Jaak Valge: Rahvuskonservatiivsuse diskreetne võlu ehk haritlastest ERSP ja EKRE ajal

Arvamus,
Jaak Valge

„Eesti intellektuaalid pole varmad parteidega liituma, ent innukad erakondlased pole kultuuriinimesed kunagi olnud ja Eesti pole siin erand, esimesel iseseisvusajal oli piir poliitiku ja intellektuaali vahel ähmasem,“ kirjutab ajaloolane ja Rigikogu liige Jaak Valge (EKRE).

EKRE sõsarerakonna toetaja Mihkel Mutt on „Postimehes ilmutanud mõtiskluse “Tumeda jõu luitunud muie”, kus keskendub ERSP ja EKRE võrdlusele ning haritlaste poliitikas osalemisele. Terava, kaasa mõtlema provotseeriva, nagu ikka.

Haritlase mõiste ise on segane ning ajas raskesti võrreldav, sest tänapäeval omandab igal aastal kõrghariduse pea kakskümmend korda rohkem inimesi kui kahe maailmasõja vahel. Kõik nad võiksid end haritlasteks pidada, ent see ei ava neile vaimueliiti kuulumise ust, nagu ülikooliharidus kahe maailmasõja vahel. Küllap Mihkel Mutt peabki silmas kultuurieliiti – loomeinimesi ja intellektuaale, keda ei saa samastada, ent keda allpool lihtsuse huvides sünonüümideks on loetud.

Nõustugem, et Eesti intellektuaalid pole varmad parteidega liituma, ent innukad erakondlased pole kultuuriinimesed kunagi olnud ja Eesti pole siin erand. Tõsi, esimesel iseseisvusajal oli piir poliitiku ja intellektuaali vahel ähmasem, poliitikud olid ka suuremate ajalehtede toimetajad ning tegusad kolumnistid, keda tänapäevaste devalveerunud kriteeriumide alusel tuleks kindlasti intellektuaalideks pidada. Aga ilma kahtluseta on erandiks murranguajad, Eesti iseseisvumise ja iseseisvuse taastamise protsess, mil paljud loomeinimesed mõneks kirglikuks aastaks politiseerusid.

Okupatsiooniajal oli Eesti vabadusvõitlejate hulgas vähe tuntud intellektuaale, erinevalt näiteks Ukrainast või Leedust, ning nagu Enn Tarto kunagi on märkinud, pidid Eestis liidri rolli paratamatult võtma väiksema hariduse ja tuntusega inimesed. See ei tähenda muidugi, et loomeinimesed poleks vabadusvõitlust sisimas toetanud. Paguluses olid aga peaaegu kõik intellektuaalid Eesti vabaduse eest aktiivselt väljas.

Iseseisvuse taastamise ajajärgul tuli poliitikasse terve laviin haritlasi, nii nagu 1917-1918. aastalgi. Mihkel Mutt väidab, et ERSP prestiiž oli vaimuinimeste hulgas üldiselt kõrge, isegi kui seda alati ei afišeeritud.

Tõsi, loomeinimesi oli ERSPs küll, näiteks Linnart Mäll, Tõnis Mägi või Hain Rebas. Aga mäletan ka paljude haritlaste, näiteks vennaste Tarandite või Enn Põldroosi õelaid rünnakuid ERSP aadressil. Poliitikasse siirdusid intellektuaalid ikka üldjuhul hiljem ning turvalisemat teed pidi. ERSP oli müürimurdja, kust taganemisteed polnud.

Ei saa öelda, et tänase EKRE liikmete seas oleks proportsionaalselt vähem loomeinimesi, kui teistes erakondades. Pigem vastupidi. Loone Ots, Indrek Hirv, Indrek Kalda, Malle Pärn, Toivo Tasa, kui ainult mõningaid nimetada. Ka EKRE eelmine esimees Mart Helme, muusik ja kirjanik, on vaieldamatult aateline intellektuaal, kelle loomevõimekus alatasa ahtratest poliitkorrektsuse raamidest väljapoole ihkab.

Kas aatelisus on kanal vägivalla poole, nagu Mihkel Mutt arvab? Ei, pigem vastupidi – just põhimõttekindluse puudumine kaotab immuunsuse vägivaldsete ideoloogiate ja režiimide vastu. Loomulikult on EKREs neid, kes on “omal rajal ummikusse sattunud” st oma professionaalses eneseteostuses ebaõnnestunud ja seetõttu poliitikasse tulnud. Aga väheusutav, et rohkem kui mujal, nagu Mutt arvab. EKRE on väärtuspõhine ja alatasa peavooluväärtusi küsimärgistav, mistõttu EKRE liikmeks olemisega lõigatakse endal karjäärivõimalusi ära. Erinevalt teistes erakondades olemisest.

Samuti julgen erinevalt Mihkel Mutist arvata, et EKREs on vähe neid, kes on “ühiskonnas pettunud”. Küll aga palju neid, kes on senises poliitikas pettunud. EKRE eesmärgiks ei ole ühiskonda muuta, vaid riigi poliitikat muuta, nimelt ühiskonna ootustele vastavaks, nagu rahvuskonservatiividele kohane. EKRE pole jäänud “poolele teele” autoritaarsuse suunas, nagu Mutt arvab, vaid ongi lihtsalt demokraatlik erakond. EKRE tuumideoloogiat – otsedemokraatiat, immigratsiooni piiramist ning meie riigi iseseisvat poliitikat, mis tähendab vastuolemist Euroopa Liidu föderaliseerumisele, toetab ühiskonna enamus. Kodanikuvabadused on hädavajalikeks instrumentideks EKRE poliitika elluviimisel.

Mihkel Mutt peab meie vaimueliidi erakondadest eemalehoidmise oluliseks põhjuseks “ajaloolisi vitsu” õigemini arme, mis pärit 1940. aastast ja hilisemast ajast, mil osa meie kultuurieliidist “uskudes suurtesse visioonidesse ja ajalooratta keeramisse”, Nõukogude režiimi toetajaks sai.

Pärast 1940. aasta juunipööret asus tõesti näiteks Eesti Kirjanike Liidu viiekümne kahest liikmest kakskümmend aktiivsemal või passiivsemal moel Stalini režiimi toetama. Ent see, ning ka hilisem komparteisse astumine ei peaks tegelikult siinsesse arutelusse puutuma, sest ei tähendanud erakondadega liitumist, vaid iseloomustab käitumist jõhkra okupatsiooni tingimustes. Aktiivsete kollaborantide seas oli tõesti ka põhimõttelisi “ajalooratta keerajaid” nagu Johannes Vares-Barbarus või Johannes Semper, kes juba 1930. aastatel olid end näidanud kirglike vabadussõjalaste-vastaste ning Nõukogude Liidu imetlejatena. Aga enamikel juhtudel oli tegemist naiivsuse, arguse või konjunkturismiga, oludega kohanemisega. Mis on ju täiesti inimlik. Arvestades 1930. aastate Nõukogude Liidu imetlust kogu läänemaailma vasakintellektuaalide seas, oleks sama protsess toimunud ükspuha missuguses teises riigis. Mihkel Mutt väidab aga, et pärast neid üritusi Eesti loovharitlasi sinnapoole enam ei tõmba, selle asemel nad “imetlevad vikerkaart.”

Aga “vikerkaare imetlejad” ongi ju samasugused ühiskonna ümberloojad, kes samuti “ajalooratta raginat” kuulata tahavad, kui 1940. aastal. Muidugi on ka palju oludega kohanejaid. Nii, nagu Nõukogude Liit ostis lääne intellektuaalide toetust 1930. aastatel kõikvõimalike soodustuste ja tunnustusega, teeb seda täna Euroopa liit.

Teisalt on aga käes murranguaeg, sarnane iseseisvuse taastamise ajaga, mil meie oluliseks tegutsemismotiiviks oli meid lämmatava, praegusega mahult sarnaneva immigratsiooni peatamine. Ning neid saavutusi, mida iseseisvuse taastamisel oluliseks pidasime – riigi ja kodanike iseotsustusõigus – ähvardab samuti hiiliv kaotus. EKRE juures võib olla jooni, mis ühele või teisele ei meeldi, aga EKRE on müürimurdja, nagu omaaegne ERSP, ning küllap ka kultuurieliit sellest aru saab. Sest me võime olla liberaalid või konservatiivid, eestlased oleme aga kõik.“

Jaak Valge

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused