isiku lisandumise tõttu Eestisse. Politsei- ja Piirivalveameti esmaste elamislubade statistika kohaselt võib arvata, et “muud või teadmata riigid” olid peamiselt India, Valgevene, Nigeeria, Iraani, Pakistan, Bangladesh ja Türgi. Viimati loetletud riikide kodanikele elamisloa andmise aluseks on olnud eelkõige Eestisse õppima tulek, mis aga, nagu teada, tähendab tihti hoopis siia töötama asumist. Viimastel aastatel on kasvanud ka pereränne neist riikidest, st pereliikmete tulek Eestisse esialgu õppima asunute juurde.

Idaslaavi taustaga sisserändajate, eriti Ukraina kodanike elamisloa andmise aluseks on aga peamiselt töötamine ja pereränne. See tähendab, et nende ajutine töötamine on olnud hüppelauaks püsivalt Eestisse asumiseks.

Kokkuvõttes näitab statistika, et eestlaste osakaal – hoolimata eesti perede tublidusest – on Eestis viimastel aastatel järjest vähenenud. Loomulikult on tegemist varasema migratsioonipoliitika inertsiga, aga kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eestlaste suhtarvu kahanemise trendi edaspidi murda ei suuda – isegi nüüd, kui kümned tuhanded eestlased Eestis tööd otsivad – pole EKRE võimuliidus olemisel mingit õigustust.

Jaak Valge
Riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni esimees

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused