Peaminister Kaja Kallas on praegu Eesti-poolseks eestvedajaks sellele läbimõtlemata, analüüsideta ja hüsteerilisele kampaaniale nimega “rohepööre”, mis ei kutsu endaga ühinema ka keskkonnast tõeliselt hoolivaid inimesi. See on arutu sovjetlik-brüssellik kampaania, mis lõpeb täpselt samas kohas, kus lõppes Gorbatšovi alkoholismivastane võitlus.
Mõne päeva eest algatas Argo Luude postitus sotsiaalmeedias arutelu, milles leiti, et me võiks ikka ennast kuidagi piirata, sest ega Eestis keskkonnaga asjad head pole. Ainult et piirata ei tohi ennast sel moel, millele kutsub üles Kaja Kallas, kes laskis oma poliitikaga riigi põhja (Eestis on iflatsioon 22%, samas kui Euroopa liidu keskmine on 8,6%) ja arvab nüüd lahenduse olevat sellise, et ärgu tema poolt kalliks aetud kütust ja soojust siis nii palju tarbitagu.
Rohepöördekampaania üheks suurimaks nonsenssiks ongi see, et “kajakallased” võitlevad abstraktse CO-ga, samas kui kogu riigis jätkub kliimale sama halvasti mõjuv üleareng, mille näideteks on ülikallis ja kaheldava tulukusega, samas soid hävitav Rail Baltic, ikka veel õhus olev Helsingi tunnel, Tallinnast kuni Harju-Koseni laiuv ladude ja logistikakeskuste konglomeraat, pealinnas jätkuv massiline korterite ehitamine ja palju muud, ning kõige selle taustal Reformierakonna poolt algatatud välismaalaste seaduse muudatus odavtööjõu sissetoomiseks, mis kõike seda arengut veelgi kiirendama peab.
Suur osa sellest arengust töötab ju tegelikult Eestist ja eestimaalastest mööda – ainult meile endile pole vaja ei Rail Balticut ega üüratut Tallinna üüriturgu, see on rohkem välismaalaste jaoks. Kogu see globaalsele maailmale suunatud areng ei tule kuidagi Maa kliima päästmisele kasuks. Nii ongi Eestis kujunenud olukord, kus ühest küljest lastakse põhja kohaliku majanduse üksused, sealhulgas põlevkivienergeetika ja põllumajandus, mida rohepööre kõige rohkem pärsib, samas luuakse asemele mingi globalistlikku majandusruumi ja tarbimist teenindav struktuur, mis pole sugugi keskkonnasõbralikum.
Kui Eesti peaks hakkama ennast rohepöörama ja me lepiksime sellega, et ei pea jõukuselt tingimata viie esiriigi hulgas olema, siis siis võiks alustada sellega, et loobume sellest pöörasest arengust, mis meil käima on lükatud (paradoksaalne, aga selleks veetakse sisse odavtööjõudu, mis pärsib kõrgtehnoloogilist arengut, sest töökäed on odavamad kui tehnoloogia).
Eesti rohepööre võiks välja näha selline, et me jätkame eestlaste rahvusriigiga, kuhu jäävad küll varasemad siiarännanud, aga me ei too siia enam võõraid; hoiame oma loodust ja arendame rahvuslikku majandust, sealhulgas oma põllumajandust, põlevkivienergeetikat (kaasaegsel tehnoloogial) koos alternatiivsete allikatega, merendust ja muud, mis on Eestis traditsiooniline, lisaks ka muidugi oma kõrgtehnoloogiline e-riik, mis põhineks digiarengule kohaselt võimalikult väikesele mahule nii tööjõu kui tootmismahtude poolest (ehk siis ei rajaks me siia näiteks digividinate tehaseid, vaid pigem töötaksime välja nende tehnoloogiaid).
See on vaid üks arengustsenaariume, mis paljudele kindlasti ei meeldi, aga kui me tahame Maa kliima päästmises osaleda, siis tehkem seda nii, et see oleks meile endile vastuvõetav, Eestile võimalikult kasutoov ja kindlasti mitte laastav, nagu Kaja Kallase rohepööre, mis paiskab meid lihtsalt vaesusesse, andmata isegi mitte rahulolu kliima päästmises osalemisest.
Praeguse arenguga ei tee me mingit Maa kliima päästmist, küll aga muutume globaalse maailma üheks halliks osaks, kus Hiinast saabunud turist ei saagi aru, kas ta on Eestis, Belgias või Saksamaal, kõik ühesugused hallid.
Jüri Kukk
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti