Jaanus Nurmoja: kas kodanikupalk võiks olla rahvusriigi päästjaks?

Arvamus,
- Updated

Ühest küljest oleme vast enamuses nõus, et me ei tohiks võtta alistuja hoiakut, näha Eesti elanikkonna vananemises paratamatust ning sisserändes demograafilise kriisi ainuvõimalikku ravimit.

Järelikult peaks eestlaste loomulik iive muutuma positiivseks ning põliselanikkond pöörduma vananemise teelt noorenemise teele. Riigi roll oleks luua tingimused, mis seda soodustaksid. Lihtne soov, mida pole aga kaugeltki nii hõlbus sisuga täita. Eks leia lahendus, mis tõesti soovitud suunas töötaks, kuid ei oleks samal ajal ülemäära kulukas, ebapopulaarne ega vastuolus sinu maailmavaatega! Tundub ebatõenäoline, et päris kõigile neile kriteeriumidele vastavat lahendust üldse olemas on.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ent jätkem võimalikud maailmavaatelised dilemmad kõrvale ja keskendugem eesmärgile. Küsigem – kas kodanikupalk võiks olla üks osa lahendusest? Loogiliselt võttes jah. Piisab, kui mõelda sellest, mis loom see kodanikupalk õigupoolest on ja kuidas seda süüakse.

Põhisissetulek pigem kodanikele kui kõigile

Tingimusteta põhisissetulek ehk rahvakeeli kodanikupalk (kasutatud on ka nimetust rahvastipendium) on oma olemuselt majanduslik turvavõrk, mis peaks välja vahetama suurema osa traditsioonilistest sotsiaaltoetustest, kaotama regulatsioonid ja bürokraatia, mis on seotud toetuste taotlemise ja määramisega ning järelikult ka kulud süsteemi ülalpidamiseks. Bürokraatia muutub mõttetuks seetõttu, et põhisissetulekut makstakse ilma tingimusteta igaühele, olgu ta siis laps, vanur, palgatöötaja, ettevõtja või töötu.

Tõsi, üks eeltingimus oleks siiski võimalik. Selleks on riigi kodakondsus. Nii vastaks ka meil juurdunud kodanikupalga mõiste sõna-sõnalt asja sisule (ehkki see “palk” sõna lõpus ajab juristid segadusse). Praegusel ajal vist polekski muu variant mõistlik. Šveitsis kujutati juunikuise referendumi ajal hästi ette, mis juhtub, kui keset maailma häda ja viletsust ilmub ühtäkki välja “oaas” põhisissetulekuga kõigile seaduslikele elanikele. Riigi muutumine võimsaks immigratsioonimagnetiks oli põhisissetuleku vastaste suuremaid hirme.

Räägime seega kodanikupalgast. See tähendaks muidugi, et mittekodanike jaoks peaks säilima senine sotsiaalabisüsteem koos senise maksukoormusega, ehkki võib arvata, et seda haldav aparaat oleks ikkagi väiksem kui praegu. Ent jätkem see küsimus neile, kes loodetavasti hakkavad kunagi kodanikupalga teostatavust ja mõju Eestis uurima.

Kindlustunne kui loomuliku iibe soosija

Kodanikupalka võib kujutleda päästevestina – kui oled vette kukkunud või tõugatud, siis jääd igal juhul pinnale, ent kaldale tagasi jõudmiseks pead ikkagi ise ennast liigutama – vastasel juhul jääd lihtsalt vette hulpima. Või kasutades tuntud “kala ja õnge” kujundit – tegemist on komplektiga, kuhu kuulub õng ja piiramatu varu sprotikonserve. Kui sprotid ei rahulda ning leiad, et väärid hoopis värsket forelli, ei jää sul muud üle, kui haarata õng ja siirduda teda püüdma. Kui saaki ei tule, pead ikkagi konservidega leppima. Aga nad on olemas ja sa jääd igal juhul väärikana ellu – ei pea kusagil kerjamas käima. Ja teised ei pea sinu ellujäämisprobleemidega tegelema.

See tähendab majanduslikku turvalisust ja sissetulekute prognoositavust. Inimene pole sunnitud perekonna ellujäämise nimel üle töötama ja end läbi põletama või siis Soome “kalevipojaks” minema. Tulemuseks on senisest rohkem aega perekonnale pühendumiseks. Lisaks stressi vähenemine, mis kahtlemata tervendab ka peresiseseid suhteid. Ning nagu näitas lähiminevikust tuntuim pilootprojekt MINCOME 1970-ndate Kanadas, tervendab selline olukord ka inimest ennast ja vähendab kulutusi arstiabile.

Nüüd kurvastab vapper kolumnist, kes lapsi keskkonnareostuseks peab – eeltoodu peaks julgustama perekondi saama nii paljulapselisteks, kui nad tegelikult tahavad. Laste sünnitamine lastetoetuste pärast, et üldse oleks, millest elada – see jääb minevikku. Hirmujutud paljunevatest asotsiaalidest ja nende juttude vestjad pole tõsiselt võtmiseks. Lapsed sünnivad sinna, kuhu nad on tegelikult oodatud ega tekita pere eelarvesse auku. Pakun, et ära jääb mõnigi abort. Ja mingitel turujõududel ei lasta enam juhtida rahvastikuprotsesse ega mõjutada inimsuhteid. Turu koht on poeletil.

Ilma kodanikupalga laadse turvavõrguta jääks see vaid unistuseks. Ning võib arvata, et miski peaks siin veel täiendavalt toeks olema. Eluasemepoliitika? Mõtlemisainet on siin kõigile, kes end vähegi rahvuslasteks peavad.

Kodanikupalk Eesti kodakondsust väärtustama

Põhisissetulekul just kodanikupalga vormis oleks Eesti jaoks muidugi jumet ka rahvastiku koosseisu arvestades. Tekiks võimalus pisutki leevendada nõukogude okupatsiooni põhjustatud demograafilisi moonutusi, kuid seda inimlikul, mitte repressiivsel moel. Piltlikult öeldes – kuna ülesoolatud supist ei saa soola eemaldada, siis tuleb järelikult puljongit jõudumööda juurde teha. Kodanikkonna hulgas on eestlaste osakaal suurem kui kogu elanikkonnas ning juhul, kui kodanikupalga pakutavad võimalused leiavad piisavalt kasutamist, siis suureneb ka eestlaste osakaal kogu rahvastikus. Nii kasvab kindlustunne, et meid ei ähvarda vähemussejäämine omaenda kodumaal. Mis siis, et 88 protsendilist osakaalu nagu 1930ndatel tõenäoliselt niipea taastada ei jõuta.

Võib-olla teatud tingimustel jõutaks ka, aga üksnes juhul, kui põhisissetulekut saaks ajutiselt, näiteks ühe põlvkonna jooksul rakendada üksnes eestlaste “iibesüstiks” (koos seda toetava eluasemepoliitikaga) ning selle tulemusel täituks tuntud ehk isegi visioon kahest miljonist eestlasest. Seegi meede on “maarahva poolt, mitte muurahva vastu”, kuid samas ei ole ma kindel, et taolist stsenaariumi saaks lihtsalt ja probleemitult üle Eesti rakendada. Parandage, kui ma eksin.

Aga siinkohal üks uitmõte. Ehk tuleks “kutseliste eestlaste” stsenaarium regionaalpoliitilise meetmena siiski kõne alla? Kujutame näiteks ette projekti, mille eesmärk on tuua eesti keel (loe: eestlased) Ida-Virumaa linnadesse tagasi ning mille teenistusse rakendataks muuhulgas riigi 6000 üürikorteri plaan (või suur osa sellest) ja põhisissetulek projektis osalejatele. Pidades silmas ka seda, et rohkem eesti keelt Kirde-Eestis annab lootust sealsete mitte-eestlaste lõimumise edenemiseks.

Kodakondsuspõhist põhisissetulekut oleks muidugi keeruline kellegi päritolupõhise diskrimineerimisena tõlgendada. Seda enam, et ka mittekodanikke koheldakse võrdselt, abivajajaid ei jäeta toetustest ilma ning kõigil on teatud tingimuste täitmisel ja võrdsetel alustel võimalik saada ka Eesti kodakondsus.

Kuna kodakondsuse saamine tähendaks kodanikupalga kehtides inimesele suuremat vabadust, sealhulgas vabanemist tingimuslikust, umbusaldavast ja kontrollivast sotsiaalse kaitse süsteemist, siis võib kodanikupalka pidada kodakondsuse väärtustajaks, kodakonduse andmist aga omamoodi riigipoolse usalduse märgiks uusasukale. See oleks tõsine sõnum ja valikuvõimalus näiteks nn halli passi omanikele, kelle suurt arvu maailma vägevad pidevalt Eestile ette heidavad.

Eesti ei tohiks jääda passiivseks kõigega leppijaks

Eestiski oleks ülim aeg korraldada kodanikupalga idee põhjalik uuring ja test. Võib ju küsida, et milleks – kõik on niigi selge! Ega ei ole küll. Võib-olla ainult vandenõuteoreetikutele, kes alati tõde teavad. See, et Soome, Holland, Kanada ja mitmed teised põhisissetulekut katsetama hakkavad, on mõistagi vaid osa põhjusest, miks seda ka Eestis teha tuleks. Olulisim tagamõte seisneb kogemuste ja ideede tekitamises, et Eestil oleks millest rääkida ja millele toetudes mõjutada arenevat trendi endale võimalikult soodsamas suunas (või vähemalt püüda seda teha). Arvestades võimalust, et tulevik võib tuua üleeuroopalise põhisissetuleku, ei tohiks Eesti jääda passiivseks äraootajaks, kes hiljem leplikkuse kehastusena võtab vastu kõik, mis väljastpoolt antakse.

2 commentsOn Jaanus Nurmoja: kas kodanikupalk võiks olla rahvusriigi päästjaks?

  • Avatar
    Kalev Essenson

    Kodanikupalk
    … on tore asi saada, nõus, kõiki huvitaks, on vaid üks aga. Suur osa inimestest ei viitsiks midagi ühiskonnale tagasi anda, ma mõtlen nende hulgast, kes oleks võimelised. See võib tuua kaasa mandumise. Idee on hea eeldusel, et inimesed on head ja loovad ja on ettevõtlikud. Osad ongi, ja nendest osad on ka produktiivsed, taastootvad. Kas sellest jätkub, et parasiite ülal pidada, ei oska öelda. Kindlasti on see mõte jätkusuutlik, kui ühikondlik arvamus on mõjusalt suunav aktiivsele tegevusele kogukonna hüvanguks.
    Teema väärib kindlasti arutamist, aga tingimusteta raha jagamine ei lõpe hästi. Ühiskonnad, kus elamiseks vajalikud vahendid on kõigile tagatud, on ikka nii üles ehitatud, et igale kogukonna liikmele leitakse, või inimene ise leiab oma nishi, kuidas ta kasulik on. See toimib tavaliselt väikestes kogukondades, kus pole persona inkognito probleemi, suhted on enamasti isiklikul tasemel. See on ideaalne ühikonnakorraldus, kus kõik teevad seda, mis neile meeldib ja/või milles nad andekad on. Kõik on õnnelikud ja asjad on hästi tehtud.
    Tänapäeva tehniliste võimaluste juures ja suhteliselt väikses riigis, nagu Eesti seda on, võiks selle peale mõelda. Minu nägemuses peaks sellise süsteemi tekitama olemasoleva kõrvale. Sellega saaks liituda vabatahtlikult nii, et pakud välja oma võimekuse, soovi, millega sa saad aidata, ja siis, kui sind vastu võetakse, siis hakkad saama ka selle süsteemi hüvedest osa. Kõik hüved ei pruugi olla materiaalsed ja osa asju võiks olla natuuras (söök/jook, peavari). Sarnased kommuunid toimivad praegugi, aga seda saaks korraldada laiemalt ja riigi (kohaliku omavalitsuse)abiga. Kui sa eksid selle kommuuni reeglite vastu, siis arvatakse sind sellest süsteemist välja.
    Üle Eesti süsteem koosneks väiksematest üksustest (vallad), mis teevad omavahel koostööd. See on vastupidiselt praegusele reaalsusele, detsentraliseeritud kogukondlik ühiskonna korraldus ja kogukonnad otsustavad, kelle nad saadavad ja palju ning mida nad panustavad üleeestilisse süsteemi.

  • Avatar

    Imerohuks majandusele ei ole kodanikupalk, laste arv, kontrollimatu nn vabamajandus ja teised taolised leiutised, vaid: 1. Mingi asja või teenuse tootja suudab tänu tehnoloogilisele tasemele ära varustada peale enda ja mittetöötavate pereliikmete ka teisi inimesi ( näiteks Põhja – Ameerika ja Lääne – Euroopa farmer toidab ära 50 – 60 inimest ) ja 2. Kogu toodetu jagatakse ära nii, et see igal juhul tagab kõigile enam – vähem elamisväärse eksisteerimise. Ah et kuidas seda õiglast jagamist tagada? Tooksime näite. 1944. aastal, seega veel II maailmasõja ajal toimus USAs Bretton Woodsis majanduskonverents, kus pandi paika läänemaailma pärastsõjaaegsed majanduspõhimõtted. Paar olulist põhimõtet: INVESTEERINGUID RIIGIST VÄLJA EI VIIDA ja üsna huvitav astmeline tulumaks – need, kelle sissetulekud kaasaja vääringus ulatusid üle $ 500000, pidid maksma tulumaksu 91%. ( tänapäeva USAs on tulumaksu ülempiir alates Reagani nn vabamajandusest jangenud umbes 40%ni ja 1% rikkamatest ameeriklastest omab üle 18% rahvuslikust rikkusest – 1980. aastal 8%.). Miks siis nii? aga lihtsalt sellepärast, et II maailmasõjast võtsid USA poolel osa umbes 15 miljonit noort meest, keda oli välja üpetatud tapma. Üldiselt küll sakslasi ja jaapanlasi, aga kui omad valitsejad, eriti veel peale majanduskriisi – üldiselt….. Paljud, nende hulgas ilmselt ka suur hulk nn teadlasi arvavad, et demokraatia on see, kui usinasti valimas käiakse. Tegelikult on demokraatia see, kui rahvas oma valitsejatele miskitmööda survet avaldab. Muide – esimene ametlik male maailmameister Wilhelm Steinitz ütles kord, et ähvardus on märksa tugevam selle reaalsest täideviimisest

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused