08.10.2020
Jaak Valge
Ajaloodiskussioonid on nauditavad ja edasiviivad eeldusel, et arutlejad lähtuvad ühesugusest eesmärgist – sõnastada võimalikult täpselt nähtuse olemus või protsessi põhjuslikud seosed. Kui eesmärgid on teistsugused, ei ole diskussioonist uut kvaliteeti loota, kirjutab riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge.
28. septembril Moskvas presenteeritud Aleksandr Djukovi raamat “Residendid teatavad. Dokumendikogumik poliitilisest olukorrast Lätis, Leedus ja Eestis augustist 1939 kuni augustini 1940” ei ole veel Eestisse jõudnud, ent esitluse põhjal võib öelda, et sisalda üllatusi, vähemalt Eesti kohta. Tegemist on Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjalidega, mis asuvad Eesti Rahvusarhiivis, on tänaseks digiteeritud ning kõigile huvilistele ilmavõrgus kergesti kättesaadavad. Oma töödes on neid kasutanud vast kümmekond Eesti ajaloolast.
Esitlusel aga väitis Djukov, et väljaanne võib oluliselt muuta meie ettekujutust sündmustest Baltimaades. Veronika Krašeninnikova, Vene informatsiooniagentuuri “Rossija Segodnja” nõunik ja Venemaa välispoliitiliste uuringute ja initsiatiivide instituudi peadirektor, teatas koguni, et need dokumendid “ei jäta Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni versioonist, mida püüdlikult esitavad Balti riikide poliitikud ja propagandistid, kivi-kivi peale”.
Djukov esitas kogumiku presenteerimisel rea tema arvates dokumentidest tõukuvaid väiteid, mis sellise tulemuseni peaksid viima. Vaadelgem neid allpool.
Välisluure peaülesanne on info hankimine
Välisluure peaülesandeks ei olegi tavaliselt asukohamaa valitsuse kukutamine, vaid informatsiooni hankimine. Nõukogude välisluure tegevus Eestis oli üldiselt silmapaistvalt saamatu, sest suurem osa allikatest olid mitte-eestlased või kommunistid. See tähendab, et teave tuli madalalt tasemelt, oli ühekülgne ja reeglina väga ebapädev, st tegeliku olukorra kirjeldamiseks ebasobiv. 1924. aasta riigipöörde ettevalmistamisest selgub, et Eesti residentuuri ettekandeid ei usaldanud ka Stalin.
1937-38. aasta puhastused kompartei, sõjaväe ja luureladvikus tekitasid aga luure tegevuses kaose. Keegi ei usaldanud enam kedagi ning ka olulised allikad võisid kaotsi minna. Tallinna residentuuri tegevus peatati 1938. aasta jaanuaris.
Peale Molotov-Ribbentroppi pakti taastati residentuuri tegevus ülepeakaela. 7. septembril 1939 saabusid Eestisse diplomaatide sildi all korraga kolm Nõukogude luurajat, mõni aeg hiljem veel üks. Residendiks sai saatkonna nõunikuna esinev Vladimir Botškarjov ning välisluure heaks hakkas töötama ka varem Eestisse saabunud TASS-i korrespondent Pjotr Izmestjev. Kuna aga neid ei jõutud eelnevalt instrueerida, ning juhendid jõudsid kohale alles novembris, siis möödusid esimesed kaks kuud passiivselt. Novembri lõpul edastati Botškarjovile keskusest korraldus laiendada tutvusi Eesti mõjukate ringkondadega ja “asuda otsustavalt värbamisele”.
See aga ei edenenud. 1940. aasta jaanuaris nuriseti keskusest Botškarjovile saadetud kirjas, et residentuur ei tegutse eesmärgipäraselt ja “praktiliselt ei teinud Te mitte midagi”. Märtsis ähvardati luurajaid koguni niisuguse jubeduse nagu Nõukogude Liitu tagasikutsumisega. Veebruaris, mil Eestis viibis Nõukogude Soome saatkonna 2. sekretär, tegelikult diplomaadi katte all tegutsev endine Nõukogude välisluure Soome resident Boriss Jartsev-Rõbkin, oli tegevus siiski elavam. Rõbkin värbas koos Botškarjoviga rea isikuid, nende hulgas marionettvalitsuse tulevase liikme Boris Sepa, esialgu küll informaatorina.
Aga välisluurel oli küll oluline roll marionettvalitsuse “ministrite” määramisel. Eesti põrandaalune kommunist ja hilisem Nõukogude tippkommunist Oskar Sepre väidab, et Stalini emissari Andrei Ždanovit, kes saabus Eestisse 19. juunil 1940, ei nõustanud Nõukogude saadik Eestis Kuzma Nikitin, „kes ei teadnud midagi“, vaid just Botškarjov ja Izmestjev. Ning Izmestjevi mälestuste kohaselt mängis just Botškarjov olulist rolli Eesti allutamise ettevalmistamisel.
Kommunistidega oli aga olukord tõesti keeruline. Juba 1938. aasta kevadeks olid arreteeritud kõik Nõukogude Liidus elanud EKP Keskkomitee liikmed ja kogu EKP tööga seotud aktiiv, enamik neist mahagi lastud. Eesti kommunistide hiilgav juht, detsembris 1937 arreteeritud Jaan Anvelt, keda süüdistati Läti luure heaks töötamises, tapeti ülekuulamisel. Anvelti saatusest pääsesid kaks Rootsis tegutsenud EKP Keskkomitee liiget – Leo Looring ja Karl Säre. Viimane tuli 1938. aastal Eestisse, kus tal lubati esialgu elada Hiiumaal, seejärel Võrumaal.
Anvelti saatusest pääsesid ka need Eesti kommunistid, kes kandsid Eestis karistust. 7. mail 1938 vabanes amnestiaga 104 kommunistist karistusalust. Enne olid nad valinud illegaalse büroo, kuhu kuulusid Hendrik Allik, Johannes Lauristin, ja Peeter Pedrae. Kokku tegutses Eestis nüüd äärmise konspiratsiooni tingimustes 120-140 paranoilist kommunisti, kes ei teadnud, kes neid juhib. Säre võttis illegaalse bürooga sidet alles 1939. aasta novembris, aga usaldust ei pälvinud.
Välisluure seda segadust ei lahendanud. Vastupidi. Kiiruga uuele asukohamaale toodud luurajad lihtsalt ei teadnud Eesti kommunistidest midagi. Botškarjov kandis keskusele ette, et saadiku ja tema poole pöördus 1. detsembril keegi Johannes Lauristin, kes teatas, et on kommunist, 15 aastat vangis istunud, ning tahaks saada edasisi tegutsemisinstruktsioone. Botškarjov jätkas: “Jutuajamisest hoidusime, meie arvates provokaator.” Karl Särega hiljem siiski side loodi, aga nõrkade kontaktide põhjuseks polnud välisluure püüd hoiduda õõnestustegevusest, vaid nii kommunistide kui nende endi mannetus.
Tõnissoni väidetaval agendiks olemisel pole põhjust pikalt peatuda. Põhjalikult on seda teemat käsitlenud Kaupo Deemant. Tõnisson oli küll naiivne, püüdes natsi-Saksamaale Nõukogude Liidu näol vastukaalu leida. Ent agenti oli temas sama palju, kui on Djukov Eesti agent, kuna ta minuga kümmekond aastat tagasi eraviisiliselt rääkis ja päris mõistlikke seisukohti avaldas. Tõsi, mina ei ole Välisluureameti töötaja, aga Tõnisson pidas ka Hella Wuolijoed lihtsalt oma vanaks tuttavaks ning Rõbkinit tavaliseks diplomaadiks. Pole andmeid, et Tõnissonile oleks värbamisettepanekutki tehtud. “Tjozka” ei olnud tema agendinimi, vaid Nõukogude välisluure omavahelises suhtluses kasutatud krüptonüüm, nagu näiteks Jüri Uluotsal “Ajaloolane”.
Stalin võis lõpliku okupeerimisotsuse teha mai lõpus
Tõepoolest on vabatahtlike siirdumisest Soome juttu paljudes ettekannetes ning siin välisluure ei eksi. Aga mis siis? Oleks imelik, kui eestlased poleks tahtnud hõimurahvale appi minna. Ent paraku – nii ebamugav kui seda ka tunnistada on – ei vasta tõele Nõukogude välisluure teated, et Eesti valitsus ei takistanud vabatahtlike siirdumist Soome.
Tõesed on ka ettekannetes esinevad teated, et eestlased arutasid võimalust rünnata Nõukogude baase. Levitati lendlehti, mis olid sarnaselt omaaegse vabadussõjalaste liikumise trükistega adresseeritud “eesti meestele ja eesti naistele”, ning kutsuti üles baasidest vabanema.
Ent mingit tõestust, et Nõukogude baaside ründamist oleks Eesti valitsus või sõjaväe juhtkond tõsiselt planeerinud, ei ole. Ning vaevalt, et seda ka tehti, ehkki Helsingis resideerunud Saksa sõjaväeatašee abi kapten Körner oletas, et Eesti sõjaväe juhtkond on baasivägedest vabanemiseks valmis siis, kui Nõukogude Liit peaks olema Soomele lisaks sunnitud võitlema lisaks mõnel teisel sõjatandril.
Pole välistatud, et Stalin tegi tõesti lõpliku okupeerimisotsuse alles mai lõpul, aga niisugust operatsiooni pidi planeeritama kindlasti varem. Ajavaliku motiive võis olla mitmeid, aga igatahes mitte soov Balti riikide rünnakuid neutraliseerida. 16. juunil, kui Nõukogude Liit ultimaatumi esitas, oli Pariis langemas ning maailma tähelepanu sinna koondunud. Kindlasti oli Eestis Nõukogude Liiduga ühinemise pooldajaid, nagu ka praegu on Balti riikides Venemaaga ühinemise toetajaid. Kui suur osa, on võimatu täpsemalt kindlaks teha. Igatahes selge vähemus, võib-olla 10%.
***
Kõne all olev kogumik jätab kõik Nõukogude okupatsiooni kontseptsioonikivid kenasti üksteise peale. Küll aga on märgiline, et kogumiku “Residendid teatavad” ja selle interpretatsiooni näol on tegemist järjega 1990. aastal Moskvas ilmunud dokumendikogumikule “Saadikud teatavad”, kus ilmutati valitud tekste Nõukogude saadikute ettekannetest. Tõlgendused pidid lugejad viima järeldusele, et Balti riigid on vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud.
Kõnealuse kogumiku avaldamise poliitilist sihti ma ei tea. Eesti ajalooteadus on iseseisvuse taastamise järgselt jõudsalt arenenud ning hea meel on tunnustada ka Venemaa ajaloolaste saavutusi, ent seda magedam on kohtuda uuesti Nõukogude propagandaajaloo tasemel väidetega.