Kai Rimmel: Eesti majanduse väljakutsed muutunud maailmas

Arvamus,
Kai Rimmel

“COVID-19 poolt põhjustatud tervisekriisiga saabus uus olukord ka majandusse ootamatult, seepärast tuleks artikli pealkiri täna lõpetada pigem küsimärgiga,” kirjutab riigikogu liige Kai Rimmel (EKRE). “Edasilükkamatuks ülesandeks muutub vajadus reguleerida majandust nii, et mitte lihtsalt väljuksime kriisist, vaid väljuksime sellest tugevamana kui enne.”

Ettevõtjad kasutavad oma materiaalseid ja mittemateriaalseid varasid  majanduskeskkonnas, mida riik saab erinevate hoobadega reguleerida. Seoses koroonakriisiga on majanduskeskkonnas aset leidnud uued ülemaailmsed mõjud, eelkõige turgude muutumine ja seda nii müügi kui ostu mõttes. Osade ettevõtete senised tugevused võivad paljuski mitte enam avalduda (näit. turismisektor, lennundus) või on muutused keskkonnas loonud mõnele sektorile hoopiski täiendava kasvustiimuli (näit. digitaalse kommunikatsiooni vahendite tootjatele). Riik  saab mõjutada majanduskeskkonda stiimulite ja regulaatoritega (maksud, toetused, tellimused, investeeringud, seadusandlus jne.). Olulist mõju majanduse toimimisele avaldab ka riigile omane kultuuritaust, seetõttu on kriis mõjutanud erinevaid riike ka erinevalt. Senised majanduse regulatsioonid leiavad end täna uuest keskkonnast, mistõttu nende mõju majandusele ei ole enam see, mis eelnenud perioodil (näiteks töötukassa meetmed, mitmed aktsiisimaksud, ressursimaksud jne.). Milliseid tuleks kohandada ja milliste eesmärkide nimel? Otsuste langetamine, kuidas majandus käesolevast kvalitatiivselt uuest kriisist välja tuua nii, et selle edasine areng oleks jätkusuutlik, on täna valitsuse ja kõigi ettevõtjate peaülesandeks. Siin muutub keskseks küsimuseks – millega oleks majanduse kriisist väljumise edukus mõõdetav? Kindlasti on see majandusharuti erinev, kuid ühisnimetaja leidmine annaks valitsuse jõupingutustele selgema suuna. Sellele vastates saaksime kohandada riigi käes olevaid regulaatoreid.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eesti majanduse peamiseks edukuse näitajaks (kriteeriumiks, mille poole läbi regulatsioonide püüelda) võiks olla rahva maksimaalne kindlustamine maksimaalselt tööviljakate töökohtadega. See näidik (tööviljakate töökohtade osakaal) mõõdab iga majandusharu potentsiaali nii ekspordi kui siseturu konkurentsivõime seisukohalt. Selle eesmärgi täitmine on igas majandusharus erinev ja vajab seega ka erinevate  regulaatorite kohaldamist.

Omaette teemaks on küsimus Eesti majanduse prioriteetidest. Küsimuse keerukust aitab mõista, kui vaadelda  Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatorit (EMTAK), mis sisaldab mitut sada tegevusvaldkonda ja nendega seotud alltegevust. On tõsiasi, et meil on välja kujunenud tugevad ekspordisektorid, kus tänaseks loodud baas sobib edasiseks arenguplatvormiks. Nende hulgast aga kukuvad näiteks seoses rohepöördega välja fossiilsete kütuste baasil toodetav elekter kui ka põlevkivi baasil toodetavad kütused, mis veel aasta – paar tagasi andsid tubli osa Eesti ekspordist. Samas seoses rohepöördega muutub turismivaldkonnas üha kaalukamaks argumendiks Eesti kui puhta loodusega maa propageerimine.

Eestil on potentsiaalseid sobivaid majandusharusid, mis pole veel kaasaegsel tasemel arenema hakanudki (puidukeemia, vesinikkütuse tootmine). On harusid, mis minevikus on toonud Eestile tuntust ja palju raha riigikassasse, näiteks transiit, mis aga näitab hääbumise märke, mille tulemusena pikaajaliselt välja arendatud väärtuslikku baasi (sadamad, raudteed, laod, ärisidemed, teadmised) kasutatakse alakoormatuna, kusjuures see hääbumine ei ole seotud koroonakriisiga.

Prioriteetide seadmisel Eesti majanduse arendamiseks muutunud keskkonnas võiks kasutada iga majandusharu (näiteks puidutööstus) konkreetses sektoris (näiteks puitmajade tootmine, mööblitööstus) analüüsiskeemi „Tugevused – Nõrkused – Võimalused  – Ohud“. Vastused tuleks seeläbi leida kahele küsimuste grupile. Esiteks – „Kuidas selle sektori senised tugevused saaksid kasutada tulevikus avanevaid uusi võimalusi ja kuidas selle sektori senised tugevused võivad nõrgeneda tulevikus tekkivate ohtude tõttu?“ Teiseks – „Kuidas selle sektori senised nõrkused pärsivad uute tuleviku võimaluste ärakasutamist ja kuidas selle sektori senised nõrkused võivad veelgi võimenduda tuleviku ohte silmas pidades?“ Tulemuseks peaksime saama strateegiliste arengueesmärkide loetelu igas sektoris. See töö on vaja ära teha erialaliitude aktiivsel osalemisel, miks mitte ka juhtimisel. Siit kooruvadki välja majanduse struktuurimuutuste suunad. Tulemustest on vaja informeerida valitsust. Seejärel saab valitsus majandusharude strateegiliste eesmärkide täitmisele kaasa aitamiseks võtta oma „tööriistakastist“ (maksud, riiklikud tellimused, laenud, riiklikud otseinvesteeringud, taristuehitus, eksporditoetused, koolitamine, digitaliseerimise toetamine jne.) spetsiifiliselt igale majandusharule sobivad meetmed. Selle ülesande täitmine vajab suurt, kuid edasilükkamatut tööd valitsuse juhtimisel koostöös spetsialistidega.

Tooksin näidetena välja mõned Eesti majanduse olulised sektorid ja neid mõjutavad regulaatorid.

Meie turismisektori tugevusteks on kvaliteetne materiaalne baas ja kvalifitseeritud töötajad.   Muutused keskkonnas on aga sektorit mõjutanud nii, et seda potentsiaali ei ole täna võimalik efektiivselt  kasutada. Sektori arengule on riik minevikus kaasa aidanud käibemaksu langetamisega 9%-ni, seda taheti tõsta 14% peale, vastav seadus võeti 2015. aastal vastu, aga enne jõustumist (2017) Jüri Ratase valitsus tühistas selle. Tänane valitsus on sektorit toetanud ja nüüd ka laenude ja palgatoetustega, kuid potentsiaali säilitamiseks sellest ei piisa. Samas, kui analüüsida, millised uued võimalused võiksid sektorile tekkida, näeme siseturismi ja lähimaade turistide potentsiaali kasvu, millele peaks turismisektor end ümber kohandama, seda nii baasi kui kaadri osas. Senisest enam tähelepanu tuleks selles sektoris pöörata ka sesoonsuse mõjusid kahandavate teenuste väljatöötamisele. Sektorile tagab pikaajalise kindluse aga eelkõige maksusüsteem, seepärast peaks ehk arutama  käibemaksu langetamist 5% -ni nii majutusteenuste pakkujatele (turisminduse mõistes) kui ka toitlustusasutustele. See väldiks riigil pidevat rahasüstide vajaduse analüüsimist ja annaks eelise elujõulistele ettevõtetele. Loodetavasti vähendaks see regulatsioon ka ümbrikupalga osakaalu selles sektoris. Turismi väikeettevõtluse vormidele (nn. taluturismile) oleks aga vaja kehtestada veel täiendavaid soodustusi, kuna nad aitavad kaasa ka regionaalsele arengule.

Toiduainete tööstuses  piimatoodete tootmine on seni olnud ja loodetavasti on ka tulevikus Eesti üks edulugusid, mis põhineb kohalikul toorainel, kuid mille ekspordipotentsiaal ei ole realiseerunud muuhulgas tootmisvõimsuste ebapiisavuse tõttu, mille tulemusena müüakse märkimisväärne osa Eestis toodetud piimast Lätti ja Leetu, kus kohalikud ettevõtted valmistavad sellest suure lisaväärtusega tooteid. Eesti ettevõtjate (E-Piim) poolt veetav piimatöötlemise suurprojekt (uus tehas Paidesse) on ajakavast maas. See oleks koht, kus riik võiks vajadusel aidata nii finantsinstrumentidega (MES) kui ka turustuskanalite avamisele kaasaaitamisega (EAS). Tuleb leppida tõsiasjaga, et Eesti elanikkonna linnastumine jätkub ja maaelanikkond väheneb ka tulevikus. See ei pea aga automaatselt tähendama võõrtööjõu surve jätkuvat suurenemist maal. On vaja propageerida põllumajanduslike ametite õpet. Ettevõtted võiks stipendiaate ametikooli saata, samuti ümberõppele.

Elektrienergeetika on suundumas suurte muutuste radadele. „Hajutatud energiatootmise edukal rakendamisel suureneb energiajulgeolek, tekib uusi võimalusi taastuvate loodusressursside kasutamiseks ning see pakub omanikutulu ja hõivet hajaasustuses“, märgitakse Eesti regionaalse majanduse stsenaariumites – 2035 (Arenguseire Keskus, november 2019.a.). Nutikas võrk võimaldab vastu võtta ja mõõta informatsiooni, mis tuleb paljudest hajutatud väikesemaastaabilistest energiatootmise üksustest, andes seeläbi parema turupositsiooni ka muutuva pakkumisega taastuvatele energiaallikatele (tuul, päike), millede kasutuselevõtu potentsiaal on Eestis kõrge. Hajutatud tootmisega nutikad energiasüsteemid soodustavad seega taastuvenergia levikut, milleks on  vaja ka uusi energia salvestussüsteeme. Selliseid juba projekteerivad täna nii Eesti Energia kui Alexela (pumphüdroelektrijaamad). Arvestades Euroopa Liidu soodsat poliitikat taastuvenergeetika suhtes oleks see valdkond üheks PPP (Public Private Partnership – avaliku ja eraraha koostöö) rakendamise valdkonnaks.

Seega on järgnevatel aastatel riigi ees keerukas ülesanne kasutada saabuvaid finantsvahendeid kui ka teisi majanduse regulaatoreid nii, et neist oleks pikaajaline kasu ettevõtlusele ja seeläbi kogu elanikkonnale.

Kai Rimmel

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused