26.09.2021
Maailm üritab õnnelikuks saada, aga see ei õnnestu alati. Pilt on illustratiivne.
Enesestmõistetav tõde – õnne poole püüdlemist peetakse oluliseks inimõiguseks. Nii Sokrates kui Konfutsius rõhutasid, et eluga rahulolu ja isiklik areng on elu peamine ja hariduse keskne eesmärk. Üks Ameerika riigiisadest, Thomas Jefferson, peamine USA iseseisvusdeklaratsiooni autor, sai sellest aru.
Deklaratsioon, mille Jefferson suurelt osalt koostas ja millele Ameerika Ühendriigid on rajatud, ütleb: “Me peame enesestmõistetavaks tõdesid, et kõik inimesed on loodud võrdseteks, et nende Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille hulgas on elu, vabadus ja õnne poole püüdlemine.“
Teaduslikud uuringud
Teadlased ja filosoofid on õnnelikkust, eluga rahulolu, määratlenud läbi aegade erinevate tegurite kombinatsioonina, võttes arvesse muuhulgas tervise, jõukuse, kaaslaste suhtumise ja turvalisuse. Erinevad indeksid püüavad igal aastal järjestada maailma kõige õnnelikumate ja seega ka kõige õnnetumate rahvastega riigid.
Maailma Eluga Rahulolu Aruanne (The World Happiness Report) on ÜRO Säästva Arengu Lahenduste (United Nations Sustainable Development Solutions) programmi raames sõltumatute majandusteadlaste, neuroteadlaste ja statistikute poolt sooritatud uuring. Seda kutsutakse Eesti keeles tihti “Maailma õnnearuanne“, aga see pole kohane, sest sõnal “õnn“ on inglise keeles kaks erinevat vastandit: happiness ja luck. Nendel võib küll olla seos, aga nad pole kaugeltki sünonüümsed. Luck on õnn, mis on seoses loteriivõidu või mõne muu juhusliku õnnega, happiness on see, mis teeb inimese õnnelikuks, seotud elust rahuloluga.
Alates 2002. aastast on aruandes üksikasjalikult kirjeldatud maailma kõige õnnelikumat ja õnnetumat riiki. Aasta 2021 aruanne hõlmab 153 riiki.
Aruandes vaadeldakse riike seoses kuue konkreetse teguri tulemuslikkusega:
• Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta
• Sotsiaalne toetus
• Tervena elatud eluiga
• Vabadus teha oma eluvalikuid
• Elanikkonna heldus
• Arusaamad sisemisest ja välisest korruptsioonitasemest
2021. aasta aruanne keskendub ka COVID-19 mõjule inimeste elu struktuuris ja kvaliteedis ning hindab, kuidas valitsused üle kogu maailma on pandeemiaga toime tulnud. Näib, et mõned riigid on suutnud seda teha palju paremini kui teised.
Enam kui kolmandikus riikides oli negatiivsete emotsioonide sagedus pandeemia mõju tõttu oluliselt suurem. Siiski paranes eluga rahulolu 22 riigis.
Õnnelike ja õnnetute pingerida
Kõrgeima punktisummaga riik on viimastel aastatel olnud Soome. Soomele järgnevad Taani, Norra, Island ja Madalmaad. Esikümnest üheksa kõige õnnelikumat on Euroopa riigid. Kõige õnnetumad asuvad suurelt osalt Aafrikas ja Aasias. Üks Euroopa riik, Albaania, pingereas number 109, on keskmisest õnnetum. Aafrikas ei ole ühtegi riiki üle keskmise. Kõige parema punktisummaga Aafrika riik on Elevandiluurannik, pingereas 85.
Probleemne Afganistan on endiselt number 153, kindlalt viimasel kohal. Lisaks Afganistanile on viie kõige õnnetuma hulgas Zimbabwe, Ruanda, Botswana ja Lesotho.
Kolmest Balti riigist on kõige õnnelikum Leedu, pingereas 41. Eesti on 51. ja Läti 57.
Aruandes reastatakse üksikuid linnu elanike ettekujutuse järgi nende endi heaolust. Pole üllatav, et Soome pealinn Helsingi on esikohal.
Igaüks ei ole oma õnne sepp
Mõned rahvad on sattunud elama maale, mis on soodus heaks eluks – neil võib olla palju maapõuevarasid, head põllumaad ja rahumeelsed naabrid. Teistele pole õnn naeratanud – nad võivad olla sattunud paika, kus on alalõpmata veepuudus, kus puuduvad maapõuevarad ja mida ümbritsevad tülikad naabrid. Aja jooksul võib olukord muutuda. Kui jõudis kohale auto-ajastu, muutusid mitmed endised puruvaesed araabia riigid kiiresti püsti rikasteks naftatootjateks.
Soomlastele, tänapäeva maailma õnnelikumatele, pole õnn sülle kukkunud. Suurelt osalt on soomlased olnud oma õnne sepad. Ükski rahvas pole oma maad vapramalt ja paremini kaitsnud veristes lahingutes Stalini röövlivägede vastu. Stalin arvas, et ta vallutab Soome paari päeva jooksul oma 1,9 miljoni punaarmeelasega ajal, kui kogu Soome rahva arv oli pisut üle kolme miljoni.
Soomlased arvasid teisiti. Üks sõjaga seotud ebameeldiv tegevus soomlaste jaoks oli matta miljon või kaks, ega keegi täpselt tea mitu, punaarmeelast. Võib arvata, mis oleks olnud soomlaste olukord, kui Stalin oleks suutnud Soome vallutada. Isegi kui nad oleks saanud vabaks pärast poolsada aastat kestnud okupatsiooni, oleks nad arvatavasti olnud Eestiga sarnasel õnnelikkuse-õnnetuse skaalal.
Eesti ja eestlaste õnne ja õnnetuse tegurid
Eestlased sattusid elama paika, mis meeldib nende suurematele ja võimsamatele naabritele samuti, nagu see meeldib eestlastele. Samas ei suutnud eestlased ka õigel ajal küllalt kiiresti paljuneda. Kui oled väike, siis ei ole tavaliselt vaprusest küllalt, et püsida iseseisva riigina. Esimese maailmasõja päevade keerises, vaprus aitas, Eesti Vabariik loodi. Teise maailma sõja päevil võitlesid eesti vabadusvõitlejad kangelaslikult, aga vaenlase ülekaal oli tohutu. Järgnes vabaduse kaotus Vene kommunistlikule kurjuse impeeriumile.
Kui Vene kommunistlik impeerium hakkas kokku varisema, lõi eestlastes poolsada aastat tuha all immitsenud vabadussäde leegitsema kiiresti ja jõuliselt. Laulev revolutsioon taastas vabaduse ja Eesti Vabariigi.
Võiks arvata, et Eesti jõuaks peatselt samale õnnelikkuse tasemele kui Soome. Oleme ju lähedased hõimud. Oleme umbes sama andekad, maailma kõige andekamate hulgas, nagu nähtub 15 aastaste õpilaste PISA testide tulemustest.
Kahjuks sai aga eestlastele saatuslikuks poolsada aastat okupatsiooni all vaevlemist ja selle ikka veel valusad ja suurelt osalt leevendamatud tagajärjed. Esimene okupatsioonijärgne valitsus ei täitnud oma lubadust pühkida plats puhtaks. Paljud eestlased, kes olid muutunud truudeks okupantide teenriteks ja omastanud kommunistliku mõttemalli, vahetasid värvi, kui nende jalgealune kokku varises ja suutsid endiselt võimule jääda. Nende mõju on kahjuks end valusalt tunda andnud kõikides eluvaldkondades. Nende võrgustik ja mõjuvõim kahanevad muidugi aastatega, aga kahju, mis nad on Eestile teinud, pole kerge korvata.
Esimene okupatsioonijärgne valitsus ei saatnud okupante tagasi oma kodumaale, nagu nõuab Genfi konventsiooni 49. lõik ja nagu oleks tollal võimalik olnud. Seetõttu pole eestlased, nagu on soomlased, vaieldamatud peremehed oma põlisel kodumaal. Seetõttu ei ole eestlased koos oma hõimude soomlastega Maailma Eluga Rahulolu aruande pingerea eesotsas. Võib arvata, et fakt, et Leedu on pingereas Eestist 10 punkti ja Lätist 16 punkti kõrgemal tuleneb faktist, et Leedus on vähem okupante ja nende järeltulijaid kui Eestis ja Lätis.
Kuidas edasi?
Eestlased peaksid õnne leidmiseks tegema, mida suudavad, et võtta eeskuju Soomest. Aga mis on tähtsam, teha kõik mis võimalik, et säilitada oma genofondi, oma keelt ja oma kultuuri. Saatuslikke vigasid, mida esimene okupatsioonijärgne valitsus sooritas, pole enam võimalik parandada. Eestit asustama saadetud okupante ega nende järeltulijaid pole enam võimalik nende suurele kodumaale saata. Peab aga tegema kõik mis võimalik, et võõra rahva ja kultuuri üliküllus eestlaste põlisel kodumaal enam ei kasvaks.“
Jüri Toomepuu
