Jüri Toomepuu: demokraatia, vabadus ja sõnavabadus

Rubriik Arvamus On
- Updated
Ameerika vabaduse sümbol, mis nüüd sageli enam vabadust ei esinda. (Foto: Scanpix)

Demokraatia head ja vead. Demokraatiat peetakse üldiselt väärtusteks mis on hea ja mille nimel tasub tegutseda ja võidelda. Sünonüümne see kõige heaga siiski ei ole ja samuti pole õige, et mida rohkem seda parem.

Demokraatia sünnimaal, iidses Kreekas, kehtis piiramatu demokraatia, kus enamusel oli absoluutne võim. See oli põhjus, miks Platonile ja Aristotelesele demokraatia ei meeldinud. Piiramatu demokraatia päädib pahatihti olukorraga, kus enamus, kellele Sokratese arvamused ei meeldinud, võisid ta surma mõista, kus bolševikud võivad tappa menševikud, kus enamus võib luua olukorra, mis ei lase neid enam võimult kukutada, nagu tegi seda Venezuelas esialgselt demokraatlikult võimule tõusnud Hugo Chávez ja ta järglane Nicolás Maduro. Nagu üritab seda USAs teha Joe Biden ja Eestis Reformierakond.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Piiramatu demokraatia on kollektivismi vorm, mis eitab individuaalseid õigusi, mis lubab enamusel teha kõike, mida ta tahab. Piiramatu demokraatia on pigem totalitaarsuse kui vabaduse väljendus.

Sokratese surma põhjuses ei saa aga süüdistada ainuüksi iidse Kreeka piiramatut demokraatiat. Peab tunnistama, et vähemalt osaliselt viis surmaputki neelamiseni ta piiramatu jonnakus, või kui asja vaadelda heldemeelsemalt, ta meelekindlus ja printsipiaalsus. Talle anti võimalus surmanuhtlusest pääseda, aga nagu on jäädvustatud kirillitsas kirjutatud iidses kohtu protokollis kostis ta kohtunikele “Kui pakkusid, et lased mind välja tingimusel, et ma ei räägi enam oma meelt… Ma pean ütlema: “Ateena mehed, ma kuuletun jumalatele, mitte teile.”

Jumalatele kuuletumisega on aga teistel surelikel  hoopis teised kogemused. Näitena võib tuua dominikaani munga Giordano Bruno piinamist ja tuleriidal põletamist aastal 1600 ta enda usuvendade poolt, sest ta julges eirata tolleaegset jumalasõna ja väita, et tähed taevas on nagu meie päike – et maakera polegi universumi keskpunkt.

Näib, et piiramatu jonnakus, olgu, nimetame seda meelekindluseks ja  printsipiaalsuseks, oli vähemalt osaliselt Giordano põrgusse lähetamise põhjus. Igal juhul oli temal meelekindlust ja printsipiaalsust tükk maad rohkem kui Sokratesel – ta oli nõus niihästi piinapingi kui ka piinarikka tuleriidaga. Sokratesel oli vaja ainult tühjendada karikas. Küllap segasid ta sõbrad ja austajad selleski surmaputki mahla tolleaegsete veinimeistrite suursaavutustega.

Bruno põrgus vaevleva hinge õnneks jumalasõna aja jooksul muutus. Paavst Johannes Paulus läkitas talle 400 aastat hiljem ametliku vabanduse. Pole selge, kas Bruno pääses seepeale ka põrgust taevasse ja kas ta 400 aasta piinarikaste kannatuste eest ka mingit kompensatsiooni sai. Oleks ta osanud aimata, et olukord muutub, oleks ta võinud põrgus moslemiks hakata. Sel juhul oleks teda paradiisi naastes oodanud tema jaoks välja valitud 70 imeilusat neitsit. Aga sama hästi võib öelda, et oleks Brunol rattad, oleks ta kaarik.

Samasugune probleem tekkis Galileol, täpsemalt tuntud kui Galileo di Vincenzo Bonaiuti de’ Galilei, samuti umbes nelisada aastat tagasi. Galilei oli palju parem astronoom kui Giordano Bruno, õnneks ka vähem jonnakas. Ta oli teinud planeetide pöörlemistest ümber päikese täpseid vaatlusi ja mõõtmeid. Need ta avaldas oma kahekõnede raamatus (Dialogo di Galileo Galilei, Lodewijk Elzevir, Leiden, 1632). Kaanepildil oli kolm vestlejat, lihtsameelne, õpilane ja salvei ehk tark, kes arutasid päikesesüsteemi struktuuri. Ta tegi muidugi suure vea, kui ta lasi lihtsameelsel kaitsta kiriku Ptolemaiose maakeskset maailmasüsteem ja targal heliotsentrilist päikesesüsteemi.

Kuna kirikuisade teadmised tulid otseselt paavstilt, jumala asemikult maailmas, on arusaadav, et inkvisitsioon oli valmis oma efektiivsete tööriistadega muutma Galilei ketserlikku eksiarvamust.

Galileo meelekindlus ja printsipiaalsus olid palju elastsemad kui Sokratese või Bruno omad. Enne kui inkvisitsioon efektiivseid meetmeid hakkas rakendama, teatas ta, et ta oli tõesti rängalt eksinud, et kirikuisad on need, kes teavad kus asub taevas ja põrgu, et kõik pöörleb ümber maakera.

Galileo mõisteti küll süüdi ketserluses, ta raamatud põletati, uute avaldamine keelati ja ta pidi kannatama ka eluaegset koduaresti, aga piinapingis ta konte ei väänatud. Printsipiaalsus tal siiski täielikult ei puudunud. Pärast oma eksimuse tunnistamist olevat ta pomisenud, vaikselt, et Inquisitor Generalis ei kuuleks: „Aga nad pöörlevad ikka.“ Jonnakusest ta ka päris lahti ei saanud. Isegi koduarestis jätkas ta keelatut. Mõned aastad enne surma avaldas ta raamatu „Kaks Uut Teadust“ – materjalide tugevusest ja liikumisseadusest. See avaldati Hollandis, kus paavstil ja inkvisitsioonil oli vähem võimu kui jumalakartlikumas Itaalias.

See võib olla ka põhjus, miks paavst talle põrgusse vabandust ei läkitanud. Aastal 1992, pärast 13 aastat kestnud põhjalikku Galilei kohtuprotsessi ja koduaresti uurimist kiriku poolt heakskiidetud teoloogide ja teadlaste poolt, tunnistasid kirikuisad, et Kopernikil ja Galileil oli õigus ja apsu olid sooritanud hoopis Ptolemi ja püha katoliiklik kirik. Nad isegi eemaldasid ta kahekõnede raamatu oma kurikuulsast keelatud raamatute indeksist.

Põhiseaduslik Ameerika

Ameerika Ühendriikide riigiisad, maailma kõige vanema põhiseaduse autorid, said aru piiramatu demokraatia pahedest. Seetõttu sai USAst mitte demokraatlik, vaid põhiseaduslik vabariik, kus on küllalt demokraatiat, kuid kaitstud on ka vähemuste õigused. Ameerika on ühendriigid, mitte ühendriik.  Saadikutekojas valitseb küll piiramatult enamus, aga saadikutekoja võim on piiratud senatiga, kus igal osariigil, vaatamata rahva arvule, on kaks senaatorit. Seega ei saa rahvarohked osariigid jätta arvestamata väiksemate osariikidega.

Samuti on senatis kasutusel nn filibuster, seaduse eelnõu surnuks rääkimine. Kui vastasleeri senaatorid ei saa enamuse poolt pakutut maha hääletada, võivad nad lõpmatute sõnavõttudega hoiduda selle hääletusele panemist. Sõnavõttude lõpetamiseks peavad 60 senati 100 senaatorist lõpetamise poolt hääletama. Filibuster pole küll põhiseadusega kehtestatud, kuid on muutunud traditsiooniliseks vähemuse õiguste kaitsekilbiks.

Priius, kallis anne

„Inimene ei saa olla vaba enn,e kui viimane kuningas on kägistatud viimase preestri soolikatega,“ nii arvas Denis Diderot, Euroopa mõistusajastu prominentne filosoof. Tollal olid säärased käredad arvamused populaarsed. Mõistusajastu kestis umbes poolteist aastasada. Selle alguseks võib lugeda  Francis Baconi „Uue Meetodi“ teost  (Novum Organum, sive Indicia Vera de Interpretatione Naturae, London, 1620),  mis pakkus „õiged“ suunad looduse tõlgitsemiseks ja see kulmineerus  Immanuel Kanti “Puhta mõistuse kriitika” teosega (Critik der reinen Vernunft, Riga, 1781).

Vabadus on inimkonna ajaloos võrdlemisi harva esinev nähtus, aga üldiselt on see tõusuteel. XX sajandit võib pidada vabaduse õitseajaks. Alates Berliini müüri langemisega aastal 1989 ja seejärel Vene kommunistliku impeeriumi varisemisega, olid aastaks 2005 umbes pooled maailma inimesed enam-vähem vabad.

Freedom House (Vabaduse Maja) organisatsioon, oma 2019 aasta aruandes “Freedom in the World“ (Vabadus Maailmas) leiab aga, et vabadus maailmas on taganemisteel. Nende arvestuse alusel tõusis aastast 2005 kuni aastani 2018 „mitte vabade“ riikide arv 26 protsendile ja samas ajavahemikus langes vabade riikide arv 44 protsendile.

Ronald Reagan mõistis sellist dünaamikat hästi. Ta tõdes: „Vabadus ei ole kunagi rohkem kui ühe põlvkonna kaugusel väljasuremisest. Me ei andnud seda oma lastele oma verega. Selle eest tuleb võidelda, seda tuleb kaitsta, see tuleb lastele edasi anda … et nad teeksid sama.“

Thucydides, Ateena kindral ja ajaloolane, sai vabaduse väärtusest ja selle hinnast aru juba rohkem kui pool tuhat aastat tagasi. Mõtiskledes õnnelikust elust leidis ta, et õnne saladus peitub vabaduses ja vabaduse saladus peitub julguses.

Vabaduse eest on julgelt võideldud. Paljude langenute arvel on vabadus vahetevahel ka võidetud. Meie vabadussõjalaste vaprus tõi Eestile iseseisvuse ja eestlastele vabaduse kommunistlikust Venemaast ja balti parunitest. Meie Sinimägede ja Krivasoo kangelaste julgus ja ohvrimeelsus Teises maailmasõjas meile paraku vabadust ei lunastanud. Ameerika riigiisa ja põhiseaduse kõige tähtsam autor Thomas Jefferson arvas, et vabaduse puud tuleb vahetevahel kasta patriootide ja türannide verega.

Sõnavabadus

Sõnavabaduse piiramine on esimene ja vajalik samm autokraatia, või nagu autokraadid väidavad, õige valitsemissüsteemi kehtestamiseks. Kõik absoluutsed diktaatorid on kehtestanud range sõnavabaduse piiramise süsteemi ja efektiivse sõnumite edastamise monopoli. Stalin ja ta järglased kehtestasid selle palju võimsamalt kui tsaarid. Mida rohkem on sõnavabadus piiratud ja sõnumite edastamine monopoliseeritud, seda kindlam on diktaatorite võim.

Kõige hiljutisem laiaulatuslik sõnavanaduse piiramine leidis aset Myanmaris. Kui sõjaväe hunta kukutas seal Aung San Kyi valitsuse, asusid nad kohe kontrollima internetis levivat informatsiooni.

Õigus avaldada arvamust ilma valitsejate heakskiiduta, pärineb samuti nagu demokraatia Vana-Kreekast. Juba pool tuhat aastat tagasi tuli seal kasutusele mõiste “parrhesia“, mis tähendab kammitsematult, vabalt, julgelt ja ausalt rääkimist. Kuulus dramaturg Europiides kirjeldas Ateenat kui kohta, kus kõik vabad mehed võisid avalikke küsimusi vabalt arutada.

Prantsuse revolutsiooni põhidokument aastal 1789 avaldatud “Inimõiguste deklaratsioon” näeb ette sõnavabaduse. USA põhiseaduse esimene muudatus kehtestas vastses riikide ühenduses samuti esmajärjekorras sõnavabaduse.

Ameerika riigiisad teadsid, et inimsusevastaseid kuritegusid on massiliselt sooritatud usu kaitseks või usu levitamiseks, seetõttu kehtestasid nad koos sõnavabadusega ka usuvabaduse.

Kuigi nende enamik eriti usklik ei olnud, olid nad siiski usklikena üles kasvatatud, Nad teadsid, et jumalasõna ütleb: “Ma ei luba naisel õpetada ega omada võimu mehe üle; ta peab vaikima.” Seetõttu, samuti nagu Ateenas oli parrhesia meeste pärusmaa, ei tulnud neil pähegi anda hääleõigus ka naistele.

ÜRO 1948 aastal kehtestatud Inimõiguste Deklaratsioon kehtib niihästi naistele kui meestele. See ütleb: „Igaühel on õigus arvamus- ja sõnavabadusele; see õigus hõlmab vabadust esitada arvamusi ilma sekkumiseta ning otsida, saada ja edastada teavet ja ideid mis tahes meedia kaudu ja sõltumata riigipiiridest.”

ÜRO deklaratsioon on julgustav aga paraku puuduvad organisatsioonil  meetmed selle rakendamiseks.

Sõnavabaduse piirangud

Samuti nagu demokraatia, pole ka sõnavabadus päris piiramatu.  Kaitsmata kõneviiside hulka kuuluvad pea kõikjal sellised kõnepruugid nagu laim, autoriõigusega kaitstud materjali plagieerimine ja lapspornograafia. Varasematel aegadel oli ka jumalateotus mitte ainult keelatud, vaid ka rängalt karistatud. Pakistanis kehtib sellistele patustele ikka veel surmanuhtlus ja isegi sellistes arenenud Euroopa riikides nagu Austria, Taani, Kreeka, Itaalia, Liechtenstein, Madalmaad, San Marino ja meie hõimude kodumaal Soomes on jumalateotus ikka veel kriminaalselt karistatav. Alles aastal 2008 tühistati see Ameerika Ühendriikides.

Üldiselt on ka piiratud tõeliste ähvarduste tegemine ja ebaseaduslikule tegevusele õhutamise. Eesti põhiseaduse 45. lõik lubab sõnaõigust piirata „avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.“

Mida „au ja hea nime“ kaitse tähendab, on subjektiivne. Õigustatud kriitika sulide või ka poliitiliste vastaste arvel on paljudele vabaduse ja demokraatia etalon, aga mõnele JOKK-meistrile või võimuahnele poliitikule võib see tunduda vihakõnena. Kumb seisukoht jääb peale, ei olene niipalju sellest, kellel on õigus, vaid sellest, kellel on võim. Sellest, et õigus pole võimu kõrval oluline, saab lammas aru, kui hundi kihvad ta kõrisse tungivad. Inimlapsed õpivad juba maast madalast, oma vanematelt ja suurematelt ja tugevamatelt mängukaaslastelt, kellel võim, sellel õigus. Tänapäeval on rahal tugev seos võimuga, peamiselt seetõttu, et rahaga saab mõjutada, mõnikord ka kontrollida. sõnumite levitamist ja pahatihti ka õigusemõistmist.

Sõnumi edastamise monopol

Iidsed sõnavabaduse propageerijad ega ka USA riigiisad ei osanud ette näha olukorda, kus informatsiooni tehnoloogiaerafirmad, nagu Google, Twitter, Facebook ja Amazon suudavad endale hõivata sõnumite edastamise monopoli ja mõjutada seega oluliselt demokraatlikke valimisi, nagu juhtus 2020. aasta USA presidendivalimistel. Vabariiklased olid hakanud kritiseerima informatsioonihiiglaste eelistatud olukorda, mis kaitses neid sõnumite tsenseerimise või valikuselt edastamise vastu. Nad arvasid, et informatsiooni tehnoloogia kompaniide monopol tuleb lammutada, nagu lammutati kunagine raudteede omanike ja hiljem Bell telefonikompanii monopol. Samuti ähvardas president Trumpi „Ameerika esmane“ poliitika nende järjest kasvavaid ärihuvisid puna-Hiinas. See motiveeris neid panustama Joe Bideni võidule.

On tõenäoline, et kui informatsioonihiiud poleks tsenseerinud enne valimisi hästi dokumenteeritud uudiseid Bideni pere korruptiivsetest äridest puna-Hiinas ja teistes riikides, poleks Biden võitnud. YouTube isegi kustutas Joe Bideni toetuseks tuhandeid nn mittemeeldimisi, mis olid lisatud Bideni lehekülje videotele. On ka tõenäoline, et kui informatsioonihiiud poleks suutnud tsenseerida vabariiklaste enamust, kes uskusid, et toimus laiulatuslikke valimispettusi, võinuks tagajärjed samuti olla teised.

Tuleviku perspektiivid ja lootused

On võimalik, et valimiste tagajärgi kunagi tulevikus erapooletult uuritakse, nagu uurisid kiriku poolt valitud teoloogid ja teadlased Galileo Galilei kohtuprotsessi, aga nii nagu see Galileile palju head ei teinud, ei muudaks see USA olevikku ja arvatavasti mitte ka tulevikku.

Läänemaailma vabaduse nurgakiviks või pidada Inglismaa mässumeelsete parunite poolt kuningas Johnile aastal 1215  peale surutud Magna Cartat. See oli arenenud aastaks 1929 nii kaugele, et USA Ülemkohtu kohtunik Oliver Wendell Holmes leidis: “Vaba mõtte põhimõte ei ole vaba mõte neile, kes on meiega nõus, vaid vabadus neile mõtetele, mida me vihkame.”

Vabadus võib olla erinevast vaatevinklitest mitmetahuline. Buddha väitis, et „väljaspool meid ei saa keegi meid sisemiselt valitseda“. Ta lisas „kui me seda teame, saame me vabaks.“ Buddha oli enne pühaks saamist teatavasti prints Siddharta Gautama, kes ei pidanud muretsema ahelatest, võõrastest vallutajatest, päris- ja tööorjusest, kes ei osanud ette aimata kommunismi, tsensuuri ega informatsiooni levitamise monopoli.

Kaldun arvama, et väljastpoolt on võimalik ka kõige vagama budisti sisemist valitseda. Stalin oli suurmeister ja Puna-Hiina valitsejad on seda tõestanud oma nn ümberkasvatuslaagritega.  Kui keegi on füüsiliselt aheldatud, siis saab teda ka sisemiselt valitseda.

Populaarse ütluse: „Vabaduse hind on igavene valvsus“ järgimine on palju realistlikum nendele, kes tahavad elada vabaduses. Lisaks valvsusele peame me olema valmis ka vapraks võitluseks – võõraste vallutajate vastu lahingutandril ja riigisiseste vaenlaste vastu poliitilisel tandril.”

Jüri Toomepuu, poliitikavaatleja

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused