Jaak Valge: Rahvuskonservatism ja selle neli tõusuaega Eestis

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on institutsioonina Eesti poliitilisel maastikul uus nähtus. Seevastu rahvuskonservatiivne aatesuund Eestis ei ole uus. EKRE-l leidub ajaloolisi eelkäijad, kelle uhketele saavutustele on tänane Eesti ühiskond tänu võlgu. On, millele tugineda, ning on ka negatiivseid kogemusi, millest saab tuletada teadmisi, mida vältida, kirjutab ajaloolane Jaak Valge.

Küllap on kõik nõus, et konservatismi ei saa käsitleda mehhaaniliselt, st lihtsalt alalhoidlikkusena. Nõukogude ametnikud, kes 1980. aastate lõpul soovisid alal hoida nõukogude multikultuurset impeeriumi ja sotsialistlikku plaanimajandust, ei olnud mitte konservatiivid, vaid marksistid, kes ei tahtnud tunnistada oma idee ja praktika ummikussejõudmist. Konservatism eelistab ajalooliselt väljakujunenud ühiskonnapärandit abstraktsele ideaalile või elukaugele ja seetõttu mittetöötavale konstruktsioonile – just sellisele, mille nõukogude võim vägivaldselt loonud oli.

Millele toetub konservatism

Konservatism toetub orgaanilise ühiskonna kontseptsioonile – vaatele, et ühiskond ei ole ülalt disainitav üksikisikute kogum, vaid elav organism, tervik, mis koosneb üksteisega tihedalt seotud, kuid samal ajal iseseisvatest liikmetest, kes edendavad oma ühiskonda traditsioonide vaimus, tugevdades eelkõige neid institutsioone, mis on oma olemasolu õigustanud.

Kindlasti on konservatismi tuumaks meie kristlike juurtega eetika ja moraal, kitsamalt eelkõige abielu ja perekonna toetamine, üksikindiviidi vabaduse austamine ja eraomandi kaitse. Viimane ei tähenda aga ülikasumite sallimist, sest järsk majanduslik polariseerumine murendab ühiskonna sidusust ja stabiilsust.

Konservatism leiab, et muutusi ühiskonnas tuleb rakendada tasakaalukalt, sünkroonis ühiskonna hoiakute muutustega. See tähendab, et eri aegadel võivad konservatiivse ideoloogia fookuses olla erinevad teemad. Pärast Teist maailmasõda on konservatiivid pidanud põhieesmärgiks säilitada ühiskonnasisest stabiilsust, mis peaks olema inimestele parima elu tagatiseks, ning seetõttu toetatakse eelkõige keskklassi. Stabiilsuse üheks tagatiseks on ka demokraatia, st rahvaste õigus ise oma elu korraldada.

Ning loomulikult oli ja on konservatismi tuumosaks rahvuslus kui ajalooline identiteedialus, mis paljudel puhkudel on sedavõrd tähtis, et lisab sõnale konservatism täiendi „rahvus”. Rahvus seob ühiskonda ning loob selle eneseregulatsiooni mehhanismid. Rahvustunne ei tähenda individuaalsuse kaotamist. Inimesed on erinevad, aga omavad ka ühistunnet, mis on vajalik üksteise eriarvamuste ja -soovide aktsepteerimiseks. Ehk nagu on väitnud filosoof Roger Scruton: kui, ja niikaua kuni, inimesed ei identifitseeri end oma maaga, selle territooriumi ja kultuuripärandiga – umbes nii, nagu nad identifitseerivad end perekonnaga –, ei saa välja kujuneda kompromisside poliitikat.

Rahvuskonservatism on kindlasti marksismi- ja fašismivastane, sest need ideoloogiad nõuavad senisest erineva ühiskonna ülesehitamist ja järske, vägivaldseid muudatusi. Viimasel kümnel aastal on konservatism selges vastasseisus ka vasakliberalismiga, mis esindab osalt marksismi järglasena rahvuslusevastast globalistlikku ideoloogiat. Teisalt toonitab rahvuskonservatism rahvustervikut, mis tähendab seda, et rahvuskonservatiiv – erinevalt marksistist, fašistist ja ka vasakliberalistist – peaks aktsepteerima kõigi nende poliitiliste voolude eluõigust, millel on ühiskonnas pind olemas.

Iseseisvuse eel

19. sajandi keskpaigas toimus eestlaste, nagu ka teiste Euroopa rahvaste, rahvuslik ärkamine. Ärkamisaja poliitilistes võitlustes kujunes Eestis kaks poliitilist voolu: üks – alalhoidlikum – tekkis Postimehe väljaandja Johann Voldemar Jannseni perekonna ja kirikuõpetaja Jakob Hurda ümber, teine, käremeelsem vool tekkis Sakala väljaandja Carl Robert Jakobsoni ümber. Suur osa rahvuslikest aktivistidest ei tahtnud siiski tekkinud vastasseisus poolt valida, pealegi ei ole neil suundadel lahkuminekuid suhtumises eestlusesse.

Omavahelise võitluse tallermaaks sai aga kirik. Carl Robert Jakobsonil oli nimelt vastasseis saksa kirikuõpetajatega ning tema tiiva võitlus eesti rahvusliku ärkamise eest sai võitluseks saksa kirikuõpetajate mõju vastu. Jakob Hurt pidas seda kiriku müüride õõnestamiseks. Hurt ja tema mõttekaaslased toetusid luteri usule ja Balti kultuurile, et käia vähemalt osalt käsikäes baltisakslaste vabameelsemate vooludega.

Teine vastasseis kujunes orientatsioonis. Aktiivsemalt vene suunale rõhunud Jakobson lootis, et tsaarivõim paneb Eestis maksma vabameelsed uuendused. Üks samm Vene poole pidi tähendama kaht sammu Eesti kasuks. Tollastes oludes tähendas see olulist suunamuutust.

Vene orientatsioon osutuski ebarealistlikuks ja jooksis ummikusse. Jakob Hurta peetakse aga rahvusliku ideoloogia alusepanijaks ning teda võib pidada Eesti esimeseks rahvuskonservatiivseks ideoloogiks. Hurt toonitas, et rahvaste vaba arengu takistamine ja väljastpoolt teostatav ümberrahvastamine on vaimne tapatöö kogu inimsoo kallal. Oma rahvusest loobumine oli aga Hurda järgi nakatumine „kõlblusthävitava mürgiga“, mis toob kaasa isiksuse laostumise.

Hurda aadet viisid edasi Villem Reiman ja Jaan Tõnisson, kelle noorusaja vaateid võib samuti pidada rahvuskonservatiivseteks. Tõnissoni järgi polnud eestlaseks ja rahvuslaseks olemine valikuvabaduse küsimus, vaid kõlbeline norm, kohustus ja ideaal.

Järgnenud poliitiline kontekst polnud aga rahvuskonservatiivsusele soodne. Tsaarivalitsuse tugevneva venestamisega kaasnes ka religioosne surve ja muutuste konserveerimine. Kõige jõulisemat vastukaalu sellele komplektile pakkusid revolutsioonilised ja sotsialistlikud ideed. Mis tähendas, et konservatiivsus, mida seostati nii tsaarivalitsuse kui ka baltisaksa aadliga – teise eesti rahvusluse vastasega –, muutus eestlaste seas ebapopulaarseks ning rahvuskonservatiivse ideoloogia teine osa – rahvuslus – pidi leidma oma väljundi teiste aatesuundade sees. Konservatiivset ideoloogiat kandnud Eestimaa konstitutsiooniline erakond, mille eestvedajateks olid baltisakslased, 1905. aastal enam eestlaste heakskiitu ei leidnud. Baltisakslased olid oma koostööpakkumisega hilinenud.

Iseseisvusaeg

Vasakradikaalsete saadikute suure ülekaaluga Eesti Asutavas Kogus võeti 1920. aastal vastu põhiseadus, mis andis küll rahvale õiguse algatada siduvaid referendumeid, ent jättis parlamendile võimu nende tõrjumiseks ning, mis kõige olulisem, muutis täitevvõimu erakordselt nõrgaks. Senitundmatu põhiseadus suunas Eesti poliitilise arengu tundmatutele radadele.

Asutavas Kogus oli mõõdukamaks tiivaks Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond.
1920. aastatel kujunes Tõnissoni ideoloogia sotsiaalse liberalismi ja kõlblust edendava konservatismi vahepealseks ning tema erakonna populaarsus jäi väikeseks. Rahvaerakonnast eraldus rühm kirikutaustaga poliitikuid, kes moodustasid Kristliku Rahvaerakonna. Selle kiriku õigusi ja varandusi kaitsnud partei populaarsus, kus rahvuslik element oli nõrk, jäi samuti madalaks. Konstantin Pätsi juhitud Maarahva Liit, millest sai hiljem Põllumeeste Kogu, üritas esialgu kaitsta nii maa- kui ka linnakodanluse huve ning sellest oleks võinud kasvada välja rahvuskonservatiivne erakond. Ent alates 1925. aastast orienteerus Põllumeeste Kogu siiski ümber maa keskklassile, st muutus agraarerakonnaks. Teised parempoolsed rühmitused olid aga nõrgad ja nii oli rahvuskonservatiivne ideoloogia jaotunud mitme erakonna vahel.

Olukord muutus 1930. aastate alguse suure majanduskriisi ajal. Põhiseaduse nõrgad küljed ilmnesid halastamatult. Vasakpoolne eksperiment riigipeata põhiseadusega oli läbi kukkunud. Konstitutsiooni muutmist koos tugeva riigipea ametisseseadmisega nõudis teiste mittemarksistlike jõudude kõrval kõige põhimõttekindlamalt 1931. aastal politiseerunud Eesti vabadussõjalaste liikumine.

Vabadussõjalaste liikumisega sai alguse rahvuskonservatismi teine, seekord ülijärsk tõusuaeg. Vabadussõjalased nägid end eesti rahvusliku jõuna, kuid samas osana kogu Euroopat vallanud rahvuslikust liikumisest. Nad ülistasid „inglise rahva geniaalset poliitilist instinkti“ ja Briti riigikorda, aga tõstsid ajastu vaimule lõivu makstes esile ka liikumisi ja tegelasi, keda on hiljem hinnatud üsna mitmeti; mõnikord on neid nimetatud lähedasteks fašistidega ning nende poliitilised oponendid süüdistasid neid demokraatiavastasuses.

Vabadussõjalased end asjakohaselt fašistideks ega demokraatia vastasteks ei pidanud. Artur Sirk kirjutas 1933. aasta lõpul: „Meil ei ole midagi ühist ja sarnasust niisuguse juhi printsiibiga, nagu maksab näiteks Saksamaal ja Itaalias, kus juhid ainult määratakse.” Vabadussõjalaste juhtide koostatud konstitutsioon andis võimaluse valida riigipead ja parlamenti ning võimaldas rahva algatatud siduvaid referendumeid. Nad kandsid taas edasi rahvustervikluse ideoloogiat. „Meil Eestis on kõik rahvakihid seotud üksteisega elu ja surma peale, ühe hea käekäik sõltub teise heaolust,” märkis Sirk. Nad olid tugeva riigivõimu poolt ja tõstsid esile poliitilise vastutuse vajadust, ent olid marksismivastased, kuna leidsid, et marksism vastandab ühtesid rahvakihte teistele. Vabadussõjalaste tuumtoetajaks oli linnade keskklass, kes seni oli hääletanud Jaan Tõnissoni Rahvaerakonna poolt, aga paljud poolehoidjad olid ka teistest rahvakihtidest.

Teine rahvuskonservatismi tõusuaeg jäi lühikeseks, sest selle likvideeris koos demokraatiaga Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööre 1934. aasta märtsis. Selle üheks tagajärjeks oli iseseisvuse kaotuse ebaväärikas, hääletu alistumise vorm, aga võib-olla ka iseseisvuse kaotus ise.

Iseseisvuse taastamine

Uus rahvuskonservatiivsuse tõus toimus 1980. aastate teisel poolel seoses Eesti iseseisvuse taastamise nõudega. Rahvuskonservatiivsuse aate kandjaks sai Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, loosungiks „Eesti tuleb tagasi!” ning sisuks iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. ERSP asutava kogu poliitilises deklaratsioonis kuulutati: „Meie rahva õigluse- ja vabadusejanu saab head ja püsivat vilja kanda üksnes juhul, kui see ettevõtmine juurdub ajalikke piire ületavates väärtustes ja tõdedes.” Eetilise tühimiku täitmiseks ja rahva kasvatamiseks üldkehtivate traditsiooniliste väärtuste vaimus peeti asendamatuks kirikut.

ERSP põhieesmärk küll täitus, ent erakond ei saanud ühiskonnas väga populaarseks. 1993. aastal lõhenes ERSP liberaalsema ladviku ja rahvuslikuma reakoosseisu vahel: esimesed ühinesid 1995. aastal parempoolse Isamaaga, teised jagunesid edaspidi aga erinevate väikeparteide vahel, keda edu ei saatnud. Isamaa ei viinud oma lubatud platsipuhastuspoliitikal ellu ja Eesti desovetiseerimine tervikuna ebaõnnestus. Rahvuskonservatism lahustus, tema kolmas tõus sai otsa. Üks ERSP liige märkis, et tema piirkonnas oli 17 ERSP aktivisti, kuid kümmekond aastat pärast Isamaaga ühinemist oli aktiivseks jäänud ainult tema üksi…

Nii Eestis kui ka mujal läänemaailmas tõusis liberalism, mis järk-järgult moondus vasakliberalismiks ehk osalt iseenda vastandiks – globalistlikuks ideoloogiaks, mis üritab kontrollida meie maa valitsemist väljaspool meie maa piire, kitsendada sõnavabadust, defineerida ümber demokraatia mõiste, eemaldades selle keskmest rahva valiku printsiibid, murendada traditsioonilisi institutsioone, eriti pere ja abielu. Lisaks seab vasakliberalism oma eesmärgiks multikultuurse ühiskonna loomise, mis pole seni kusagil edukaks osutunud, ning kuulutab konservatiivse rahvusluse oma verivaenlaseks.

Tänane rahvuskonservatism

Neis tingimustes toimus rahvuskonservatiivse suuna uus konsolideerumine, mille tulemusena kujunes Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. EKRE alusväärtusteks on eestlus, perekond, demokraatia, õiglane ning tugev riik ja ühiskonna tasakaalustatud areng. EKRE on sarnaselt omaaegse ERSP-ga „süsteemiväline” ehk kartellipoliitikale vastanduv erakond ja EKRE tekkimisel kujunes Eesti senine parem-vasakpoolne poliitiline spekter – sarnaselt paljude teiste läänemaadega – ümber rahvuslaste ja globalistide vastasseisuks. Eestis on see vastasseis sama kompromissitu kui 1930. aastate algul, ent erinevalt toonasest ajast ei ole tänases Eestis tingimusi demokraatia ja rahvuskonservatiivse suuna hävitamiseks riigipöördega. Küll aga on see võimalik sõnavabaduse piiramise ning demokraatia mõiste ümberdefineerimise teel.

Nendes tingimustes on EKRE missiooniks seista vastu hiilivale iseseisvuse piiramisele ja uusmarksistide agressiivsele traditsioonide lõhkumise poliitikale. Iseseisvuse piiramine tähendab ühtlasi demokraatia kitsendamist, sest meid puudutavaid otsuseid tehakse mujal. Rahvuskonservatiivsetel väärtustel on ühiskonnas tugev ja kasvav toetus. Neile väljundi kindlustamine saab toimuda sõnavabaduse hoidmise ja rahvavalitsusliku demokraatia edendamise teel.

Rahvusliku ja konservatiivse suuna uue laine tugevnemine on nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas jätkunud seni suuremate tagasilöökideta.

Jaak Valge