18.05.2019
Kas Tartu Ülikool ikka on veel rahvusülikool? Pilt on illustratiivne.
Teadusfilosoof ja tõlkija Jüri Eintalu vaeb oma arvamusloos praktilise filosoofia professori Margit Sutropi Tartu Postimehes ilmunud artikli küsitavusi.
“Pealkirjas esitatud küsimus on võetud filosoofia õpikuist ja see küsimus on kaugeltki liiga ebatäpne.
Mis mõttes “sallima”? Kas me peaksime olema tolerantsed nende suhtes, kes ei ole tolerantsed meie suhtes? Mis mõttes tolerantsed?
Palju arusaadavam ja täpsem oleks näiteks küsimus: “Kas me peaksime ennast kaitsma nende eest, kes meid hävitada püüavad?” Aga on veel palju teisigi analoogilisi ja täpsemalt sõnastatud küsimusi.
Mulle jäi silma ja häiris silma (selle autori puhul taaskord) Margit Sutropi artikkel “Rahvusülikool hoiab meie põhiväärtusi. Olgu ajad millised tahes” (Tartu Postimees, 17. mai 2019).
Tahtsin kohe teada saada, millised on meie põhiväärtused ja kuidas Tartu Ülikool on äkki muutunud rahvusülikooliks (mõned vaidlevad ju vastu) ning kuidas ta neid põhiväärtuseid hoiab, eriti huvitas mind, kas kommunismikateedri hõng hakkab ülikoolist juba hajuma, aga ka see, kuidas sovetiajal need marksistid kõik põhiväärtuseid hoidsid.
Tsiteerin artikli lõiku, milles on tsitaat viimase koalitsioonilepingu tutvustusest peaminister Jüri Ratase poolt:
“Leppisime partneritega juba läbirääkimistel kokku, et edendame just sidusat, demokraatlikku, sallivat ja turvalist ühiskonda, kus pole kohta rahvustevahelise vaenu ilmingutel, rassismil, antisemitismil ega ühiskonda lõhestaval retoorikal.” Tekib küsimus, mis keelt peaminister räägib.
Kas see on Orwelli maailmast tuttav uuskeel (nt “kõik on võrdsed, aga mõned on eriti võrdsed”) või nõukogude ajast tuttav NLKP keskkomitee peasekretäride retoorika, mis ülistas iga inimese vaba arengut ja rahvaste sõprust, teades ometi hästi, milline rahvaste vangla NSVL oli?
Tsitaadi lõpp.
Margit Sutrop heitis peaministrile siin ette teatud väärtuste väljakuulutamist. Ainsaks aluseks etteheitele oli: “teades ometi väga hästi, milline rahvaste vangla NSVL oli”. See tähendab, Sutrop eeldab, et peaminister teab seda väga hästi, et väljakuulutatud printsiipe tema valitsus tegelikult ei järgi. Mingit põhjendust Sutrop aga ei esita. Mitte mingisugust.
Filosoofi puhul on ka kummaline, et ta ei erista olukorra kirjeldusi sõnastatud eesmärkidest ega tee vahet Eestimaal, Eesti riigil, valitsusel ja koalitsiooniliikmel.
Sellise argumenteerimisstiili demagoogilisuse näitamiseks rakendan siin seda stiili Margit Sutropi enda artiklile: “Räägib Tartu Ülikooli põhiväärtustest, teades ise väga hästi, milline endiste kommunistide ja nende jüngrite pesa see ülikool on.”
Margit Sutrop on küll Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppinud ja selles ülikoolis praktilise filosoofia professor, artiklis esitab ta üllaid ideaale, ent filosoofiline analüüs Eesti ühiskonnas, poliitikas, ajakirjanduses ja ülikoolides toimuvale jääb tal väga nõrgaks ja šabloonseks, stereotüüpseks.
Ma toon ühe näite.
Sutrop mainib ainult vangistamisohtu (või Siberisse saatmist), kui ta räägib diktatuurist. See on sama hea, kui rääkida ainult orjanduslikust ühiskonnast, jättes käsitlemata pärisorjuse. Isegi endise ministri Kristiina Ojulandi vaated on adekvaatsemad, pean silmas tema argumenti, et režiimi ja establishmendi kriitikud “kukutatakse toitumisahelast välja”. Sutrop näib eeldavat, et ainus hirm, millel diktatuur püsib, on hirm vanglasse sattuda ja et hirm töötuks ja kodutuks jääda pole oluline.
Ent nii nagu pärisorjus oli orjanduslikust korrast efektiivsem, võib ka rahalise mõjutamise süsteem olla efektiivsem kriminaalkaristusega ähvardamise süsteemist.
Niisiis, mis ajakirjandusse puutub, kuidas saab ajakirjandust õppinud praktilise filosoofia professor seda mitte teada, et Eestis on ajakirjanduskartell, establishment meedia ja et siin on peavoolumeedia kahe-kolme omanikegrupi käes? Kuidas ta saab pidada ennast kompetentseks, kui ta ei tea, et USA ajakirjandusest pea kõik kuulub umbes 30 omanikule? Jne.
Esinedes ühtaegu nii ülikooli dekaani, praktilise filosoofia professori kui ka ajakirjandust õppinuna, torkab Margit Sutrop teksti sisse retoorilise klassikalise küsimuse sallivusest: “Näiteks sallivuse all mõtlevad ühed erinevuste aktsepteerimist, teised aga nõuavad, et sallitaks ka sallimatust.”
Ta ei täpsusta, keda või mida ta silmas peab. Jutt jääb vihjete tasemele, autor ei võta endale vastutust. Nii ei saa talle keegi vastu vaielda, sest alati saab ta hiljem ütelda, et ta ei mõtelnud seda või mõtles midagi muud. Nii jääb varju ka tema kui filosoofi ebakompetentsus, samuti see, millist asjakohast kirjandust ta pole lugenud ja selle üle järele mõelnud.
Näiteks, kui Margit Sutrop oleks kirjutanud: “Mart Helme ei salli neegreid”, siis me oleksime saanud asja arutama hakata, kas Mart Helme tõepoolest nii ütles ja mõtles või pidas ta silmas midagi muud, kas tema ütlused on kahemõttelised ja seda tahtlikult, kas teda saaks mõnes küsimuses harida jne.
Aga kuna Margit Sutrop ei täpsusta, mida ta silmas peab, siis mahub tema ebamäärase lause alla ka näiteks selline täpsustatud lause: “Mõned nõuavad, et Eestisse ei lastaks sisse seda tüüpi immigrante, kelle seas on tõenäoliselt neid, kes meid vihkavad ja hävitada soovivad.”
Võib-olla koer on maetud Margit Sutropi sellesse lausesse: “Veel mõni aeg tagasi tundus, et põhiväärtuste osas valitseb meie ühiskonnas üksmeel.” Ühes tema optimismiga, et vabas Eestis pole mingisugust tsensuuri.
Margit Sutropi probleemiks on ehk see, et mingit üksmeelt pole olnudki. Aga üksmeele puudumisest sai ta teada alles siis, kui sel tsensuuri alt vabaneda õnnestus. Nii ta arvabki ekslikult, et üksmeele puudumine on äsja tekkinud. Ent need, kes ei olnud nõus, pidid varem lihtsalt vait olema.
Tahaks siis loota, et meie põhiväärtustest sõna- ja mõttevabadus Tartu Ülikoolis ikka olemas on ja et pole nii, et ainult Margit Sutropile tundub, et ülikoolis on sõna- ja mõttevabadus.
Vigu on tekstis nii palju, et see lihtsalt ei vääri veelgi pikemat ja põhjalikumat analüüsi.
Allikas: Tartu Postimees