Jaak Valge: Ukraina ja Eesti eest, ilma tühjade loosungiteta

Arvamus,
- Updated
Jaak Valge

Kaks Ukraina meest, kolmekümnendates aastates, kes põgenikena Saaremaale on majutatud, aitasid Kuressaare tennisekeskusel väljakuid suveks ette valmistada. Kõik on justkui hästi, tennisekeskus saab korras platsid ja mehed saavad pisut raha. Aga suurt pilti vaadates ei ole hästi. Ei Ukrainale ega Eestile.

24. aprilli seisuga oli siseministeeriumi andmetel Eestisse jäänud Ukraina põgenikke üle 33 000, nende hulgas ligi 17% 18-60 aastasi mehi – neid, kellel president Volodõmõr Zelenskõi on keelanud riigist lahkuda. Kokku 5600, kellest, tõsi küll, oleks ilmselt osa Ukrainas tervislikel või muudel põhjustel sõjaväeteenistusest vabastatud.

Peale selle on meil veel juba varasemast ajast kusagil kümne ja kahekümne tuhande vahel Ukrainast pärit nn lühiajalist töötajat, kellest suurem osa on just needsamad 18-60 aastased mehed, keda Ukraina kaitseks vaja on. Eestis on olnud neid töötajaid kordades rohkem kui Ukrainale lähemal asuvates Leedus ja Lätis, ning see ongi MTÜ Eesti Pagulasabi aktiivse transporditegevuse kõrval peamiseks põhjuseks, miks Ukraina põgenikke on Eestis meie elanike suhtarvude alusel arvestades märksa rohkem kui meie Balti naaberriikides.

Ukraina töötajate kasutamine jätab meie töötud, keda on ligi 50 000, ka edaspidi töötuks. On väheusutav, et Saaremaa tennisekeskus ei suuda leida kaht töömeest nende 900 omaenda saarlase hulgast, kes end töötuks on registreerinud.

Ma ei tea, kuipalju neile kahele palka maksti, aga ilma kahtluseta pidurdab Ukraina töötajate kasutamine meie uuendusi meie majanduses ja meie inimeste palgakasvu. Meie tööviljakus moodustab vaid 4/5 euroala keskmisest, aga meie ettevõtjatel pole piisavalt motiivi pingutada, ning ka kõrgemat palka maksta, kui odav tööjõud käepärast. Vastupidi. Selle aasta nelja esimese kuuga on reaalpalk järsult vähenenud, sest inflatsioon on olnud 10%, aga palgakasv vaid 6,5%. Need on aga alles õied, okkad on alles tulemas, kui majanduse ülekuumenemise faas otsa saab ning inflatsioon taevastesse kõrgustesse peaks tõusma. Esimese toimumine ei ole kahtluse all, teise puhul on ehk lootus, et nii hullusti ei lähe. Aga väike.

Pole õige, et meie inimesed lihttööd teha ei taha. Soomes, Austraalias ja mujal nad ju teevad sedasama tööd, aga kõrgema palga eest. Ukraina odavtööjõud takistab nende naasmist. Juba üle-eelmisel aastal lahkus Eestist taas rohkem eestlasi, kui naasis, ning pole vaja olla prohvet, et ennustada selle tendentsi taassüvenemist ehk 2008. aastal alanud kriisi rändealast kordusetendust.

Ukraina põgenikke – naisi ja lapsi – tuleb sõja ajal aidata, aga Ukraina riigi ja ühiskonna seisukohalt on riigist lahkunud põgenike mittenaasmine peale sõda tõeliseks demograafiliseks katastroofiks, millest riik enam ei kosuks. St Andrews’i ülikooli rahvastikuteadlaste analüüsi kohaselt on juhul, kui viiest miljonist Ukrainast lahkunust naaseb vaid 10%, Ukraina elanikkond 2040. aastaks vähenenud 33%, ent laste arv 56%.

Ukraina võitlusvõimeliste meeste rakendamine Eestis odavtööjõuna aga õõnestab Ukraina vastupanuvõimet. Zelenskõi tänas oma kõnes Riigikogule Eestit kolmel põhjusel – selle eest, et Eesti on andnud Ukrainale vajaminevat abi, eelkõige relvaabi, selle eest, et Eesti on toetanud sanktsioonipoliitikat Venemaa vastu ning toetuse eest Ukraina Euroopa Liidu liikmeks saamisel. Märgiliselt ei tänanud ta Eestit meie põgenikepoliitika eest, küll aga palus, et Eesti toetaks instrumentide leidmist, mis mõjuksid Venemaale ja tooksid pool miljonit Venemaale deporteeritud ukrainlast Ukrainasse tagasi. Aga Ukraina vajab peale sõda kõiki ukrainlasi, ka neid, kes Euroopasse, sh Eestisse liikunud.

Kui tahame Ukrainat tõeliselt aidata, ei peaks me ukrainlasi käsitlema odava tööjõuna, mis tekitab meie ettevõtetes edasist nälga odavtööjõu järgi. Kohe peaksime keelduma põgenikustaatuse andmisest ja töökohtade pakkumisest neile 18-60 aastastele Ukraina meestele, keda on Ukrainal Venemaa vastases sõjas vaja. Neid tenniseplatsi koristajatena rakendades käitume sama silmakirjalikult kui Euroopa Liit, kellele peaksime põhimõttekindluses eeskujuks olema. Nimelt ilmutas Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell aprilli alguses, et Euroopa Liit on Venemaale agressiooni algusest maksnud 35 miljardit eurot energiakandjate eest, ehk Vene sõjamasina käigushoidmiseks, kuid andnud ainult ühe miljardi Ukraina kaitseks sellesama sõjamasina eest.

 

Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused