27.01.2020
Jüri Toomepuu.
Nagu ikka, ohustab ja kollitab Eestit ja eesti rahvast idarindel meie põlisvaenlane. Vene diktaatori Vladimir Putini unistus taastada vene kurjuse impeeriumi „hiilgus“, kelle muu kui oma naabrite arvel, moodustab tõsise ohu Eestile ka nüüd, kui meie NATO liitlased on lõpuks ometi koostanud Balti riikide kaitseplaani, asetanud oma väeüksusi Eestisse ja kaaluvad isegi Eestile õhutõrje loomist.
Putin kavatseb ilmselt ennast põlistada oma iidoli Stalini troonipärijaks ja eluaegseks Vene diktaatoriks. Selleks valmistas ja esitas ta põhiseaduse muutmise ettepaneku mille poolt hääletasid neljapäeval, 23 jaanuaril, pärast paaritunnist arutelu, kõik duuma saadikud, ilma erandita, samuti nagu käis „rahvasaadikute“ hääletamine Stalini päevil.
Muudatused vene võimustruktuuris on vajalikud Putinile selleks, et midagi ei muutuks mis kõigutaks ta võimu ka pärast seda kui ta presidendiamet praeguse põhiseaduse sätete alusel aastal 2024 lõpeb. Ta alustas oma eluaegse diktatuuri kehtestamist juba rohkem kui tosin aastat tagasi, kui ta kangutas duumast demokraatiameelsed, piiras sõnavabaduse erapooletu ajakirjanduse keelustamisega ja lukustas Siberi vangikongi oma poliitilise vastase Mikhail Khodorkovski.
Aastal 2008, kui Putini põhiseadusega lubatud teine presidendiamet lõppes, sai ta sellest üle nipiga teha Dmitri Medvevev nukupresidendiks ja jätkata valitsemist peaministrina. Nüüd on vaja võimul püsimiseks põhiseadus põhjalikult muuta. Kui see on saavutatud, pole arvatavasti põhiseadusega enam vaja arvestada, nii nagu toimus Stalini päevil.
Putini põhiseaduse „reformid“ võtavad võimu tulevaselt presidendilt ja peaministrilt ja annavad selle senini tähtsusetule Riiginõukogule. Putin ilmselt hakkab siis Riiginõukogu esimeheks ja eluaegseks diktaatoriks. Alexander Solovyev, üks vähestest Putini vastastest, kes saab oma arvamust avaldada ikka veel tegutseva interneti raadiojaama Moskva Kaja kaudu, väitis, et Putin „seab ennast üles kui mingit sorti riigiisa, mingi ajatolla või pooljumal.“
Eestile ja eestlastele osutus Stalini Venemaa katastroofiliseks, Putini Venemaad on kindlasti samuti vaja karta.
Otsene rünnak üle idapiiri pole tõenäoline, aga Putinile on suureks rõõmuks esimese okupatsioonijärgse valitsuse otsus, eestlastest valitsejate kõigi aegade kõige suurem viga – eirata Genfi konventsiooni ja põlistada kõik pool miljonit Stalini poolt Eestisse asustatud okupanti alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Sellele järgnes Lennart Mere seadusevastaselt sõlmitud, aga hiljem Riigikogu poolt kinnitatud lepe põlistada Eestisse 20 000 punaarmeelast ja 2000 vene julgeoleku agenti, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eesti ja eestlaste vaenulikku venelast.
Kogu Eesti elanikkonna arv on statistikaameti andmetel umbes 1 300 000. Keegi ei tea mis see tõeliselt on, sest paljud registreeritud ei ela enam ammu Eestis. Hiljuti pidi Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus tunnistama, et Eesti päritolu inimeste kohta välismaal pole „isegi mitte hinnangulisi andmeid“. Sisse toodud ja -rännanud venelasi on vähemalt 600 000 ja see arv näib olevat tõusuteel. Seega on põhjust karta, et päev mil eestlased jäävad vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal on silmapiiril. Ükski kirjaoskaja ei tohiks tõsiselt võtta statistikaameti väiteid, et ainult umbes kolmandik Eesti elanikest on venelased. Teatavasti võib iga elanik omale rahvastikuregistris mistahes rahvuse määrata. Näib, et paljud venelased arvavad, et Eesti elanikuna on kasulikum ennast registris eestlasena kirja panna.
Keegi Meelis Maitse kirjutab 22. jaanuari Postimehes, et talle meeldis lapsepõlves kuulata kuidas ta punaarmeelasest onule „meeldis alati rääkida, et tema ja Stalin võitsid sõja“. Näib, et lapsepõlves õpitu kontrollib ikka veel ta mõttemalli. Ta peab „valelikuks Euroopa Parlamendi eelmise aasta 19. septembri resolutsiooni Euroopa mälestamise tähtsusest, milles püütakse esitleda Molotovi-Ribbentropi pakti kui Teise maailmasõja alguspunkti ja samastada Nõukogude Liidu rolli fašistliku Saksamaa omaga.“
Mitte ainult Eestis asuvad Putini „kaasmaalased“, vaid ka Maitse taolised, pole ilmselt kunagi võimelised aru saama, et need 70 000 Eesti parimat poega, kes võitlesid Eesti eest Stalini röövlivägede vastu, olid tõelised Eesti vabadusvõitlejad, kelle kangelaslikkust ja ohvrimeelsust me peame austama ja mälestama. Kui me tahame rahvana püsida peavad Eesti vabadusvõitlejaid olema eeskujuks tulevastele põlvedele
Kahju on, et endine eurokraat, kummalisel kombel Eesti presidendiks saanu, kellel meeldib välismaal reisides Eesti valitsust materdada, ei saa ka aru, et vaenlase ees lömitamine on kaotajate poliitika. Näib, et talle pakkus erilist rõõmu Eesti ja eestlaste põlisvaenlasega Moskvas lipitseda ja ta ei häbene isegi Putinit Eestisse külla kutsuda. Oleks ülim aeg rahavool maksumaksjatelt talle ja ta manulistele peatada.
Osa Eestisse põlistatud venelastest on loodetavasti muutunud Eesti elanike ja kodanikena paarikümne aasta jooksul lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks, aga paljud pole isegi õppinud eesti keelt rääkima, paljud siunavad veebilehe kommentaariumites Eestit ja sõimavad eestlasi fašistideks ja mõned, kes on oma rahvuskaaslaste poolt Riigikokku valitud või Eestit Euroopa Liitu esindama saadetud püsivad kindlalt Putini sõiduvees.
Üks Paeti-Putini piirileppe sobitajatest, Marko Mihkelson, kilekottidega asjaajamise tunnustatud ekspert, ei häbene isegi esitada absurdset väidet, et Eesti territooriumi maha parseldamisest loobumine on Venemaale territoriaalsete nõudmiste esitamine.
Riigikogu esimehel Henn Põlluaasal on kahtlemata õigus nimetada seda arrogantsuseks, sest Eestil ei ole mingeid territoriaalseid nõudeid Venemaa vastu. „Me ei taha mitte ühtegi ruutmeetrit Venemaa territooriumist. Me tahame vaid enda oma tagasi“, kinnitab Põlluaas.
Vaatamata uue valitsuse seisukohtadele ja otsustele, pole rahvastiku probleemile, Eesti kõige tõsisemale, kahjuks ikka veel lahendust silmapiiril. Kui senised rahvastiku muutuse trendid jätkuvad, jäävad eestlased vähem kui ühe inimpõlve jooksul vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal.
Putinil ikka veel põhjust loota oma unistuse täitumist ta Eestis asuvate „vene kaasmaalaste“ ja väärastanud mõttemalliga kodukootud kaasjooksikute abil.
Praegune valitsus pälvib kiitust eelkõige selle eest, et nende koalitsioonilepe algab põhiseaduse preambuli lubadusega kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Lootustäratav on eelmise valitsuste poolt aastal 2014 allkirjastatud, õnneks veel ratifitseerimata piirileppe kehtetuks tunnistamine Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa ja välisministri Urmas Reinsalu poolt. Piirilepe oleks loovutanud Venemaale 5,2 protsenti Eesti Vabariigi Tartu rahulepinguga sätestatud territooriumist, ilma midagi, mitte kõige vähematki, vastu küsimata. Võib arvata, et poliitikud kes olid nõus sellise Eesti-vaenuliku leppe sõlmimisega siiski midagi said.
Rõõmu teeb see, et Riigikogu esimees, Henn Põlluaas, on peamine kõneleja Tartu rahulepingu 100 aasta juubeli pühitsemisel.
Kõige kardetavam Eesti püsimisele eestlaste kodumaana mida valitsevad eestlased on sissränne mis saab oluliselt kiirendada Eesti rahvastiku koosseisu muutmist. Siseminister Mart Helme saab sellest probleemist hästi aru. Selline sisseränne on tema sõnutsi „Hävituslik, kuna lööb paigast ära demograafilise tasakaalu eesti- ja venekeelse rahvastiku osa kallal.“ Ta on astunud samme, et piirata sisserännet eranditena ja renditööjõuna saabujatest.
Meeldiv üllatus on see, et Jüri Ratas, kes on tõusnud selliste Putini mõjuagentide varjust nagu Edgar Burešin Savisaar ja Yana Tšernogorova Toom, on osutunud andekaks, tubliks ja koguni eestimeelseks peaministriks. Ta näitas oma värve juba siis kui ta trotsides oma partei enamuse mantrat, tõdes, et Eestile tähendas 9. mai ränga okupatsiooni jätkumist. Tal õnnestus peavoolumeedia, presidendiameti pidaja ja paljude võimu-aastate jooksul komplekteeritud reformikate toiduahela kiuste moodustada valitsus mis toimib paremini kui ükski eelmine ja üritab lahendusi leida esimese okupatsioonijärgse ja järgnevate valitsuste poolt tekitatud probleemidele.
Kas praegune valitsus suudab peatada juba paarkümmend aastat kestnud ja järjest kiirenevat Eesti venestamist, kas ta suudab kindlustada ja tagada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, seda näitab tulevik. Jääme lootma, et lootuse sädemed löövad leegitsema ja valgustavad ning juhatavad teed tulevikku kus eestlaste peremeheõigused on kindlustatud nende põlisel kodumaal.
Jüri Toomepuu