07.12.2019
Jüri Toomepuu ajaloomuuseumis.
Tuntud kodu- ja väliseesti poliitik Jüri Toomepuu võtab kriitilise vaatluse alla pealesurutava registripõhise rahvastikuloenduse.
„Rõõm on näha, et 36 sotsiaal-, humanitaar- ja terviseteadlast kirjutasid avaliku märgukirja, milles seavad kahtluse alla statistikaameti soovi korraldada 2021. aasta rahvaloendus vaid registripõhiselt. Nad leiavad, et seda ei tohiks teha arvestades registrite praegust ebatäpsust. Tallinna ülikooli rahvastikuteadlane Allan Puuri avaldas “Ringvaate” saates samuti arvamust, et registris ei pruugi täpseid andmeid olla.
Õigem ja otsekohesem oleks öelda, et viimase paarikümne aasta rahvastiku statistika on võlts. Registri andmetel oli aastal 2015 eestlaste arv Eestis 907 937. Tõepärane arv on umbes 700 000. Registri andmetel on mitte-eestlaste osa elanikkonnast on umbes 30 protsenti. Tõepäraselt on mitte-eestlasi umbes 46 protsenti.
Esimene okupatsioonijärgne Laari valitsus sai võimule rahvusluse sildi all valimisprogrammiga, mis lubas teostada põhjaliku remigratsiooni ja dekoloniseerimise programmi ja säilitada Eesti rahvusriigina. Olid ju võimule pääsenud vandunud truudust ka äsja kehtestatud põhiseadusele, mille preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Selle asemel otsustas valitsus eirata Genfi konventsiooni mis nõuab okupantide lahkumist okupatsiooni lõppedes ja tegi kõik Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud venelased alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Osa nendest, enamasti tähtsamad kommunistliku partei tegelased, lahkusid, aga palju rohkem on olnud seaduslikke ja mitteseaduslikke sisserändajaid üle ida piiri.
Statistikaameti väidetav muinasjutuline eestlaste arvu kasv Eestis põhineb kahjuks ametnike oletusel, et kõik Eesti elanikud, kaasaarvatud Eestisse põlistatud venelased, on oma rahvust registris tõepäraselt määratlenud.
Mida ametnikud tavaliselt ei teata on fakt, et iga Eesti elanik võib endale rahvastikuregistris kirja panna mistahes rahvuse ja ka seda, et paljud registreeritud ei ela enam ammu Eestis. Hiljuti pidi Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus tunnistama, et Eesti päritolu inimeste kohta välismaal pole „isegi mitte hinnangulisi andmeid“. Kui ametnikelt aru pärida, siis nad tunnistavad, et registris määratakse rahvus „ütluspõhiselt“.
Näib, et statistikaamet ajab tihti segamini ka üldtuntud ja arusaadavad mõisted „kodakondsus“ ja „rahvus“. Meie rahvastikuteaduse piibel, „Mitmekeelne demograafiasõnastik“, väidab: „Kodakondsuse ja rahvuse eristamine on eriti tähtis paljurahvuselises riigis.“
Juba ammu tõestasid demograafia teadlase Tiit Tammaru uuringud mis võrdlesid 2000. aasta loendust 1989 aasta loendusega, et registris näidatud eestlaste arvu kasv tuleneb peamiselt sellest, et venelased on hakanud endid mitmetel põhjustel eestlasena kirja panema. Kõige enne tegid seda endised KGB agendid, keda on treenitud ennast esitlema nii nagu see momendil kõige kasulikum.
Paljud venelased ilmselt arvavad, et kui peab juba Eesti Vabariigis elama, on ehk kasulikum ennast eestlaseks nimetada. Ega see veel ei tähenda, et on vaja eesti keel selgeks õppida, ei takista see ka vene telejaamade vaatamist, 9. mail Eesti taas okupeerimise päeva pühitsemist ega Putini liitlaste poolt hääletamist. Kui saab tööd riigikaitse sektoris, võib see teha kergemaks loa saamise juurdepääsuks salajastele dokumentidele.
Ennast registris eestlasena määratlemine ega ka kodakondsuse saamine venelasi eestlaseks paraku ei muuda. Küll aga võib Laari saatuslik viga muuta eestlased vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Kui praegused trendid jätkuvad, siis vähem kui ühe põlvkonna jooksul.
Eesti elanike arv oli enne okupatsiooni 1 134 000. Nendest 88 protsenti olid eestlased, seega oli eestlasi natuke alla miljoni. Indiana Ülikooli professor Toivo Raun, oma hästi dokumenteeritud uurimistöös Estonia and Estonians, tuvastas, et eestlaste arv Eestis vähenes kommunistliku terrori, sõja ja kommunismi eest põgenejate arvel 200 000 inimese võrra ainuüksi ajavahemikus 1941-1945 ja sellele järgnesid veel 41 000 vabadusvõitleja arreteerimine ja küüditamine aastal 1946 ning 1949. aasta küüditamine mille ohvriteks oli ette nähtud 80 000 inimest.
Okupatsiooniaegse rahvastikustatistika alusel elas okupeeritud Eestis 1979. aastal 1 529 000 inimest ja eestlaste arv oli 989 263, seega asustasid Stalin ja ta järglased Eestisse
539 737 venelast või muud muulast. Kui okupantide poolt avaldatud statistika on õige, millele kindel ei saa olla, siis saab eestlaste arvu tõusu selgitada positiivne iive, umbes 9 000 küüditatule amnestia andmine pärast Stalini surma ja vene-eestlaste Eestisse naasmine. Nagu teame tuli Karl Genrikhovich Vaino ja päris palju teisi venestunud eestlasi okupatsioonipäevil Eestisse kommunistlikku võimu rajama, aga okupatsiooni lõppedes nad enamasti lahkusid.
Meie kadunud rahvastikuteaduse suurkuju Kalev Katus kinnitas oma 1993. aasta intervjuus, et juba tollal oli Eestis umbes 600 000 mitte-eestlast. Lennart Mere 1994 juulis sõlmitud lepete tagajärjel põlistati Eestisse umbes 20 000 punaarmeelast ja 2000 julgeoleku agenti, koos perekondadega umbes 100 000 venelast. Venelaste arv on jätkanud kasvu ka loomuliku iibe ja paljude seaduslike ja mitteseaduslike sisserändajate arvel. Kui kogu Eesti elanikkonna arv on umbes 1 300 000 ja kui arvestada konservatiivselt, et venelasi on umbes 600 000, on venelaste osakaal 46 protsenti, kaugel sellest 30. protsendi lähedasest mida statistikaamet on rohkem kui kakskümmend aastat pakkunud.
Pärast taasiseseisvumist võib väljarändest põhjustatud eesti rahva kahanemist Eestis võrrelda Põhjasõjaga, katkuga või Teise maailmasõja ja okupatsiooniaegsete kaotustega. Eestlaste iive on olnud juba pikemat aega negatiivne. Aastal 2017 sündis 860 inimest vähem, kui suri. Veelgi muret tekitavam on aga see, et rahva arv kasvab võõrrahvusest immigrantide arvel.
Ametlike andmete väitel asus Eestisse aasta 2017 jooksul elama 17 616 inimest ja lahkus 12 358 inimest. Saabujad tulevad peamiselt üle idapiiri ja lahkujad on kahjuks enamasti eestlased. Ametlikku statistikat ei tasu ka siin tõsiselt võtta – keegi ei tea täpselt, kui palju oli neid saabujaid ja lahkujaid, kes endid kuskil ei registreeri. Lisaks väljarändele, on eestlaste arv vähenenud ka järjekindla negatiivse iibe tagajärjel.
Kindlasti on vaja läbi viia tõeline rahvaloendus mis kogub andmeid Eesti elanikkonnast rahvusliku kuuluvuse, kodakondsuse, Eestis viibimise staatuse ja muidugi soo ning vanuse järgi, et ka Eesti riik valdaks tõepärast statistikat, mida rutiinselt kogutakse ja avaldatakse pea kõikides arenenud riikides. Rahvuse koosseisu tuvastamiseks peavad rahvaloendajad määratlema elanike rahvuse vanavanemate, vanemate ja koduse keele alusel ja selle alusel on vaja määratleda rahvus ka rahvastikuregistris. Rahvaloendused on muidugi vajalik läbi viia nii, et need annaks usutavaid tulemusi.
Piirivalveamet peab kehtestama reeglid ja rakendama meetmed mille alusel on võimalik mitte ainult registreerida kõik sisse- ja väljarändajad vaid lõpetada ka ebaseaduslik piiriületamine.
Rahvastiku rahvuse koosseisu on võimalik mõõta ka nimede alusel. Suurelt osalt ühtivad inimeste nimed nende rahvusega. Parem näitaja kui ametlik statistika meie rahvastiku praegusest ja tulevasest koosseisust ongi järjekindlalt avaldatud vastsündinud tütarlaste nimed. Meil sünnib palju Anastassiasid, Darjasid, Viktoriaid ja Sofjasid. Poistele pannakse tihti nimi, mis sobib niihästi venelasele kui ka eestlasele, nagu näiteks Martin.
Kogu elanikkonna rahvuse koosseisu on võimalik tuvastada perekonnanimede alusel, mitte täiesti täpselt, aga kindlasti palju täpsemalt kui ütlusepõhiselt. Digitaalsed andmebaasid, mis sisaldavad Eestis seaduslikult ja ka paljude ebaseaduslikult viibivate inimeste nimesid, on juba olemas. Muidugi on ka eestlasi, kellel on kas vene, saksa, rootsi või mõnele muule rahvusele omased nimed. Samuti on muulasi, kes on endale võtnud eesti nimed.
Pisteliselt läbi viidud uurimusega on võimalik tuvastada selliste inimeste protsent ja tulenevad koefitsiendid lisada nimede andmebaasile, et koostada statistika, mis on vajalik hädavajaliku kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika loomiseks. Uurimise võiks veelgi odavamaks teha, kui piirdutaks ainult naissoost isikutega, sest nende osakaal kogu rahvastikust on hästi teada.
Tõepärane rahvastiku andmebaas on vajalik rahva sotsiaalelu, tervishoiusüsteemi, haridussüsteemi, majanduse, keskkonna ja kõigi muude riiklikult tähtsate valdkondade efektiivseks arenguks. Kui selline andmebaas on loodud ja seda järjekindlalt täiendatakse õigete sünni-, surma- ja välja- ning sisserännu andmetega siis on kunagi tulevikus ehk võimalik teha rahvaloendus osaliselt ka registripõhiselt.“