James Delingpole: Brexit on vältimatu ning küsimus pole mitte selles kas, vaid millal see toimub

James Delingpole

Siiani kindlameelsetena püsinud toorid ja Brexiti eest võitlejad annavad üksteise järel alla, kirjutab briti konservatiivne kolumnist ja mõtleja James Delingpole.

Isegi Jacob Rees-Mogg on nüüd tulnud lagedale järeldusega, et on aeg lõpetada võitlus ja leppida sellega, et kaunisse pakendisse mässitud käkerdis ehk täpsemalt Theresa May lahkumislepe on parem, kui leppeta lahkumine.

Kas see tähendabki seda, et kõigil tuleb paratamatuse ees murduda ja kaotusega leppida? Pigem mitte!

Võtame näiteks olukorra, kus te mängite malet ja teie vastasmängija otsustab ühel hetkel teie käiku takistada, lüües mängulaua turtsakalt uppi ja loopides nupud mööda ilma laiali. Kas see tähendab automaatselt, et olete kaotanud? Muidugi mitte. Niisugune käitumine on hoopis märk sellest, et kindad on käest heidetud ja konkreetses eskaleerunud konfliktis malemängureeglid enam ei kehti.

Just seetõttu on keeruline mõista kõiki neid konservatiivseid säutsujaid, kelle kommentaare võib Twitteris lugeda ja kes üritavad teha selgeks, et May ja EL-i pooldajate tahtmisega on mõistlik ja kaalukas leppida, seda lähtuvalt arvudest ja reaalpoliitikast. Need säutsujad järgivad ikka veel selle mängu reegleid, mille järgi mängimise lõpetasid Brexiti oponendid juba tükk aega tagasi.

Mõned neist nn pragmaatikutest on läinud oma argpükslikkuse varjamisega n-ö suure strateegia taha isegi nii hoogu, et on suutnud veenda iseennast selles, nagu oleks Brexiti läbikukkumises peamiselt süüdi rahvas – või õigemini … – European Research Group (ERG – Euroopa uuringute rühm) [Suurbritannia parlamendiliikmete grupp, kuhu kuuluvad karmi Brexiti pooldajad].

ERG on parlamendi grupp, mis on võidelnud kõige ennastsalgavamalt Brexiti toimumise eest. Brexiti, mille poolt hääletas 2016. aasta juunis 17,4 miljonit inimest. Kuidas saab küll ükski endast lugupidav poliitika kommenteerija – rääkimata neist, kes on aeg-ajalt väljendanud Brexiti pooldajate suhtes ka sümpaatiat – soovida valada oma pahameelt välja nende ainukeste poliitikute peale, kes on selles räpases, inetus, ebademokraatlikus afääris suutnud säilitada oma au ja põhimõtted?

Lühike vastus kõlaks: Brexit on muutnud kõiki hullumeelseteks, koletisteks, idiootideks ja põrgulisteks. Nii nagu kodusõjas, nii on ka nüüd kõik üksteise vastu: vend venna, isa poja, mees oma naise, sõber sõbra, linn riigi, põhi lõuna, karmi Brexiti pooldajad veelgi karmima Brexiti pooldajate vastu…

Referendum ei olnud – nagu paljud EL-i pooldajad loomulikult peale kaotust kiiresti väitma hakkasid – David Cameroni hirmus viga. Tegemist oli vast ainukese õige ja sündsa otsusega, mille ta oma poliitilise karjääri jooksul tegi. Suurbritannia vajas seda referendumit, kuna lõhe poliitilise eliidi ja rahva vahel oli muutunud funktsioneeriva ning stabiilise demokraatia jaoks liiga laiaks ja sügavaks. Cameron mõistis seda ning arvas, et referendum toimiks kasvava pinge olukorras ventiilina.

Mida aga Cameron ei mõistnud – ja mida mitte keegi liberaalse eliidi hulgas ei mõistnud, ega ole mõistnud siiani –, et rahvale ei piisa lihtsalt võimalusest väljendada oma rahulolematust valimiskastide juures. Rahva otsus tuleb ka ellu viia, ükskõik kui vastuvõetamatuna tundub see tegelastele Westminsteris või kambajõmmidele suurtes õigusbüroodes või ametnikele City’s või BBC-le.

Nagu me teame, EL-i pooldajatest koosnev eliit ei ole rahva otsuse täideviimisega hakkama saanud. Aga Brexit ei ole ebaõnnestunud mitte ainult nende ebakompetentsuse või kehva töö tõttu. EL-i pooldajad on tegelenud aktiivselt, häbematult ärbeldes ja väga avalikult vandenõuga, teinud igal võimaliku moel sohki ja otsinud võimalusi kõrvale hiilimiseks. Seda kõike selleks, et Brexit mitte kunagi ei toimuks. Just nii juhtubki, kui riiki juhib valitsus ja parlament, kus on ülekaalus EL-i pooldajad, eliit, kes on loobunud demokraatiast ja kelle jaoks on oluline vaid Brexiti läbikukutamine.

Kuid Brexiti purustamine parlamendi poolt ei tähenda veel kaugeltki selle pöörase keeristormi lõppu, mis Suurbritannia nende viimaste aastate jooksul nii plahvatusohtlikuks, kibestunud ja lõhestunud paigaks on muutnud. See ei tähenda sugugi lõppu kõigele, mille eest EL-ist lahkuda soovijad on võidelnud; see tähendab hoopis algust. Brexiti pooldajatel on olemas kindel eesmärk ja suund, mille poole liikuda. Nad teavad täpselt, mida nad tahavad ja 23. juunil 2016 toimunud referendumist saadik ei ole nad oma tahtmisest sammugi taganenud. Ükskõik mil moel, aga Brexit on vältimatu. Siin ei ole küsimus mitte selles, kas see toimub, vaid selles, millal see toimub.

Allikas: Breitbart

Refereeris Triin van Doorslaer

Kommentaarid