22.12.2020
Valitsusparteid lükkasid Riigikogu suures saalis tagasi kohese pensionitõusu. Pilt on illustratiivne.
Kuidas saadakse parlamenti? Meie kehtiv valimisseadus võimaldab selleks kolm teed. Jätame praegu kõrvale arutelu, kas see on hea ja õige. Lähtume pelgast faktist, et nii see on.
Küsimusi ei tekita isikumandaadiga parlamenti pääsejad. Need on sedavõrd populaarsed tegelased, et saaksid valituks ka ilma igasuguse parteilise toeta. Sellisel moel said viimati Riigikogusse näiteks Kallased, Jüri Ratas, Mart Helme jvm.
Teine tee on ringkonnamandaat. See on natuke segasem teema, kuid siiski enam-vähem aus, kuivõrd mandaadi saaja(te) otsustamisel reastatakse kandidaadid vastavalt saadud häälte arvule. Sellise mandaadiga on enamik praeguseid rahvaesindajaid.
Kolmas tee – üleriigiline kompensatsioonimandaat – on aga juba üsna libe rada. Selle saamiseks on olulised kaks tegurit – kui palju sinu partei üldse kokku hääli sai ning kui kõrgel kohal sa oma partei üleriigilises nimekirjas oled. Päris „nullipoisina“ sa küll parlamenti ei saa, kuid pisikene peotäis sugulastelt-tuttavatelt saadud hääli võib parlamenti viia küll, kui oled nimekirjas piisavalt kõrgel ja kui partei kokku piisavalt hääli saab.
Mis selle kolmanda tee mõte on? Tegelikult igati mõistetav.
Arvatavasti on igas erakonnas inimesi, kellel puudub rahva seas populaarsuse saavutamiseks vajalik personaalne karisma, kuid kes on samas asendamatud meeskonnaliikmed, tugevad strateegid, ideedegeneraatorid, lojaalsed ja põhimõttekindlad parteilased. Selliseid mehi-naisi on partei eesmärkide ellu viimiseks hädasti vaja, kuid vajaliku häältearvu kogumine ei pruugi sugugi kindel olla.
Seega on seadusega tekitatud võimalus paigutada selline inimene partei nimekirja etteotsa ning sellega oluliselt tõsta tõenäosust, et ta lõpuks mandaadi saab.
Selle kolmanda teega kaasneb aga üks eetika, viisakuse, aususe ja inimlikkusega seonduv nüanss. Kuna sel moel parlamenti saanud kodanik jõudis sinna AINULT tänu oma parteilisele kuuluvusele ja partei juhtkonna poolt talle antud nimekirjanumbrile, siis on lihtviisil elementaarne, et ta ka järgneva nelja aasta jooksul jääb oma parteile lojaalseks ning juhindub fraktsiooni sihtidest ja reeglitest.
Raimond Kaljulaid võis puhta südametunnistusega Keskerakonnale selja pöörata, kuna saadud 7000+ häälega ei sõltunud tema isikumandaat enam kuidagi parteilisest kuuluvusest.
Kui samamoodi käitub 379 häält saanud Kiisler, kellel ilma Isamaata ei oleks olnud udusematki lootust Toompeale jõuda, siis on tegemist äärmiselt amoraalse alatusega.
Mingil põhjusel ei tulnud sellise sigatsemise võimalikkus valimisseaduse koostajatele pähe. Paraku ei osata kõiki inimlikke eetilise väärastumise ilminguid kuidagi ette näha. Ei näinud seda ju ette ka Seeder, kui ta Kiisleri nimekirjas nii kõrgele asetas.
Igati loogiline oleks selles osas teha vastav seadusemuudatus. Kui parlamendisaadik, kes on saanud mandaadi MITTE isiklike toetushäältega, vaid AINULT tänu kuulumisele mingi partei valimisnimekirja (ehk siis ILMA rahva mandaadita saadik), astub vastu oma partei parlamendifraktsiooni põhimõtetele, eesmärkidele, kokkulepetele, tegevusjuhistele (kasvõi lahkub parteist ja fraktsioonist) – siis peab olema võimalik vastava fraktsiooni ettepanekul tema saadikuvolitused lõpetada.
Ratsutada kellegi seljas mäe otsa ja siis „ratsule“ nuga selga lüüa – moraalselt on see muidugi eemaletõukav, kuid peaks ka juriidiliselt karistatav olema.
Priit Tali, kolumnist