15.09.2021
Kahjuks muutub vastaaseis kaitsevajaduste ja kohalike inimeste vahel aina suuremaks. Pilt on illustratiivne.
Oma hiljutises intervjuus ERR-ile põhjendas kaitseväe juhataja Martin Herem paljusid ebaopulaarseid samme, mis kaitseväes ette on võetud, rahapuudusega – see suhtumine on väga pragmaatiline, kuid ei arvesta moraalse kahjuga.
Kui kevadel selgus, et ühe väeosa ajateenijatel kästi 9. mail punavenelaste ärritamisest hoidumiseks erariides teenistusse naasta, siis kirjutas üks reservsõjaväelane sotsiaalmeedias: “On raske kirjeldada seda viha ja nördimust, mida ma seda uudist kuuldes tundsin. Ma ei tea, kuidas suhtusid sellesse algatusse need noored mehed, võib-olla nad polnudki häiritud, sest nad on saanud juba annuse ajupesu selle kohta, kuidas me oleme Euroopa ja NATO, mitte Eesti Vabariik, ja nad tõesti arvavad, et kui venelane tuleb, siis vaatame meie pealt, kuidas NATO lennukid ja tankid Putini maatasa teevad. Minu jaoks oli see otsus aga näkku sülitamine.”
Võib-olla ongi otsus, et venelasi ei maksa 9. mail häirida, pragmaatiliselt väga õige – mis see siis ühel päeval aastas ja kodurahu huvides ära ei ole? Aga moraalselt on see väga räige otsus, mis hävitab kaitsetahte, sest sunnib sõjamehi potentsiaalsete vaenlaste ees lömitama.
Kaitseväe häda ongi hetkel selles, et seal tehakse tohutul hulgal pragmaatilisi, näiliselt õigeid otsuseid, mille moraalne mõju aga on hävituslik. Näiteks kaitsevad presidenti laigulises vormis mehed – see tundub nii mannetu, kui jälgida, kui olulised on kogu maailmas sõjaväelised austusavaldused. Kaitsevägi tõmbab kokku orkestri arvelt – kas kindral Herem tõesti pole kunagi mõelnud sellele uhkustundele, mis on Eesti inimestel meie sõjaväeparaade vaadates? See on oma riigi tunne, mis saadab seda rahvast kogu aasta järgmise paraadini.
Kaitseväe pragmaatilisus on hirmutav – see taandub vajaduseni, et sõduril oleks käsk, kuulipildujalint ja toidupakk olemas, muud pole vajagi. Ainult et laiapõhjaline riigikaitse ei tähenda palgasõduri suhtumist, sõdu võidetakse lisaks kaasaegsele relvastusele ka kõrge moraaliga.
Võib-olla on eelnimetatud erusõjaväelasel õigus ja tänased noorsõdurid ongi ajupestud, kes kaitsevad ennekõike Euroopa Liitu ja “euroopalikke väärtusi”, mitte Eesti Vabariiki ja esiisade maad – koolid, eriti ülikoolid, kus nad õpivad, on ideoloogilisest saastast juba tulvil, rahvusmeelsust ja uhkust kodumaa üle seal ei õpetata. Multikultiühiskonda võib tõesti palgasõduritega kaitsta, oma rahva kodumaad saab kaitsta ainult kõrge moraaliga laiapõhjalise riigikaitsega. Just seda viimast praegu kaitseväes pragmaatilisusega lammutataksegi.