10.01.2022
Jaak Valge
President Kersti Kaljulaid väitis eelmist aastat kokkuvõtvas saates “Olukorrast riigis”, et varem, 20-25 aastat tagasi ta usaldas parlamenti, aga nüüd enam mitte. “Inimesed ütlevad, et see on tsirkus.” Ta leidis, et kodanike soov valida president otse väljendab usaldamatust parlamendi vastu, ning “see, mis juhtub täna meie parlamendiga” on ka meie probleemide juurpõhjus riigikorralduses. Riigikogu pole suutnud valitsusele koroonapandeemia haldamisel järelevalvet teha, presidendi otsevalimine võivat aga “kujuneda esimeseks sammuks Riigikogu rolli vähendamises.”
Endise riigipea mõtted väärivad tähelepanu, ka siis, kui ta lahendusi ei paku. Ise küsimus on, kas lahendusi üldse pakkuda on võimalik või mõtet, kui probleemi tuum on tabamata jäänud.
Paljulevinud väide, et parlament on Covidi-poliitika otsustest vabatahtlikult kõrvale astunud, lastes valitsusel oma pärusmaal tegutseda, tundub siiski pealiskaudne ja parlamendiopositsiooni suhtes ülekohtune. Eelmisel aastal on vastasrind esitanud valitsusele üheksa pandeemia-teemalist arupärimist. Kui peaminister või teised valitsuse liikmed Riigikogu ees on olnud, on opositsiooni liikmed olnud oma suunavate küsimuste-kommentaaridega nii aktiivsed, kui kodukord on lubanud.
Aga tõsi, Covidi-poliitika olulisemaid otsuseid peaks tõesti tegema Riigikogu, mitte valitsus nagu praegu. Opositsioon ongi järjest neid algatusi teinud. Parlamendi menetlusse on antud kuus teemakohast seaduse või otsuse eelnõud. Paraku neist neli on juba tagasi lükatud ning ilmselt tabab sama saatus ka ülejäänud kahte, Isamaa fraktsiooni ettepanekut luua vaktsineerimise kõrvalmõjudest tekitatud kahjude hüvitamise fond ning EKRE ettepanekut aktsepteerida negatiivset koroonatesti nakkusohutuse tõendina.
Selles olukorras, mil väga suure tõenäosusega on ette teada, et tegevusel pole tulemusi, vaid ainult tagajärg Riigikogu arhiivis, pole ka opositsioonil tahtmist veel suuremat seadusandlikku aktiivsust ilmutada. Ei ole näha, et praegune valitsuskoalitsioon teeks koostööd ka sotsiaaldemokraatidega, kellega peaks neil küll olema suhteliselt sarnane ideoloogiline alus. Seega on antud juhul küsimus valitsemiskultuuris. Võimuliit ei kasuta oma parlamendienamust viljakate arutelude läbiviimiseks, vaid selleks, et valitsuse plaane läbi suruda ja parlamendiopositsiooni aktiivsust pärssida. Küll aga oleksin silmakirjalik, kui väidaksin, et mõne teise valitsuse ajal saab iseenesest ja koheselt toimima konstruktiivne koostöö opositsiooni ja võimuliidu vahel ning parlament sirgub järsult mõjukamaks. Põhjused on märksa sügavamad, kui poliitkultuur või -kultuuritus.
Parlamendi ehk seadusandja põhitöö – seaduste valmistamise protsess – on muutunud järjest parlamentarismile mitteomasemaks. Riigikogus algatatud eelnõude osakaal ning ka esitatud eelnõude muutmise osakaal Riigikogus on viimasel kahekümnel aastal drastiliselt langenud. Parima illustratsiooni parlamendi mahakäinud rollist pakub aga pikaajaliste arengukavade käsitlemine. 2014. aastal vastu võetud seaduse kohaselt saab parlament arengukavasid vaid arutada ja teha ettepanekuid, mida arengukavade koostajad ja valitsus võivad, ent ei pea arvestama. Arengukavad kinnitab valitsus ja neid muudab samuti valitsus. Seejuures on paljudes arengukavades puudunud suur osa või isegi enamus mõõdikutest, mille alusel valitsuse tegevust hiljem hinnata saaks. Hoolimata lakkamatust kriitikast, pole õnnestunud seda olukorda muuta. Näib, et arengukavad, mis peaksid ette määrama riigi strateegilise arengusuuna ja mille käsitlemine peaks olema parlamendi üks olulisemaid ülesandeid, on tegelikult vajalikud ainult ja eelkõige selleks, et neile viidates Euroopa Liidu fondidest raha taotleda. Nii kirjutatakse sinna igaks juhuks sisse palju vasakliberaalseid loosungeid ning nad on kujunenud justkui Brüsseli poliitika instrumentideks Eestis.
Eesti parlamendi jõuetuksjäämise peapõhjuseks tulekski pidada Euroopa Liidu järkjärgulist föderaliseerumist, mistõttu on Eestisse ja Eesti parlamenti jäänud üha vähem otsustuspädevust. Teiseks, aga esimesega seotud põhjuseks, võiks pidada riigi bürokratiseerumist ning ametnike võimu kiiret ja jõulist laienemist.
Eelnõusid – tihti selleks, et viia Eesti seadused mõne Euroopa Liidu õigusaktiga kooskõlla, aga igal juhul valitsuse tellitud või ametnike endi tarkusest algatatud eelnõusid, koostatakse ministeeriumides suurtes töörühmades teinekord aastaid ja nad on kujunenud tihti tarbetult ülimahukateks. Selliseid eelnõusid ei suuda Riigikogu liikmed, kes peavad tegelema tuhande eri valdkonnaga, kuidagi ise koostada. Kui eelnõusid parlamendiliikmete poolt ikkagi tehakse, annab liigliha puudumine valitsuskoalitsioonile lisaargumendi nende tagasilükkamiseks.
Igatahes on parlament oma seadusandliku funktsiooni osalt kaotanud, mis tähendab ka, et parlamendiliikmelt pole sisutase enam nii nõutav kui varem, küll aga eeldatakse nüüd neilt teistsuguseid omadusi – eelkõige valijate tähelepanu pälvimist, mis eeldab tabavaid, tihti demagoogilisi lühisõnavõtte, millega paratamatult kaasneb ka parlamendi kõnekultuuri taseme langus. Kui 2019. aasta kevadel parlamendi liikmeks sain, oli viimane mulle suureks üllatuseks. Ehk otse öeldes – üllatas toonaste opositsioonisaadikute õelus täiskogus valitsuse liikmetelt küsimuste küsimisel või protseduuriliste küsimustega venitamisel. Üllatunud olin eriti nende puhul, kellest varem, hoolimata erinevast maailmavaatest, väga lugu olin pidanud. Nii on see jätkunud kõik need aastad, ehkki valitsus on vahetunud. Mingil määral on see ka arusaadav, sest parlamendiliikmete sisulised võimalused riiki juhtida on langenud, aga ideoloogiline vastasseis teravnenud.
Kodukorra parandused, mida võimuliit Riigikogu kodukorras kavandab ja mis pealegi pakuks valitsusele pigem libedamaid võimalusi oma tahte läbisurumiseks, ei muuda parlamendi staatuses mitte midagi, või kui muudavad, siis halvemuse poole. Väga vähe võiks olukorda parandada kõigile parlamendiliikmetele nõunike palkamine olukorras, kui puudub võimupädevus. Parlamendiliikmete palga tõstmine, mida president Kersti Kaljulaid eelmise aasta septembris teiste meetmete hulgas pakkus, teeks olukorra aga pigem hullemaks. Tänase parlamendi liikme vastutus ei ole lihtsalt palga tõstmist väärt. Töötasu tõus võõrandaks ühiskonda poliitikutest veelgi.
Olukorda saaks parandada parlamendi võimupädevuse tõstmine. Esialgu saaks seda teha kõige hõlpsamini kodukorra muutmise kaudu, muutes arengukavade menetlemise korda ning andes parlamendile täiendavaid sisulisi võimalusi valitsuse poliitikat suunata.
Ent eelkõige tõstaks esinduskogu sisulist mainet meie suveräänsuspuude likvideerimine, ehk teisisõnu see, kui ka meie käsitleme Eesti seadusi ülimuslikena Euroopa Liidu regulatsioonide ees. Ehk võtaksime omaks selle suuna, mida viivad läbi Poola ja Ungari – riigid, mida Kaljulaid alati Eestile just negatiivseks näiteks on toonud.
Samuti oleks raske nõustuda Kersti Kaljulaidi mõttekäiguga, et just parlamendi madal maine on põhjuseks, miks kodanikud presidendi otsevalimist soovivad, ning presidendi otsevalimine võiks parlamendi pädevust veelgi langetada. Need seosed on kunstlikud, seotud ilmselt vastuseisuga otsevalimisele. Presidenti on Eestis soovitud alati otse valida hoolimata sellest, et parlamendi maine on varem olnud kõrgem.
Parlamendipoliitikute ja ka presidendi usaldusväärsus on aga küll seotud nende esitatud väidete usaldusväärsusega, ning see defineerib ühtlasi poliitikategemise maine tervikuna. Maailmavaatelised erinevused ei pea tähendama tõetruudusest loobumist. Kersti Kaljulaidi teade saates “Olukorrast riigis”, et ta saab väga hästi aru, miks “Kalle Grünthal ja teised” soovivad parlamenti naeruväärseks muuta, et “võib-olla saab siis selle laiali saata või teha ettepaneku selle laialisaatmiseks nagu enne II maailmasõda”, küll tõetruudusega ei hiilga või vähemalt laseb oma ebamäärasuses end nii mõista, nagu oleks EKRE eesmärgiks parlamendi likvideerimine. Ebamäärasusega on keeruline vaielda, aga igatahes kõlab insinuatsioonina ka tema samas saates esitatud teine väide, et EKRE olevat koalitsioonikõnelustel tulnud “laua taha põhiseadusega vastuolus olevate seisukohtadega”.
Põhiseaduse muutmine põhiseadusega kooskõlas oleval viisil, mida EKRE taotles, ei ole kuidagi põhiseaduse vastane ning eesmärk muuta põhiseadust nii, et rahvas saaks algatada siduvaid referendumeid, on jätkuvalt EKRE põhieesmärkide seas. Sest ka see võiks suurendada Eesti suveräänsust ning parandada meie demokraatia ning ühtlasi ka parlamendi kvaliteeti.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)
See arvamuslugu on ilmunud ka portaalis err.ee