Jalust nõrkadest vanadest ja uusküpsetatud kommunistidest on saanud religiooni asjatundjad? 

Alles see oli, kui vasakäärmuslasest sots Indrek Saar õpetas EELK peapiiskopit õigesti elama, nüüd aga on kauaaegsel NLKP liikmel Rein Ruutsool jalad nõrgaks läinud, sest keegi julges vasakliberaalset naispastorit Annika Laatsi hundiks lambanahas nimetada.

On täiesti mõistusevastane, kui ateistlikud marksistid võtavad endale õiguse õpetada, kuidas kirikus asjad olema peaksid. Neile vastab kristlasest poliitikavaatleja Harri Kingo.

“Rein Ruutsoo pole selles oma artiklis palju parem äsja ülikooli lõpetanud miskist noorukesest, aga usinast ajakirjanikuneiust, kes tormab erinevate arusaamade lahingusse, millest ta aga kahjuks üldse midagi ei mõisa. Ei mõista ei üht ega teist poolt. Aga kes teab täpselt, kelle poolt on vaja olla.

Ruutsoo rünnak on pime ja hambutu. Kas pole: teadmine on valgus, teadmatus on pimedus. Ruutsood valitseb antud vaidluses pimedus. Ta ei ole aru saanud, milles Annika Laats Jeesuse õpetuste vastu eksib, milles seisneb tema vastuolu Jeesuse õpetatuga. Ta ei saa aru, et Annika Laats on Jeesuse armastusõpetuse asendanud liberaalse ideoloogiaga. Ja et need kaks pole mitte samased või lähedased, vaid on erinevad nagu öö ja päev.

Hambutu on aga tema rünnak seepärast, et Ruutsoo, olles sisu osas täielikus teadmatuses, otsib ja ka leiab enda süüdistustele kiriku aadressil tuge täiesti teemavälisest – nii kiriku enda ajaloost (inkvisitsioon) kui ka Lenini ja Stalini aegsete kommunistide praktikast. Need pole kahjuks selles vaidluses aktsepteeritavad argumendid. Need on Ruutsoo suht lamedad üritamised vastasele populistlikult ja lamedalt ära panna. Ei enamat. Sest enamaks pole Ruutsoo lihtsalt võimeline.

Ruutsoo ei jõuagi asja sisuni, vaidluse olemuseni, tuumani – eri arusaamade analüüsini ja siis õige valiku tegemiseni: mida võtta, mida jätta. Ta ei saagi nii kaugele jõuda – ta ei saa sellest vaidlusest lihtsalt aru, sest ta on teemas võhik.

Kordan juba ei tea mitmendat korda sama:

Palun teid, inimesed, kes te olete teoloogias ja kõiges religioone puudutavas võhikud – te ei peaks neis küsimustes sõna võtma. Te pole võimelised asju sisulisel tasemel mõistma, avama, selgitama, poolt valima. Ammugi pole te võimelised ei eksitust, ei eksijat ära tundma.

Ruutsoo on kahjuks veel üks näide sellest, kuidas ühel valdkonnas täielikul võhikul jätkub ülbust tulla vaidlejaks teemasse, millest ta pole aru saanud sedagi, mille üle vaidlemine käib.

Millal küll inimesed jõuavad nii kaugele, et neil on piisavalt ausust ja eneseväärikust, et olla vait teemades, millest nad midagi ei jaga?”