Kaarel Tarand soovitab “ärmatamise” ja nätsutamise Eesti poliitikasse tagasi tuua

Kaarel Tarand on ERR-is teinud üle mõistuse rumala soovituse (mida muud sotsist oodatagi) – valida presidendiks tagasi Toomas Hendrik Ilves.

Lausa idiootlik on ettepanek juba seetõttu, et Ilves lahkus “ärmatamise” ehk skandaaliga, mille põhjuseks oli see, et maksumaksja pidas üleval presidendi kodutalu. Kui korruptsioonihõnguline poliitik tagasi valida, riivaks see tuhandete inimeste õiglustunnet täpselt samamoodi, nagu korruptsioonikahtlustuse tõttu valitsuse lagundanud Keskerakonna suundumine uude valitsusse.

Ilves on inimestel meeles nätsutava jänkina, kes õpetas ja noomis pidevalt rahvast, eriti pidupäevakõnedes – kui selline inimene läbi suruda (seda Tarand ju soovitabki), jääb paljudele kindlasti sama tunne, mis Kaljulaidi puhul, et neile määriti mingi võõrliik kaela. Ilvesest ei saaks enam kunagi ühendavat presidenti, tal on juba “ärmataja” taak.

Aga ega Tarand rahvale mõtlegi, sest ta ütleb: “Küsimus ei ole selles, kes rahvahulkadele võiks meeldida, vaid selles, kelle poolt riigikogus esindatud erakonnad saaksid olla, täpsemalt, kelle vastu nad ei saaks olla.” Ehk siis ehtsotsilikult – pööblit pole vaja arvestada, paneme jänkipatriitsi paika ja mis neil siis enam kobiseda on.

Tarand jätkab luuludega: “Maksumaksjatelegi oleks vana uue asemel objektiivselt selge rahaline võit.” Saame tagasi Ärma talu ülalpidamise ja see on võit?

Kaarel Tarandi arvamuslugu tuleb justkui täiesti võhiku käest. Nii kirjutab ta: “Kui Ilves suudetaks nõusse rääkida, läheks ta riigikogus lupsti ja ilma vastaskandidaadita läbi. Ilves on ainsana Eesti ajaloos juba tõestanud, et suudab koguda riigikogus vajalikud hääled. Ta on ka tõestanud, et võtab missioonitundest ette töid, mis eraelulist dividendi tingimata ei too.”

Lupsti ei läheks ta läbi kuidagi, sest sest teised erakonnad ei pruugi teda enam sajaprotsendiliselt toetada – miks siis enne Tarandit pole keegi Ilvese peale mõelnud? Ilvese missioonitunnetus aga on luulu – see võib olla ainult soov juurutada sotsialismi, nagu teeb tema mõttekaaslane Biden Ameerikas.

“Ilves rahuldaks Eesti rahvusvahelise maine suhtes nõudliku publiku maitset, hoiaks liitlassuhteid ja ohjeldaks välispoliitilist avantürismi, mis parteielus aega-ajalt välja lööb. Siseriiklikult oleks ta parteide suhtes ettearvatav ja ehk varasemast leebemgi, sest vanuse kasvul on hoiakuid pehmendav mõju,” kirjutab Tarand.

Taas uskumatu rumalus. Ilves on ise välispoliitikas uskumatu avantürist olnud – praegugi esineb ta rahvusvahelisel areenil justkui Eesti esindajana, kuigi ta seda pole, tema seisukohad aga on globalismimeelsed, vastandudes rahvusmeelsele konservatiivsusele.

Siseriiklikult oleks Ilves ilmselt sama tugevalt või isegi hullemini EKRE kui neljandiku Eesti inimeste esindaja vastu kui on Kaljulaid – tema puhul ei saaks kuidagi rahva ühendajast rääkida. Ilves pole seda kunagi olnud. Ja rahvusluse vastu leebemaks pole ta grammigi muutunud, mida näitavad paljud tema EKRE-vaenulikud sõnavõtud.

“Ära jääb läbikukkumise ajutine häbi,” arvab Tarand. Häbi peaks olema juba praegu, sellist ettepanekut tehes, sest Ilvese läbikukkumine on kindel. Pidas ta ju oma esimese ametiaja hästi vastu, kuid teises hakkas üha enam ühiskonnale vastanduma.

Tarand kirjutab, et ei olevat sellist nähtust nagu “kogu rahva president”. See on osaliselt õige, kuid ei tähenda, et sinna poole ei peaks püüdlema. Sest just Ilvese ja Kaljulaidi näol on olnud tegemist poliitikutega, kes pole suurele osale ühiskonnale isegi mitte “talutav või parim halbadest variantidest” olnud.