Jaak Valge: veel haridusvaldkonna arengukavast

Arvamus,
Jaak Valge

Uus hariduse arengukava on deklaratiivne ja halvasti fokusseeritud. Õpetajate puudusele on küll tähelepanu osutatud, kuid mitte piisavalt. Eesti keele kui Eesti ainsa riigikeele rolli ja tähtsuse enesestmõistetav vajalikkus hariduses, teaduses, ettevõtluses ja igapäevaelus hägustub mitme keele valdamise nõudesse, kirjutab Riigikogu hariduskomisjoni liige Jaak Valge (EKRE). Selle arvamusloo avaldas ERRi portaal.

Hea kolleeg Tartu ülikoolist ja riigikogust professor Margit Sutrop on analüüsinud värskelt riigikogule esitletud hariduse arengukava, mille koostamisel, nagu ta kirjutisest selgub, on ta ka ise osalenud. Sutrop pakub ka sümpaatset kriitikat, aga üldiselt hindab arengukava pigem positiivselt. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tema positiivsust allpool toodud põhjustel aga ei jaga.

Riigikogu liikmetel pole isegi nupulevajutaja rolli

Enne arengukava sisu juurde jõudmist tahaksin aga peatuda ühel Margit Sutropi väitel, mida minu arvates oleks raske pidada päris korrektseks. Nimelt kinnitab ta, et on pidanud rahvasaadikuna otsustama, kas riigikogu saab kõne all oleva arengukava heaks kiita.

On arusaamatu, mida Sutrop heaks kiitmise all mõtleb. Tegelikult ju riigikogu arengukavasid heaks ei kiida, isegi ei kinnita, rääkimata sellest, et täiskogus oleks võimalik parandusi pakkuda ja neid läbi hääletada.

Arengukavade menetlusprotsess pole üldse parlamentaarsele riigile kohane. Kodanike poolt valitud riigikogu saab vastavalt 2014. aastal Andrus Ansipi valitsuse ajal otsustatud menetlusprotsessile eelnevalt vaid arutada ja teha ettepanekuid, mida arengukavade koostajad ametnikud ja valitsus võivad, ent ei pea arvestama.

Nõnda on parlamentarism pööratud jalgelt pea peale: mitte seadusandlik võim ei anna ametnikele suuniseid, vaid ametnikud annavad endile suuniseid ise. Ning kuna riigikogu peab oma edasises õigusloomes arengukavasid arvesse võtma, siis juhivad ametnikud tegelikult ka parlamenti.

Arengukavad kinnitab valitsus ja ka muudatusi võib teha valitsus. Minul, heal kolleegil professor Sutropil ja teisel riigikogu liikmetel pole siin isegi nupulevajutaja rolli.

Teiseks on arengukavade koostamise protsess ebademokraatlik ja läbipaistmatu. Loogiline oleks, et pikaajalisele strateegiale võimalikult suure legitiimsuse tagamiseks uuritakse kõigepealt laiapõhjaliselt ühiskonna ootusi, korraldatakse arvamusküsitlusi, tehakse heal tasemel teadustöid. Seejärel vormistavad eksperdid arengukava versiooni, mida parlament arutab, täiendab, muudab ja ükskord vastu võtab.

Selle asemel kasutatakse aga meetodit, mida nimetatakse kaasamiseks. Korraldatakse hulgaliselt arengukavaga seotud üritusi ning küsitakse paljude asutuste ja inimeste arvamusi, aga esiteks ei anna see ikkagi tervikpilti ühiskonna ootustest ning teiseks võtavad arengukava koostajad arvesse ikkagi neid ettepanekuid, mida soovivad. Nimekiri asutustest, mis on arengukava kohta arvamust avaldanud või selle kooskõlastanud, on muljetavaldavalt pikk, aga tegelikult on see võltsdemokraatia, võltslaiapindsus.

Niisiis ei ole tegemist dokumendiga, mis kajastaks ühiskonna ootusi, vaid dokumendiga, milles ametnikud teatavad, kuhu ühiskond peaks suunduma. Pole ju kellelgi midagi ametnike vastu, aga ametnikel ja valitsusel on parlamentaarses riigis oma roll, ning nii asjad ei käi.

Märgiline on see, et isikute ring, kes tegelikult arengukava koostasid, pole nimeliselt fikseeritud. See on bürokraatide anonüümne dokument, mille koostajaks on märgitud üks ametnik, juriidilise analüüsi tegijaks teine ning keeletoimetajaks kolmas, küllap iseenesest töökad ja tublid ning kui nad kolmekesi oleksid tekstiga hakkama saanud, siis oleksid iseäranis tublid. Seda, et ka Sutrop küllap paljude teiste seas arengukava teksti koostamisel osales, võis teada saada alles tema arvamusartiklist.

Bürokraatlik käekiri paistab aga tekstist vastu igalt poolt. Loetelus, millest arengukava lähtub või millega on seotud, on 19 ÜRO, Euroopa Nõukogu või Euroopa Liidu dokumenti.

Toon vaid ühe näite kabinetis sündinud anonüümsest mõttearendustest: nimelt lisas 1 on esitatud haridusvaldkonna panus ÜRO säästva arengu eesmärkidesse, mis on eraldi välja toodud. Eesmärk 4.2 nõuab: “tagada, et 2030. aastaks on kõikidele tüdrukutele ja poistele kättesaadav kvaliteetne väikelaste arendamine, hoid ja koolieelne haridus, et nad oleksid valmis alustama alghariduse omandamist.”

Mina küll ei saa sest panusest ÜRO eesmärki aru – kuidas nüüd poisid ja tüdrukud väikelapsi arendama peavad ja mida peaks Eesti siin tegema? Küllap on tegemist eriliselt saamatu tõlkega.

Aga tekib küsimus, miks peab Eesti haridusvaldkonna arendamine olema seotud näiteks ÜRO säästva arengu eesmärkidega? Kas me siis ise ei tea, kuidas oma haridusvaldkonda arendada?

Kokkuvõttes jääb neist 19 dokumendist, millest kõigist me lähtuma peame, mulje, nagu oleksime väga mahajäänud riik või koloniaalmaa, kus puudub oma pädevus üldse või on keelatud iseseisvaid otsuseid teha.

Mõned suuremad probleemid

Esiteks on arengukava deklaratiivne ja halvasti fokusseeritud. Ei selgu, millised on põhiprobleemid. Õpetajate puudusele kui põhiprobleemile on küll tähelepanu osutatud, kuid mitte piisavalt. Eesti keele kui Eesti ainsa riigikeele rolli ja tähtsuse enesestmõistetav vajalikkus hariduses, teaduses, ettevõtluses, igapäevaelus ja mujal hägustub mitme keele valdamise nõudesse.

Teiseks on tekst ebaselge, pahatihti ei ole eristatud eesmärke ja vahendeid, sageli ongi eesmärkide asemel esitatud vahendid. Eesmärk – tuletan meelde – on kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks on vaja eesmärgipäraselt tegutseda. Eesmärgi saavutamiseks on vaja vahendite süsteemi.

Toodud kaks “strateegilist eesmärki” kolmest – esiteks, et õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem võimaldab sujuvat liikumist haridustasemete ja -liikide vahel; teiseks, et Eestis on pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid, mitmekesine õpikeskkond ning õppijast lähtuv õpe – on küll pigem vahendid.

Kolmandaks on loogiline, et arengukava tegemisel analüüsitakse põhjusi, miks jäid eelmises arengukavas püstitatud sarnased eesmärgid saavutamata. Seda tegemata pole võimalik tuvastada kitsaskohti ja meetodeid, mida tuleks kasutada, sest mittetöötavate meetodite kasutamine ei too teistsugust tulemusi.

Neljandaks pole kitsaskohtade seas fikseeritud kõrgharidusõppe ebapiisavat seost Eesti ühiskonna vajaduste ning ootustega, ent eraldi nimetatakse ära Eesti üliõpilaste õpirändes osalemise ebapiisav kasv, millel tegelikult ei ole seost õppe kvaliteediga.

Ka rahvusvahelistumisel (vähemalt seni rakendatud viisil) ei ole seost õppe kvaliteediga. Tegemist on ideoloogiliste eesmärkidega, mida käesolevas arengukavas olema ei peaks, kui see ikka õppele keskendub.

Viiendaks, indikaatoritest võib välja lugeda suundumuse selle poole, et üha suurem osa inimestest omandaks kõrghariduse. Niisugune eesmärk – vähemalt kõrgharidusõppe senisel kujul jätkumise puhul – on kaheldav. Väga vaieldav on ka eesmärk, et 95 protsenti kuni 4-aastastest lastest peaks osalema alushariduses.

Kuuendaks, arengukavas puuduvad kokku kaheksa sihttaseme indikaatorid, on märgitud, et need on täpsustamisel või töötatakse välja. Seda on kokku ligi 40 protsenti indikaatoritest. Kui nii paljud indikaatorid puuduvad, st me ei tea, kuidas ja kui kiiresti me mingis suunas peaksime suunduma, siis kuidas on seda arengukava üldse võimalik hinnata?

Kokkuvõttes pole vastuvõetav arengukava menetlusprotsess, pole vastuvõetav arengukava sisu ning isegi kui arengukava põhiseisukohad oleksid vastuvõetavad, pole arengukava sisu süsteemne ja küps.

 

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused