25.09.2020
Õhutõrjerakett. Pilt on illustratiivne.
“Kui rahandusminister Martin Helme pakkus idee soetada 300 miljoni euro suuruse laenuga Eesti ranna- ja õhukaitseks vajalikku relvastust ning koos sellega tõsta kaitsekulud lähemaks kolmeks aastaks rohkem kui 2,5 protsendini SKT-st, leidis ettepanek nii kaitseministeeriumi kui ka kaitseväe juhtkonna poolt üllatavalt tõrjuva vastuvõtu.
Palju räägitakse hübriidsõjas kasutatavatest mittekonventsionaalsetest rünnakutest, mille vastu ollakse Eestis valmistunud. Kuid peame valmis olema ka konventsionaalseks sõjaks. Paraku on meil siin tõsised võimelüngad. Meil puudub rannakaitse, samuti keskmaa õhutõrje relvasüsteemid. Eestil on pikk rannajoon, mille ründamiseks omab meie potentsiaalne vastane suurt laevastiku ja merejalaväe üksusi.
Rünnaku tõenäosus väheneb seda enam, mida suurem on meie heidutusvõime. Eesti eesmärgiks on hoida vaenuväed võimalikult kaua piiri taga. Selleks tuleb neid kahjustada juba teel siia, milleks ongi vaja välja arendada tõhus rannakaitse ja keskmaa õhutõrje.
Kahjuks on aga puhkenud äge sõnasõda, hoolimata eeldusest, et kõik selle osapooled soovivad Eestile parimat. Õli valas tulle asjaolu, sest järgmise aasta riigieelarvet ette valmistades selgus, et nn kahe protsendi reeglit järgides väheneks kaitseministeeriumi eelarve umbes 20 miljoni (mitte 50 miljoni euro võrra, nagu paljud väitnud on) SKT vähenemise tõttu.
Kaitseministeerium käitus tekkinud olukorras täiesti ebaratsionaalselt: selle asemel, et hädakisa tõsta, peaksid nad selgitama, mis jääb tegemata, kui kaitse-eelarve väheneb nimetatud summa võrra. Samuti võeti kriitika turmtule alla konkreetseid ettepanekud seni ilmnenud võimelünkade täitmiseks, ehkki seoses muutunud eelarvereeglitega ja riigi rahastamistingimustega saaks need koheselt päevakorda võtta.
Riigi kaitsevõime on Eesti kestma jäämise olulisemaid aluseid. Riigikaitset arendatakse mõistetavatel põhjustel suuresti saladuse looriga kaetult. See aga ei tähenda, et kõikide aspektide ettevalmistamine saaks olla kitsalt ainult kaitseministeeriumi ainuõigus. Kogenud spetsialiste, keda kuulata, leidub ka väljaspool ministeeriumit, sest riigikaitse teema on olnud päevakorras alates Eesti taasiseseisvumisest.
Küsimus ei ole selles, kellele on laekunud konkreetsed ettepanekud relvatarnete osas, vaid selles, millised on prioriteedid. Ma pole sugugi veendunud, et nendes küsimustes lähevad kaitseministeeriumi ja EKRE asjatundjate seisukohad lahku. Pigem kõlab kaitseväe ja ministeeriumi juhtide närvilistest sõnavõttudest solvumine, et keegi julges tulla nende liivakasti. Selline suhtumine on täiesti vale, sest riigi julgeolek puudutab igat Eesti inimest.
Loomulikult kaasnevad tehnika lisandumisega tulevikus ka märkimisväärsed püsikulud, aga see ei saa olla argumendiks otsuste edasi lükkamiseks. Need kulud tuleb lihtsalt välja arvestada ja uude, tuleval kevadel valmivasse riigikaitse arengukavasse panna.
Mõnede uurivate ajakirjanike mõlgutused teemal, et miks on pakkumisi saanud teised asutused ja spetsialistid väljaspool kaitseministeeriumit, juhivad tähelepanu peamiselt teemalt kõrvale. Sellised pakkumised on loomulikult teada ka kaitseministeeriumile, muidu poleks olnud mõtet neist rääkidagi.
Üheks järelduses kogu loost on ka see, et parlamentaarset kontrolli kaitseministeeriumi üle tuleb tugevdada, samuti nagu tsiviilkontrolli kaitseväe üle ja riigikaitse prioriteedid vajavad senisest laiemat arutelu.”
Kai Rimmel, EKRE Riigikogu saadik
Artikkel ilmus algselt rahvusringhäälingu kodulehel
