26.04.2024
Jaak Valge
10. aprillil toimus parlamendi konverentsisaalis Eesti Koostöö Kogu ja riigikogu põhiseaduskomisjoni korraldatud konverents „10 aastat kollektiivsete pöördumiste õigust“. Küsisin ka ise luba kriitilise lühisõnavõtuga esineda, olen ikkagi nagu põhiseaduskomisjoni aseesimees, mis siis et opositsioonist, aga korraldajad selleks võimalust ei näinud.
Suurt kahju sest polegi, sest tähelepanu see üritus ei pälvinud. Nagu üks osaleja nentis, tuli sel päeval riigikogusse kolm võtterühma, millest üks seadis end sisse sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ukse taha, et kuulda uudiseid Tallinna võimukoalitsiooni kohta, teine rõdule, vaatama, kuidas Kaja Kallas vastab Kalle Grünthali küsimustele. Konverentsile ei jõudnud ükski võttegrupp.
Tähelepanuks polnudki põhjust, sest Liia Hänni ja Rait Maruste heietasid mälestusi, kuidas petitsiooniõigus Eestis loodi, ning seejärel keerutasid erinevad avalikkusele tundmatud demokraatiaeksperdid saba ja sarvedeta juttu osalusdemokraatia kaudsest mõjust, e-demokraatia perspektiividest, nõudsid endile meedia suuremat tähelepanu ning arutasid pisikesi detaile, mida võiks petitsioonide puhul muuta. Tihti kasutati sõna „demokraatia“, aga selle defineerimisest hoiduti. Peale selle, et demokraatia on nõudlik, raske ja muutuv.
Mõjuta parlament
Muidugi jääb arusaamatuks, kuidas palvekirjade esitamise detailide muutmine demokraatiat parandaks ning kui palju sel üldse demokraatiaga pistmist on. Sest kollektiivseid pöördumisi ehk palvekirju võisid Eesti talupojad tsaarile esitada juba 19. sajandi teisel poolel. Siis lihtsalt ei ülistatud seda osalusdemokraatiaks, nagu Maruste, Hänni ja paljud eksperdid seda praegu teevad.
Aga igatahes on parlament, õigemini parlamendienamus, käitunud palvekirjadega Vene tsaari kombel. Kui palju 223st üle tuhande allkirja saanud riigikogule esitatud pöördumisest mingi hoomatava tulemuse on andnud, seda ei suutnud öelda mitte ükski ekspert. Mõnele pöördumisele on siiski järgnenud ka palutud seadus või seadusemuudatus, ent pole küll kaugeltki selge, kas just pöördumise mõjul. Sest pärast seda ei tähenda selle pärast.
Lõviosa on tagasi lükatud või ilma tagasisideta ametkondade kabinettidesse kadunud. Paljudel juhtudel pole petitsioonide algatajaid isegi komisjoni istungile kutsutud. Näiteks keeldus põhiseaduskomisjoni koalitsioonisaadikutest enamus, hoolimata protestidest, Hendrik Johannes Terrase (Eesti 200) eestvõttel 13. veebruaril komisjoni kutsumast üle 28 000 allkirja kogunud pöördumise „Kaja Kallas peab tagasi astuma!“ ja üle kolme tuhande hääle kogunud petitsiooni „Ei elektroonilisele hääletamisele“ esindajaid. Selline käitumine viitab elementaarse viisakuse puudusele. Demokraatlikust hoiakust ei maksa rääkidagi.
Vasakliberaalide ja globalistide üks eesmärk on mõistete hägustamine. Iseseisvus pole ühiskonna õigus ise põhimõttelisi küsimusi otsustada, relvastatud kallaletung teisele riigile pole sõda ja demokraatia pole rahva valitsus. Tihti käsitletakse demokraatiat lihtsalt vasakliberaalse poliitika taustaideoloogiana: demokraatlik riik on see, kus on lubatud samasooliste nn abielud ning aktsepteeritakse massiimmigratsiooni. Nii võiski riigikogu esimees Lauri Hussar (Eesti 200) juba konverentsi avasõnavõtus rahulolevalt teatada, et „vaatamata kõigele, meie demokraatiaga on siiski hästi“.
Juhul aga, kui defineerime demokraatiat klassikaliselt, riigikorraldusena, kus poliitika valikute keskmes on rahva tahe ning parlamentarismi määratleme samuti nii, nagu seda on alati tehtud – võimujagamis- ja koostöösüsteemina, kus võimud on lahutatud ja valitsus tegutseb seadusandliku esinduskogu määratud raamides, siis väidan, et Eesti demokraatia ja parlamentarism on suurimas kriisis pärast 1934.–1940. aasta autoritaaraega.
Sest tegemist on mõjuta parlamendiga. Ehkki Rait Maruste tunnistas, et juba meie riikluse ehitamisel valiti „selline piiratud ja kontrollitav või vaoshoitud vorm“, esimesel kümnendil ju parlamentarism toimis. Edasi järgnes aga hiiliv allakäik. Näiteks veel X riigikogu koosseisus (2003–2007) võeti vastu 133 riigikogu liikme, fraktsiooni või komisjoni esitatud eelnõu (20 protsenti kõigist vastuvõetud seaadustest), siis XII riigikogus (2011–2015) olid samad näitajad 78 (14 protsenti) ja eelmises riigikogus 43 (10,5 protsenti). Lõviosa eelnõudest (XIV koosseisus juba 90 protsenti) tuleb valitsusest. Põhjus on valitsuse ja ametnike võimu tugevnemine parlamendi võimu arvel, võimu koondumine Brüsselisse ja õigusloome bürokratiseerumine.
Seaduseid ei täideta, opositsioonil ei lubata küsida
Parlamentaarset võimujagamist ja koostööd ei toimu enam ammu. Aga veel eelmises koosseisus olid vähemalt kompromissid võimalikud, seda, tõsi küll, obstruktsiooni või obstruktsiooni ähvarduse toel.
Selle koosseisu näitajaid ma ei tea, aga need on kindlasti veel halvemad. Eelnõud tulevad valitsuselt ja kiidetakse koalitsioonisaadikute nupulevajutusega heaks. Kompromisse ei sõlmita. Töökliima on muutunud üha vaenulikumaks. Kui Tõnis Lukas esitas kultuurikomisjonile haridusteemalise eelnõu, kähvas Kadri Tali (Eesti 200) talle, et ärgu segagu, tundku oma kohta, lasku ministril valitseda. Loomulikult pole riigikogu koalitsioonisaadikutest enamus heaks kiitnud mitte ühtegi opositsiooni esitatud eelnõu ega seaduseparandust. Küll aga tuleb ette, et samasisuline eelnõu pälvib hiljem valitsuse esitatuna heakskiidu.
Olukorda ilmestab ehk üks näide. 10. aprillil kaitsesin täiskogus eelnõu, millega tehti ettepanek likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid, nagu Lätis, siis ei hääletanud selle poolt ükski koalitsioonisaadik. Küll aga kinnitas üks koalitsioonisaadik Peeter Tali (Eesti 200), kes parlamendisaalis ettepanekut ei toetanud, juba ülejärgmisel päeval Pärnu Postimehes avaldatud artiklis, et valitsus peab „lõpetama suhtlemise vene keeles ja andma selge sõnumi, et mingi hiiliv kakskeelsus ega venelaste eriõigused Pribaltikas ei lähe läbi ja on minevik. Nagu on teinud Läti Vabariik. Alustada saab riigikogu ja valitsuse kodulehest, mis ei pea olema tõlgitud vene keelde.“.
Vähe sellest, seadusi ja isegi põhiseadust ei täideta. Näiteks sätestab põhiseadus, et arupärimistele tuleb riigikogus vastata 20 istungipäeva jooksul. Hoolimata sellest, et riigikogu päevakorrad on lühikesed ja hõredad, koalitsiooni enamusega riigikogu juhatus põhiseadust ei täida: näiteks 15. aprillil olid menetluses neli arupärimist, üks esitatud 14. veebruaril, teine 17. jaanuaril, ning veel kaks arupärimist, mis olid esitatud 2023. aasta 13. mail. Kõigi puhul oli seega põhiseadust rikutud, ning kahe viimase arupärimise puhul oli tähtaega ületatud peaaegu aasta võrra.
Lisaks ei lubata opositsioonil küsida soovitud protseduurilisi küsimusi, seaduseelnõude parandusettepanekud seotakse mehhaaniliselt kokku, ehkki riigikogu kodu- ja töökorra seadus seda ei luba, ning tihti on kokkuseotavad parandusettepanekud omavahel vastuolus. Jah, mööngem, neist parandusettepanekutest suurem osa olid obstruktsioonilised, aga obstruktsioone algatatakse selleks, et jõustada parlamentarism ehk saada koalitsioon (keda juhib valitsus) läbirääkimiste laua taha.
Viimane obstruktsiooniks kasutatav õlekõrs oli vaheaegade võtmine enne hääletust. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus sätestab, et enne hääletamist võib fraktsiooni esimees või aseesimees nõuda kuni 10-minutist vaheaega. Varem, kuni 17. aprillini, on seda ka alati lubatud.
Sel päeval püüdis opositsioon muudatusettepanekute hääletamise eel võtta vaheaegu, et rääkida koalitsiooniga läbi e-valimiste muutmise eelnõu üle. Nimelt võimaldab see eelnõu internetivalimistel kasutusele võtta ka mobiiltelefonid, mis riivab veelgi valimiste salajasust ning annab kontrolli valimiste tarkvara üle suurkorporatsioonidele.
Oludes, kus usaldus Eesti e-valimiste vastu on niigi teadaolevalt Euroopa riikidest kõige madalam, oli EKRE-l ja teistel opositsioonierakondadel lausa kohustus eelnõu vastuvõtmist pidurdada. Ka õiguskantsler on kinnitanud, et obstruktsioon ühe kindla eelnõu suhtes on parlamentarismi osa.
Kuid pärast seitset opositsiooni võetud vaheaega teatas riigikogu aseesimees Toomas Kivimägi, et riigikogu juhatuse enamus (tema ise ja Lauri Hussar) asus seisukohale, et riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks tuleb eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamisel mitte võimaldada fraktsioonidele riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel nõutavaid vaheaegu. Küsimus pandi täiskogus hääletusele, ehkki riigikogu juhatusel ja riigikogu enamusel puudub sel teemal kaalutlusõigus.
Ehk vaheaegu ei saa keelata, ilma et riigikogu kodu- ja töökorra seadust ennast muudetaks.
Viimane õlekõrs
Eks näe, mida otsustab riigikohus, aga igatahes oli see opositsiooni viimane õlekõrs. Kui nii jääb, pole valitsusel enam isegi vaja eelnõusid usaldusega siduda. Ning loomulikult pole valitsusel vähimatki tarvidust lubada mingeid parlamentaarseid kokkuleppeid teha.
Muidugi oli juba varem selge, et valitsus ei tegutse seadusandliku esinduskogu määratud raamides ning pole ka võimude lahusust. Vastupidi. Parlamendi liikmed on etturid. Ka todasama Hendrik Johannes Terrast pole mõtet süüdistada, sest petitsioonide tagasilükkamise ja algatajate ärakuulamisest keeldumise otsust ei teinud ta ise, vaid talle oli selline korraldus antud koalitsiooninõukogu poolt. Ning koalitsiooninõukogule annab juhtnöörid valitsus, valitsuse otsused dikteerib aga peaminister. Nii on parlament vaid fassaad, mille sisu on pööratud pea peale.
Tulgem nüüd tagasi palvekirjade juurde, mille esitamise õigus annetati võimu poolt kodanikele 2014. aastal, nimetades see „rahvaalgatuseks“. Seda mõiste kaaperdamist taunib ka üks põhiseaduse autoreid ja riigireformi sihtasutuse esimees Jüri Raidla.
Sellele eelnes laiaulatuslik rahulolematus ühiskonnas. Nõuti ühiskonna toimimise mehhanismide demokratiseerimist, avatust ja kodanikega arvestamist. Kogunes ka rahvakogu, kus pidi arutatama kodanike esitatud ettepanekuid. Kõige rohkem toetushääli oli saanud rahvaalgatusõigus, millega teatav kodanike hulk oleks saanud algatada rahvahääletusi, nagu see on Lätis, Leedus ja väga paljudes Euroopa riikides ning oli ka Eestis enne 1934. aasta riigipööret.
See algatus lämmatati president Toomas Hendrik Ilvese eestvõttel. Ausust nõudev liikumine mängiti ebaausate võtetega üle. Valdav enamus Rahvakogule esitatud ettepanekutest moonutati või nuditi ära või lükati kohe kõrvale. Nende hulgas ka kõige rohkem toetushääli saanud rahvaalgatusõigus. Rahvakogu eksperdid arvasid aga, et see ei sobi tänasesse Eestisse „poliitilise kultuuri madala taseme tõttu“. Need eksperdid – Jaanus Raidal, Allar Jõks ja Liia Hänni leidsid, et ettepaneku realiseerimine tõstaks poliitilise populismi kvalitatiivselt järgmisele tasemele ning võib lõppkokkuvõttes osutuda Eesti riigikorda destabiliseerivaks faktoriks. Rahvaalgatuse sisseviimine võimu teostamise mehhanismina vääriks igakülgset toetamist küpse demokraatiaga riigis, milleks Eesti Vabariik käesoleval ajal kahjuks veel ei ole.
Muidugi on teadmata, mille alusel need eksperdid määratlesid Eesti inimesed ebaküpseteks, ning kust nad on üldse saanud õiguse ühiskondi niimoodi lahterdada. Ning mispärast oleme meie ebaküpsemad, kui lätlased-leedulased praegu ja meie ise aastatel 1920–1933?
Aga see selleks. See oli üle kümne aasta tagasi. Siis oli küsimus selles, kuidas suurendada ühiskonna sidusust ja parandada valitsusvõimu toimimist. Kui toona oleks otsustatud selle muudatuse kasuks, ei oleks saanud praegust olukorda olla.
Praeguseks on küsimus aga juba selles, kas Eesti demokraatiat ja parlamentarismi on võimalik üldse päästa. Ei oska tõesti näha muud võimalust, kui rahvale ka valimiste vahel hääl anda. Norstati küsitluse järgi toetab praegu valitsuskoalitsiooni 37 protsenti, opositsiooni 57 protsenti. Nii suuri kääre, mil opositsiooni toetab üle pooleteise korra rohkem kodanikke kui valitsusparteisid, pole minu teada iseseisvuse taastamise järgsel ajal kunagi olnud. Aga parlamendis on olukord vastupidine, valitsuskoalitsioonil on isegi suurem enamus. Ning see võimaldab valitsusel läbi suruda kõik oma otsused, ükskõik kui ebapopulaarsed need ka oleks. Ka obstruktsiooniga enam neid pidurdada ei saa. Muide, just see ongi diktatuur.
Kui kodanikud saaksid algatada referendumeid, puuduks vajadus valimistel oma eesmärkide kohta valetada, nagu praegune valitsuskoalitsioon tegi, ühtlasi sellega obstruktsiooni esile kutsudes. Ka muudel puhkudel ei saaks valitsus ühiskonna selgele enamusele vastanduvaid otsuseid teha, sest need tühistataks referendumitel. Toores valitsuse jõud, nagu praegu, ei saaks toimida. Tulemuseks oleksid parlamendiliikmete kokkulepped ehk parlamentarismi uuesti käivitamine. Loomulikult tuleks algatus- ja referendumikünnised ning teemafiltrid targalt läbi mõelda. Aga mingite poolikute abinõudega me igatahes olukorda enam ei päästa.
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu ja Tartu volikogu liige (EKRE)
Artikkel ilmus Postimehes: