Kai Rimmel: Jürgen Ligi varjupoks koalitsiooni aadressil

Arvamus,
Kai Rimmel

Opositsioonis olemine ei istu Reformierakonnale. No mitte ei istu. Olles pikka aega harjunud kriitikat eirates (Rail Baltic, kooseluseadus, aktsiiside tõstmine, Brüsseli suuniste ülevõtmine nende ümbertrükkimise teel) omatahtsi toimetama, ei suuda oravaparteilased veel tänagi ühiskonna edasiviimiseks pakkuda muud kui loosungit „Meie oleme nõus valitsema!“.

Paraku keegi peale sotsialistide (nimetagem sotsiaaldemokraate nende õige nimega!) selle loosungi alla ei pürgi. Nii tulebki harrastada varjupoksi ehk punnitada välja frustratsiooni koalitsiooni, eelkõige aga EKRE aadressil. Eespoksijaks on siin tõusnud eluaegne riigialam Jürgen Ligi. Jürgenile ja tema mõttekaaslastele tuleb siiski teha selgeks mõned tõed, mis loodetavasti toovad selle seltskonna lähemale reaalse elu tunnetamisele. Hea aluse selleks annab tema artikkel Postimehes 30.10. k.a. „Erakond Helme unistuste riik“.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Esiteks – abielu institutsioonist. Siin on Jürgen asunud kultuurimarksistide kingadesse, kes möödunud sajandi algul kritiseerisid abielu kui tagurlikku institutsiooni, mis tuleb asendada „kõigi vaba kooseluga“. Kas on raske mõista, et abielu on riigipoolne heakskiit nii laste sünnitamisele kui kasvatamisele eri sugupooltega perekeskkonnas?

Loomulikult ei taga erisooliste abiellumine automaatselt eeskujulikke peresuhteid, kuid kui riigil on valida (nagu see täna on), millist institutsiooni kilbile tõsta, siis valikuid ei ole. Kõik kooseluvormid on ühiskonna eksistentsi kaasnähe, üks peab aga olema majakas. Hiljemalt järgmise aasta mais näeme, kas nii mõtleb ka enamik Eesti inimesi ja kui palju on vastajate seas ultraliberaalse „progressi“ kandjaid. See ei tähenda teiste kooseluvormide demoniseerimist, vaid paigutab nad vabatahtlik-neutraalsesse tsooni, kus sotsiaalne aktsept on tolereeritav seni, kui sealt ei hakka välja kooruma riiki ja kultuuri ohustavad tendentsid. Omasoolistele traditsioonilise abielurahvaga võrdsete institutsionaalsete õiguste andmise kurvad tagajärjed on näha meilt mõnesaja kilomeetri kaugusel Soomes ja Rootsis, kus muudetakse tänavasilte ja lõigatakse sooneutraalseteks ümber mitte ainult lasteraamatuid, vaid ka reaalseid inimesi.

Käibelt peavad kaduma nimetused Poiss ja Tüdruk, need kuuluvad asendamisele mõistega Tema. Passis ei tohi näidata inimese sugu (Holland), selle võib eluteel igaüks ( ka korduvalt) ümber vahetada. Poistel soovitatakse lasteaedades „vahelduseks“ kanda seelikut või kleiti. Kui see ei ole räige tungimine traditsioonilise peremudeli väärtussfääri, siis mis see on? Seega Mart Helme kõnekujund „Jooksku Rootsis“ on enam kui aktuaalne. Kui varjupoksijad püüavad sellele omistada kellegi sundkorras Eestist väljasaatmist, siis sellise retoorikaga ei ole mõtlevat inimest mõtet tülitada. Reedel, 30. oktoobril keeldus Läti Seim vastu võtmast samasooliste abielu seadust.

Jürgen Ligi loogikast lähtudes on EKRE haaranud lisaks Eestile võimu ka Läti seadusandja üle. Või istuvad Riias juba putinistid, kelleks seoses suhtumisega samasooliste abieludesse (ja mitte ainult) ta sageli ekrelasi nimetab? Et valitsus homoabielude teemal lõhki ei läinud, on loogiline. Ebaloogiline on aga, et nii reformarid kui sotsialistid klammerduvad (nüüd juba ühises paadis Roheliste ja Eesti 200-ga) lekkiva laevukse pardasse, mis upub päeval, mil tehakse teatavaks 2021. aasta aprillis toimuva referendumi tulemused.

Teiseks – Venemaast, kellega hirmutamine on olnud Reformierakonna poliitikatabureti üks jalgu aegade algusest. Jürgen Ligi oma artiklis ajab sassi kaks põhimõttelist asja- Venemaal toimuvast arusaamise ja Venemaa tegevuse heakskiitmise. Varjupoksi udumaailmas on lihtne kätega vehkida ja idanaabrit siunata. Jürgen Ligi, Marko Mihkelsoni ja Co. pidev korrutamine Venemaa „demokratiseerimise vajadusest“ on tühja tünni kõmin, hoopiski tänuväärsem on mõtestada naabri olemust ja püüda sellel pinnal avaldada nii kriitikat kui objektiivset informatsiooni. Just seda Mart Helme tegigi, kasutades mõisteid Venemaa kui suurriigi keerukusest ja selle juhtimise paratamatutest eripäradest.

Soovitan eelnimetatud härradel lähemalt tutvuda Emmanuel Macroni vastavasisuliste seisukohtadega, aga ka Soome idapoliitikaga. Paraku on fakt, et sanktsioonid Venemaale on seni osutunud vaimse rahulolu allikaks pigem nende kehtestajatele kui mõjutanud Venemaad oma poliitikat muutma. Kas peaksime leppima Venemaa toetusega Ukraina separatistidele? Kindlasti mitte, aga Reformierakonnale omane retooriline rähklemine siin tulemusi andnud ei ole, nagu on seda ka pidevad meeldetuletused Eestist kui „eesliiniriigist“.

Vabaduse tagab see, kui hoiad ühes käes roosi ja teises mõõka. Jürgen Ligi arvab, et „Mart Helme on infosulus“, nägemata, et ta ise koos oma erakonnaga on kaotanud orientatsiooni. Taamal udus plinkivatest Brüsseli tulukestest enam ei piisa, tuleb oma peaga mõtlema hakata.

 

Kai Rimmel, riigikogu liige, EKRE Naisühenduse esimees

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused