07.05.2023
EKRE jätkab seda joont.
Andekus. Kõik rahvad tahavad uskuda, et nad on tublid ja andekad. Eestlastele annavad õiguse oma rahva andekusse uskuda Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) Rahvusvahelise Õpilaste Hindamise Programmi (PISA) testide tulemused. Need näitavad, et Eesti noored, ja küllap siis ka vanad, on oma andekuse poolest maailma rahvaste tippude hulgas ja Euroopas parimad.
Tänu esivanematele!
Minnesota ülikooli professor Thomas J. Bouchard, tuginedes oma uuringutele eraldi üleskasvatatud identsetest kaksikutest, leidis, et IQ testide tagajärjed põhinevad 80 protsendi ulatuses pärilikkusel. Kuigi sellised uuringute tagajärjed on olnud paljude arutelude teemaks, on see, et IQ on vähemalt mõõdukalt pärilik, üldiselt aktsepteeritud. Hilisemad uuringud, mis mõõdavad aju närvide efektiivsusust, kasutades magnetresonantstomograafiat, on tõestanud, et erinevused vaimsetes võimetes on geneetilised. Närviülekannete kiirus nn valgeaines, mis koosneb närvikiududest (aksonitest) – närvirakkude (neuronite) pikendustest, näib olevat intelligentsuse peamine määraja.
PISA tagajärgede analüütikutele meeldib rääkida riikide haridussüsteemidest, aga on põhust arvata, et õppe tagajärjed olenevad rohkem õpilaste intelligentsist kui õpetajatest või haridussüsteemist.
Varasematel aastatel olid soomlaste PISA testide tagajärjed paremad kui eestlastel. Nende haridussüsteemis pole muutusi tehtud. Näib, et languse põhjus on madalama intelligentsiga inimeste sisseränne. Võib arvata, et eestlaste tagajärjed langevad samuti, kui eesti koolide õpilasteks saab suurem arv mitte-eestlasi. Eesti õpilaste viimaste testide tulemused on 29 punkti kõrgemad kui vene õpilaste tulemused.
Eestlastest paremad tagajärjed saavutavad järjekindlalt 5-6 Aasia riiki. Hiina on esimesel kohal, aga see pole ausalt saavutatud. Hiinlased lubavad testida ainult provintsides ja linnades nagu näiteks Peking ja Shanghai, kus elavad jõukamad ja andekamad inimesed. Enamik maalt Shanghaisse kolinud lapsi tohivad linna koolis käia ainult kuni üheksanda klassini. See kallutab linna keskkooliõpilaste koosseisu kohalike perede kasuks.
Mitmed uuringud on siiski näidanud, et Vaikse ookeani äärsete aasialaste IQ skoorid on pool standardhälvet, st 7-8 IQ punkti normaalsest kõrgemad.
Inimkapital ja rahvaste jõukus
Inimeste ja rahvaste intelligentsuse ja hariduse tasemest oleneb ka tavaliselt nende majanduslik olukord. On muidugi erandeid, nagu näiteks Katar, mis on tänu oma naftavaradele püsti rikas, kuigi Katari elanikkond oma keskmise IQ ja haridustasemega ei hiilga. Samas, kui andekas ja haritud rahvas nagu eestlased, on kannatanud poolsada aastat vene kommunistlikku okupatsiooni, võib neil tee jõukusele olla vaevaline.
Ulsteri ülikooli psühholoogiaprofessor Richard Lynn ning soome politoloog ja sotsioloog Tatu Vanhanen näitasid oma aastal 2002 avaldatud raamatus IQ and the Wealth of Nations (IQ ja riikide rikkus), et on tugev seos riigi inimkapitali, mis koosneb peamiselt rahva intelligentsusest ja haridustasemest, ja rahva jõukuse vahel. Aastal 2006 avaldasid nad raamatu IQ and Global Inequality (IQ ja globaalne ebavõrdsus), mis sisaldab uusi andmeid ja vastulauseid eelmise raamatu kriitikutele.
Autorid esitavad rahva IQ põhjustuse teooria, mis põhineb geenide ja keskkonna vastastikusel mõjul. Kõrge IQ soodustab paremat toitumist, kõrgemat haridust ja paremat tervishoidu. Need omakorda aitavad tõsta IQ testide tagajärgi. Nad leiavad, et rahva keskmise IQ tähtis tegur on rahva rassiline koosseis, ja väidavad, et see järeldus tuleneb faktist, et rahva IQd on võimalik ennustada rahva rassilisest koosseisust ja sellest, et sama rassi rahvaste IQd on sarnased.
Flynni efekt
Kahekümnendal sajandil on inimeste keskmine IQ olnud tõusuteel. Seda uuris ja selgitas esmalt Uus-Meremaa Otago ülikooli professor James Robert Flynn, sestap kutsutakse seda fenomeni Flynn efektiks. Teaduslik konsensus on, et Flynn efekti peamised põhjused on parem tervis, parem toitumine, laialdasem ja parem haridus ning elatustaseme tõus.
Eestis on Flynn efekti uurinud Tartu Ülikooli teadlased Olev Must, Aasa Must ja Vilve Raudik. Nad leidsid aastal 2003 avaldatud artiklis The secular rise in IQs: In Estonia, the Flynn effect is not a Jensen effect (Pikaaegne IQ tõus: Eestis pole Flynn efekt Jenseni efect), Intelligence, September-Oktoober 2003, et 60 aasta jooksul tõusis eesti laste keskmine IQ ühe või poole standard hälbe võrra, olenevalt testist.
Viimastel aastakümnetel on hakanud Flynn efekti pidurdama nn düsgeeniline efekt – vähem andekad inimesed muretsevad rohkem lapsi, mis pikapeale põhjustab rahva keskmise IQ languse või vähemalt aeglasema tõusu.
Oht Eesti inimkapitalile
PISA testidega tuvastatud eestlaste andekus on märkimisväärne, sest Eestit poolsada aastat okupeerinud vene kommunistlik režiim üritas sihikindlalt hävitada Eesti inimkapitali.
Okupandid arreteerisid ja hukkasid või küüditasid 8 endist riigipead, 38 ministrit, paljud kaitsejõudude ohvitserid ning jõukamale järjele jõudnud ja seega arvatavasti ärksama vaimuga ärimehed, töösturid ja taluperemehed. Aastal 1941 tapeti 12 ülikooli õppejõudu ja teadlast. Aastaks 1945 oli Eestis umbes 60% vähem doktori- ja magistrikraadiga teadlasi kui enne okupatsiooni.
Suur osa kõrgharidusega eestlasi, nende hulgas üle poole teadusdoktoritest ja kaks kolmandikku magistritest, põgenes läände. Kuna põgenemine oli küllaltki keerukas ja kõrgematest ühiskonnakihtidest inimestel oli põhjust kommunistlikku okupatsiooni rohkem karta, võib arvata, et ka teistel, kel lahkumine õnnestus, oli mõnevõrra rohkem pealehakkamist ja mõtlemisvõimet kui mahajäänutel.
Eestis omab kõrgharidust umbes 30% meestest ja 40% naistest. Põgenike järeltulijate hulgas võib harva kohata kedagi, kel kõrgharidus puudub.
Eestlaste intellektuaalne aadrilaskmine jätkub tänapäeval. Eestist on lahkunud pärast taasiseseisvumist rohkem eestlasi, kui põgenes Punaarmee eest. Toimub jälle selektiivne emigratsioon – lahkuvad inimesed, kellel on rohkem kui tavapärast pealehakkamist ja mõtlemisvõimet. Eriti palju lahkub arste, õdesid, muid meditsiinitöötajaid ja mitmesuguseid oskustöölisi.
Eestlased on suutnud oma majanduslikku olukorda tublisti parandada pärast taasiseseisvumist, kuid kui eestlased ei suuda seniseid sündimuste ja sisserände trende muuta, ei piisa nende andekusest selleks, et eesti rahvas ja kultuur püsiks läbi aegade nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.
Ohustatud rahvas
Toivo Raun, Indiana ülikooli Kesk-Euroopa uuringute professor, märkis oma uurimistöös Estonia and Estonians, et ainuüksi ajavahemikus 1940–1945 kahanes eestlaste arv Eestis umbes 200 000 inimese võrra. Nendest ligikaudu 130 000 hukkusid lahingutes, küüditatuna Siberi orjalaagrites või hukati KGB või Nõukogude relvajõudude poolt. Umbes 70 000 pääses põgenikuna vabadusesse. Sellega kaotused ei lõppenud. 1945. ja 1946. aastal arreteeriti ja küüditati 41 000 meest, kes olid võidelnud Punaarmee vastu või kuulunud Kaitseliitu. Sellele järgnes 1949. aasta märtsiküüditamine eesmärgiga küüditada 80 000 inimest, mida aga täielikult ei saavutatud. Nagu teame, hukkus suurem osa küüditatutest Siberi orjalaagrites.
Okupatsiooni ja sõja kaotusi me muuta ei saa. Kahjuks pole okupatsiooni hävitav mõju ikka veel lõppenud. Selle tagajärjed ohustavad eesti rahva tulevikku ja jätkusuutlikkust.
Linnar Priimägi, erakordselt erudeeritud kultuuripsühholoog, polüglott ja kõike selgitaja, vaagides ühes oma protokollis uudisteoste ja klassikalise kirjanduse püsikestvust, pidas vajalikuks lisada küsimusele, millist eestikeelset kirjandust loetakse veel kolmesaja aasta pärast: „Kui meid, eestlasi, siis üldse veel olemas on.“
ÜRO andmetel on välja surnud pooled maailma 7000 keelest. Nende arvestusel kaob iga kuu kaks keelt ja seega kaks rahvast ajaloo prügikasti.
Eestlastel on muretsemiseks põhjust.
Kolm saatuslikku viga
Kui eestlased üritasid end 1334-45 nn Jüripäeva vastuhaku päevil võõra võimu alt vabastada, ühinesid nad malevaks, mis suutis hävitada suur hulk rõhujaid ja mõisu. Nende poolt valitud neli liikumise juhti ehk „kuningat“ tegid rumala vea, kui nad nõustusid Ordumeister Burhard von Dreilebeni kutsega tulla tema juurde rahuläbirääkimisi pidama. Nagu teame, lasi ordumeister nad lihtsalt mõrvata. Eestlaste pealikuteta jäänud maleva suutis ordumeister purustada. Võitluses langenute ja karistussalkade poolt hukatud eestlastel arv olevat küündinud kümnete tuhandeteni.
On põhjust arvata, et Konstatin Pätsi ja Johan Laidoneri otsus hääletuks alistumiseks Stalinile oli samuti saatuslik viga. Paljud sõjaajaloolased on arvestanud, et Stalin oleks küll suutnud Eesti vallutada, aga vastuhakk stalinistlikule impeeriumile oleks Eesti ja eestlaste kaotusi ja kannatusi tunduvalt vähendanud ning päästnud Eesti Nõukogude Liidu liikmesriigi staatusest (Hääletu alistumine ja Leo Kunnase artikkel).
Eesti ajaloo kõige saatuslikum viga on aga kahtlemata esimese Laari valitsuse otsus eirata Genfi konventsiooni, mis nõuab okupantide lahkumist kui okupatsioon lõppeb. Oma valimisprogrammis lubas Isamaa muuta Eesti rahvusriigiks. Selle asemel põlistas aga võimule tõusnud valitsus kõik Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelased alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks.
Rahvastikuregistri andmetel on mitte-eestlased moodustanud viimase paarikümne aasta jooksul umbes kolmandiku Eesti elanikkonnast. Rahvastikuregistri andmeid ei tohiks ükski kirjaoskaja tõsiselt võtta. Iga Eesti elanik võib endale registris määratleda mistahes rahvuse ning statistikaamet on juba ammu rahvuse ja kodakondsuse lootusetult segamini ajanud. Tõsiselt võetavate rahvastikuteadlaste, nagu Tiit Tammaru uuringud on tõestanud, et „eestlaste“ arvu suurus tuleb peamiselt sellest, et paljud venelased on hakanud ennast mitmesugustel põhjustel eestlastena kirja panema.
Lihtne sisse- ja väljarände arvestus annab õigemad andmed. Rahvastikuregistris on registreeritud umbes 1 300 000 elanikku. Okupatsiooniaegsete rahvastikuandmete alusel asustati Eestisse umbes pool miljonit vene okupanti. Sellele lisandus Lennart Mere lepetega Eestisse põlistatud umbes 20 000 punaarmeelast ja NL julgeolekutöötajat, koos perekondadega umbes 80 000 venelast ja teadmata arv hilisemaid üle ida piiri sisserändajaid.
Kõige tõenäolisemate andmete järgi on Eesti elanikkonnas vähemalt 46 protsenti (600 000 : 1 300 000) venelasi ja nende arv on tõusuteel. Statistikaamet ka möönab, et pole teada, kui palju on kogu registreeritud elanikkonnast kas ajutiseks või alaliseks välja rännanud.
Eesti venestamine kulgeb järjest kiirenevas tempos. Tallinnas, Kalevite kantsis, valitsevad juba venelased ja kui Eesti Vabariik ei suuda Eesti venestamist pidurdada, ootab eestlasi ees sünge tulevik, mil eestlased jäävad vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal.
Kus on elu, on ka lootust
Cicero sõnad on lootustandvad, aga peame meenutama ka Ameerika riigiisa Benjamin Franklini manitsust „See kes elab lootusest sureb nälga.“ On vaja tegutseda.
Eelkõige peame lõpetama seadusliku ja ebaseadusliku sisserände üle idapiiri ja samas parandama kodakondsuse seadused, et lõpetada kergekäeline kodakondsuse kinkimine välismaalastele.
Tõhus vahend vähendada vene rahvusest kurjategijate proportsiooni Eestis, kes moodustavad enamiku maksumaksjate poolt ülalpeetavate vanglate elanikest, oleks neile anda võimalus vanglast vabaneda ja oma suurele kodumaale tagasi minna, kui nad katkestavad kõik suhted Eestiga.
Eestlaste proportsiooni Eesti elanikkonnas aitaks tõsta nende kodakondsuse tühistamine, kes on saanud selle võltssünnitunnistustega või altkäemaksude abil. Tasuks teha põhjalik audit kõikidest dokumentidest, mille alusel on antud välismaal sündinutele sünnijärgne kodakondsus.
Õige samm oli kehtestada kodakondsuse tühistamine kohtus karistatud reeturitele. Seda peaks laiendama, et lubada kodakondsuse tühistamist ka nendele, kes esindavad Eesti-vaenulike riikide huve niihästi riigikogus, Euroopa Liidus kui ka sotsiaalmeedias.
Kõige rohkem annab lootust see, et iseseisva Eesti Vabariigi ja eestluse säilimist soovib kahtlemata enamus eestlasi. Relvaga võideldes oma rahva ja riigi säilimise eest on eestlased alati võidelnud kangelaslikult. On ülim aeg meie rahva parimatel poegadel ja tütardel ühineda kangelaslikuks võitluseks ka rahvuspoliitilisel tandril.
Jüri Toomepuu