09.06.2021
Eesti on NATO liige koos õiguste ja kohustustega.
Liberaalsete erakondade agendast kumab juba aastaid läbi arusaam, et kui tuleb mingi julgeolekuline konflikt, siis küll NATO vihmavari meid kaitseb – unustades, et oleme ise üks vihmavarju kooshoidvast konstruktsioonist.
Lahti selgitades tähendab see seda, et mitte ainult Poola ja Hispaania ei tõtta meile appi, kui venelased üritavad Eestit alla neelata, vaid olemuslikult peame ka meie olema valmis oma üksusi mujale saatma. Kui näiteks Maroko otsustab jõuga hõivata Hispaania Aafrika-enklaavid Ceuta ja Melilla (nagu tegi India 1961. aastal Portugali enklaavide Goa, Diu ja Damaniga) või kui peaks NATO liikme Suurbritannia ja Argentiina vahel puhkema laiamahuline sõda Falklandi saarte pärast Lõuna-Atlandil.
Need on küll pigem teoreetilised võimalused, aga mingil hetkel võib tekkida olukord, kus konfliktiriikide asemel tuleb rahu tagamiseks teistel kohale minna ja siis peab ka Eesti oma osa andma. Aga kuidas me anname, kui Kaja Kallas on vahepeal kaitsevõime alla viinud ja meil pole lahinguvõimelisi üksusi ei oma kodu kaitsmiseks ega kohustuste täitmiseks NATO-s?
Kaja Kallas ja tema ministrid räägivad sellest, et Eesti panustab riigikaitsesse 2% SKT-st kui oma suurest saavutusest, kuigi see tähendab hetke kontekstis pigem paigaltammumist või isegi tagasiminekut – Eesti on juba pikki aastaid seda protsenti hoidnud ja isegi kasvatanud, nagu seda kavatses ka viimane Jüri Ratase EKRE-osalusega valitsus. Nüüd läks Keskerakond oma suurema venna kärpeplaanidega kaasa.
Mõni aeg tagasi avaldas Mart Helme ühel konverentsil arvamust, et NATO on nõrk ja Saksamaa ei suuda oma kohustusi täita – seda tõestas ka meedia oma ülevaadetega Bundeswehri lahinguvõimest. Siis karjus just opositsiooniline Reformierakond sellest, kuidas EKRE õõnestab selliste juttudega NATO ühtsust ja võimekust.
Muide, sama väitis Kaja Kallas ka siis, kui talt küsiti kaitseväelaste mundrikeelu kohta: “Praegune kritiseerimine, vastandumine, lõhestamine panustab Eesti-vastasesse tegevusse rohkem kui mõne kaitseväelase liikumine tsiviilriietes.” Ehk siis kitsaskohtadest rääkimine on tema arvates hullem kui kitsaskohad ise, kuigi just avalikustamine viib enamasti nende kõrvaldamiseni.
Nüüd tuleb just Kaja Kallaselt endalt Eesti maine kohta küsida: kuidas see mõjub riigi tõsiseltvõetavusele, kui teravnenud julgeolekuolukorras ja enne suur Zapadi teatab üks NATO riik, et tõmbab oma kaitsekukutused kokku? Võib ette öelda, et PortoRollo valitsus on Eesti mainele suure hoobi andnud.
Samasugune suhtumine nagu NATO-sse on ALDE-valitsusel ka suhtumine Euroopa Liitu – Eesti justkui ei oleks selle täieõiguslik liige, vaid hoopis Brüssel eesotsas Euroopa Komisjoniga on mingi kõrgem jõud, keda ei tohi mingil juhul pahandada.
Mõne aja eest käisid Riigikogu liikmed Brüsselis ja seal neid vastu võtnud Andrus Ansip šokeeris kogu seltskonda väitega, et põllumajandustoetuste võrdsustamist ei tohi nõuda, muidu võidakse meid praegusestki ilma jätta. See on sulase-, kui mitte lausa orjamentaliteet.
Vähemalt vormiliselt peaks Eesti olema Euroopa Liidus klubi täieõiguslik liige, kes ei pea liikuma mööda seinaääri, sööma teiste söögijäänuseid ja magama välivoodis. Paraku on just Reformierakonna ja Keski eurolömitamine tasemel, kus me oleme nn vanade liikmesriikide kõrval justkui teisejärgulised. Ungari ja Poola ei ole – nemad ütlevad, et kui nad on juba kord klubi liikmed, siis tahavad nad lugupidavat kohtlemist ja tahavad ennast klubis hästi tunda, seejuures iseendaks jäädes.
Eesti peab alustama sellest, et võtab oma kohustusi NATO-s tõsiselt ja kaitsekulutuste kärbetest kõrvale jätmine on esimene samm – vaid tugeva kaitseväega saab Eesti nõuda liitlasi agressiooni korral appi, sest see näitab, et me saame vajadusel ka ise liitlaskohustust täita.
Kevadtormi rohkete liitlasüksustega on küll tore kaeda, aga see tähendab, et mingil hetkel võib NATO tahta, et meie üksusi oleks samamoodi alliansi teises servas askeldamas näha.