Jaak Valge: Ukraina põgenikud ei lahenda meie rahvastikuprobleeme, vaid teravdavad neid tulevikus

Arvamus,
- Updated
©UU
Jaak Valge

Arenguseire Keskuse teisipäevasel seminaril osalenud EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge pidas seal ettekande, milles hoiatas Eesti riigile ebasoodsate demograafiliste arengute eest.

ÜRO andmetel on mai lõpu seisuga Ukrainast lahkunud 24. veebruarist alates 7 miljonit inimest, Ukrainasse tagasi pöördunud aga üle kahe miljoni. Ajutise kaitse saamiseks on registreerunud ligi kolm miljonit. Eestisse on tulnud 40 tuhat ukrainlast, 28 tuhat on registreerunud ajutise kaitse saamiseks.

See tähendab, et väga suur osa on nö lahtisi inimesi. Ajutise kaitse saanute suhtarvult on Eesti Poola (3%), Moldova (3%) ja Tšehhi järel kolmandal kohal, ületades tugevasti selliseid rikkaid riike nagu Saksamaa, Rootsi, Šveits või Prantsusmaa. Eestisse tulnud Ukraina põgenike suhtarvult oleme aga ÜRO andmete ja minu arvestuste järgi esimesel kohal maailmas.[1] Ukraina põgenikke on 3% meie elanikkonnast.

Me võime oma Eesti inimeste abivalmiduse üle uhked olla. Teisalt aga oleme kohustatud põgenikke vastu võttes mõtlema ka sellele, kas me suudame neile tagada piisavalt väärikad tingimused, sest nagu öeldud, Eestisse tulnud ukrainlaste suhtarvult oleme selges esirinnas, ületades väga tugevasti jõukaid riike. Paratamatult tuleb kätte aeg, kus me peame hakkama suuremat osa põgenikke majutama väga odavates majutuskohtades ning arvestada tuleb ka seda, et saabuva kriisi ajal jäävad just hilisimmigrandid esimestena rataste vahele. Loomulikult ei tohi me keelduda põgenikele ajutise kaitse andmisest, aga me peaksime neile ka olukorda selgitama, mitte enam ilmutama aktiivsust põgenike Eestisse kutsumisel.

Valitsus on oma poliitilistes otsustes seevastu tõukunud kahest lähtepunktist: Eesti ei peaks seadma maksimumpiiri vastuvõetavate sõjapõgenike arvule ja teiseks – sõjapõgenikud või suurem osa neist jäävadki alaliselt Eestisse, neid on vaja lõimida, võimalikult kiiresti õpetada neile selgeks eesti keel ning nende lapsed peaksid võimalikult kiiresti asuma õppima eestikeelsetesse koolidesse.

Ühe markantse juhtumina toon siin esile valitsuse poolt esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse, mille kohaselt kohaldatakse Ukraina õpilastele lisaõpet, aga suunaga, et nad saaksid oma õppetööd jätkata Eesti haridussüsteemis. EKRE poolt on pakutud aga muudatus, mille kohaselt lisaõpet pakutakse selleks, et Ukraina õpilased saaksid soovi korral tuge veebipõhiseks õppeks Ukraina õppeasutustes.

Niisiis meie praegune põgenikepoliitika pole piisavalt tõukunud Ukraina huvidest – tõsiasjast, et Ukrainast Eestisse tulnute seas on kusagil üle 10% mobilisatsiooniealisi mehi, kellel president Zelenski on keelanud riigist lahkuda, ning sellestki, et peale sõda vajab Ukraina ise oma inimesi.

Pean siinkohal taas refereerima St Andrewsi ülikooli demograafide uurimust, mida ka Riigikogu kantselei nõunik Toivo Mängel on teinud ja oma lisaväärtust pakkunud. Seal analüüsitakse Venemaa kallaletungi mõju Ukraina elanikkonna tulevikule ja tehakse rida rahvastikuprognoose erinevate eeldustega. Tulemused on ehmatavad – isegi kui sõja mõju ja põgenemist mitte arvestada, väheneb Ukraina rahvaarv väga madala sündimuse tõttu järgmise kahe aastakümne jooksul 16% ning seejuures Ukraina ühiskond vananeb kiiresti. Kui aga Ukrainast põgeneb 5 miljonit inimest, kellest Ukrainasse pöörduks tagasi vaid 10%, väheneks rahvaarv 2040. aastaks kuni 33%, tööealine elanikkond kuni 36% ja laste arv kuni 56%. Kui 90% põgenikest naaseks Ukrainasse, oleksid rahvastikukaotused rahuolukorraga lähedased.

Nüüd Eesti juurde. Arenguseire keskus on teinud analüüsi, kus on arvestatud 30 000 Eestisse jääva sõjapõgenikuga. Leitakse, et sõjapõgenike kuludega toimetulekuks on parim stsenaarium, kus sõjapõgenike keeleõpe ja kohanemine Eesti ühiskonnas kulgeb kiiresti ehk kuni 10 aastaga jõutakse eestlastega sarnasele sissetulekutasemele. Seda varianti on meeldiv lugeda, aga realiseerimise mõttes tundub see utoopiline – miks nende idaslaavlaste kohanemine saaks teoks 10 aastaga, kui me pole teisi omi idaslaavlasi suutnud lõimida 30 aastaga?

Arenguseire keskuse analüüsis leitakse aga edasi, et kui sõjapõgenike sissetulekutase ei jõua eestlaste tasemeni, vaid ühtlustub mitteeestlaste tulutasemega, siis kumuleeritult ületavad Eesti riigi tulud kulusid alles 2081. aastal.

Loomulikult tulebki sellest lähtuda. Ent mudelis pole siiski arvestatud seda, et Eestisse alaliselt elama jäädes tuuakse siia ka oma vanemad ja lähisugulased ning siis pole vanusstruktuur hoopiski mitte enam nii tööealiste ja noorte kasuks, nagu praegune põgenike koosseis. Seega 2081. aastast küll juttu ei saa olla. Lisaks tekivad probleemid, mis on seotud Ukraina eripäradega, nagu suhted siinse venelaskonnaga jne. Samuti ei kvalifitseeru põgenikud üldjuhul keerulisemale tööle oma keeleoskuse ja madala lõimumistaseme tõttu.

Meile tähendab suund odava tööjõu kasutamisele uuenduste ja majandusliku edenemise takerdumist, Ukraina puhul aga nende inimeste kaotamist, kes oleksid keerulisemaks tööks võimelised. Kahju oleks seega mitte ainult kahekordne – nii Eestile ja Ukrainale, vaid ka üldine.

Ebaõige on ka arvata, et idaslaavlased meie rahvastikuprobleemid lahendavad. Nimelt jääb Eesti peamiselt idaslaavlastest koosneva välispäritolu rahvastiku, mis koosneb peamiselt idaslaavlastest, nende sündimus põlisrahvastiku omale selgelt alla. Sõltuvalt generatsioonist on erinevus 0,24-0,44 last. Välispäritolu inimeste sündimuskäitumine järgib päritolumaade, eeskätt idaslaavi maade mustreid, kus sündimus on madalam. Uues elukohas aga langeb sündimus veelgi. Mitte mingit põhjust pole arvata, et ukrainlaste puhul oleks see teistmoodi.

Eestlaste suurema sündimuse tõttu on eestlaste vananemine olnud palju aeglasem, kui eelkõige idaslaavi maadest tulnud välispäritolu rahvastiku vananemine. Eesti pensionikulud on praegu sedavõrd suured osalt just varasema immigratsiooni tõttu. Ukraina sündimus on madalam kui Eestis. Seega Ukraina põgenikud ei lahenda meie rahvastikuprobleeme, vaid teravdavad neid tulevikus.

Niisiis – mida saaksime teha meie, et Ukraina suudaks peale sõda areneda demograafiliselt, majanduslikult ja poliitiliselt edukaks riigiks? Seda on meile endile sama palju vaja kui Ukrainale.

Esmalt peame loomulikult kasutama kõiki võimalusi Venemaa survestamiseks ja aitama Ukrainat kaitsevahenditega. Aga sõjajärgset aega silmas pidades saame tegutseda kahes suunas. Esiteks tagada Ukrainale piisav finantsabi riigi majanduslikuks taastamiseks ning sündimust kasvatava perepoliitika läbiviimiseks ja teiseks tagada, et võimalikult palju põgenikke pöörduks Ukrainasse tagasi.

Niisiis – kordan üle järeldused – peab olema põgenike vastuvõtmise lagi, seda nii meie kui põgenike endi huvides. Teiseks – kõigi pikaajalistes huvides on see, et sõja jalust põgenenud rahvas oma väljaränderiiki  – Ukrainasse – peatselt tagasi pöördub. Kolmandaks – neile, kes soovivad jääda Eestisse ja saada meie ühiskonna osaks, tuleb öelda “tere tulemast” ning pakkuda neile kiirendatud lõimumist, aga öelda neile ka mitte just nii, nagu Churchill ütles II maailmasõja algul inglastele – pakkuda on vaid verd, vaeva, pisaraid ja higi, aga vaeva ja higi küll.

Ning meie Eesti inimestele tuleb öelda sama – põgenike siiajäämine toob meile kaasa vaeva ja higi -, aga mitte rääkida meie inimestele, et põgenike Eestisse jäämine oleks kuidagi meile kasulik. Kasulik võib see olla võib-olla vaid odav(orja)tööjõudu kasutavatele ettevõtjatele, aga mitte meie riigile ja ühiskonnale.

[1] https://data.unhcr.org/en/situations/ukraine/location?secret=unhcrrestricted

Jaak Valge
Riigikogu liige

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused