05.09.2023
Viha näos ennustab võrokestele kättemaksu.
USA presidendi Richard Nixoni Watergate`i kaudu “-gate”-liite saanud poliitilisi skandaale on läänemaailmas juhtunud omajagu, kuid neist ei õpita kunagi ja samades ämbrites kolistab ka Reformierakond oma Kaja Kallasega.
Stsenaarium on alati üks. Kusagilt lekib välja võimu jaoks mitte-just-hea info ja suhtekorraldajad asuvad seda kiiresti summutama. Ajakirjanduse jaoks antakse välja suhteliselt primitiivne selgitus lootuses, et sellest piisab.
Ajakirjanikud aga otsivad “klikimaterjali” ja tuhnivad uut infot juurde. PR-kambal tuleb taas uus selgitus välja käia, aga kuna seda tuleb teha põhjalikumalt, tekib esimese ja teise selgituse vahele sageli ebakõla.
Ajakirjanikud märkavad seda ja nüüd tuleb võimupoliitikul lisaks skandaalsele infole selgitada ka seda, miks ta on oma sõnu muutnud. Poliitik oma abilistega üritab seda paaniliselt selgitada, kuid rabistades tekib üha rohkem ebakõlasid ning tegelikult juhtunu asemel tuleb üha enam selgitada, miks algul valetati ja vassiti. Poliitiline lumepall hakkab võimuesindaja jaoks allamäge veeredes üha kasvama, purustades kild killu haaval kogu tema senise reputatsiooni.
Kaja Kallase jaoks on kogu see lumepall juba täiega veeremas ja sellest väljatulekuks on tal tõesti imet vaja. Seda ilmselt ei tule ja esimese naispeaministri mainest jäävad tõenäoliselt järgi vaid räbalad.
Kaja Kallas kogus suure populaarsuse (ennekõike välismaailmas) just Ukraina teemaga. Esimene hoop tuli Slava Ukraini skandaalist, mis puudutas Reformierakonda sellega, et keskne tegelane selles oli nende võimupartneri Eesti 200 samuti Ukraina-teemaga populaarne poliitik.
Kaja Kallase abikaasa Arvo Halliku osalus firmas, mis tegutses Venemaal edasi, oli tõeline hoop, sest sedavõrd Ukraina-sõbraliku peaministri peres lihtsalt poleks tohtinud sellist asja olla, isegi siis, kui see olnuks 100% seaduslik – agressoriga lihtsalt äri ei aeta, eriti veel peaministriperes.
Tandem Kallas-Hallik valis halvima tee: eitamise, vassimise ja valetamise tee. Midagi päästnuks veel avalik süü tunnistamine ja Arvo Halliku kiire taandumine oma äridest, mida too tegi liiga hilja. Peaminister aga jätkas ja jätkab jõhkralt ja häbematult eitamist, kuigi tüki tüki haaval tulid ja tulevad üha uued killud nähtavale.
Ilmselt on tegu poliitilise ülbusega, lootusega kõigil suu vasturünnakuga sulgeda. Kaja Kallase puhul on ilmselgelt näha ka poliitilist rumalust – asju ei aeta stiilis “Olgu, ma näitan teile neid pabereid, kas te siis jätate mu rahule!” Iga kord, kui peaminister suu lahti teeb, lisandub kohe kas uus vale, absurd või mõttetus, seda pidi tõdema BNS pealkirjaga: “Päevalehtede juhtkirjad: Kaja Kallas ei saa aru olukorra tõsidusest.”
Ehk siis: “Eesti suuremad päevalehed kirjutavad oma juhtkirjades, et peaminister Kaja Kallas jättis taas kasutamata võimaluse anda avalikkusele veenvaid ja ammendavaid vastuseid ning ei saa aru oma abikaasa Vene-suunalise äritegevuse skandaali mõjust Eesti mainele.” Kas peaministriks on tõesti blondiini-anekdootide kangelanna?
Kaja Kallas hävitab oma mainet omaenda kätega. Ta on loonud peaministri ametile kuvandi, kus täitevvõimu juht ei pea teadma midagi ei oma peres ega riigis toimuvast. Milleks siis peaminister üldse olemas on, kas Financial Timesile naeratamiseks?
Teisena hävitas Kaja Kallas enda kui naisõiguslase kuvandi – ei saa olla eeskujuks naistele, kui oma abikaasa ei räägi talle oma tegevusest ja naine ise ei tunne isegi peaministrina huvigi, annab mehele laenu, teadmata milleks ja kannatab nüüd mehe tegude pärast. Mis naiste kaitsja ta üldse sellisena on?
Lumepall aga veereb edasi ja kasvab. Nüüd on selgumas järgmine vale – Kaja Kallase minevikus sorivad ajakirjanikud leiavad, et ka “kõrgepalgaline tippadvokaat” on müüt, sel naisel pole olnud tippkarjääri, ta on mitmetes advokaadibüroodes ja tuulepargifirmade nõukogudes tõenäoliselt olnud pigem selle tõttu, et on Siim Kallase tütar. Ilmselt pole ta isegi Euroopa Parlamendis kunagi midagi asjalikku saavutanud.
Mis tuleb edaspidi veel välja? Nüüd on juba teada, et Kaja Kallase Ukraina-patriotism on poliitiline etendus, et tema väidetav Eesti-patriotism on kaasa toonud paduvenestamise, et ta on poliitikasse toonud täieliku vastutamatuse ja valetamise lubatavuse, et tema suu on elektrimolekulaarne lapsesuu… mida on veel “kuulsalt” naispeaministrilt oodata?
Kaja Kallase skandaalid enam ei lõpe. Peaminister pole ülbe ainult EKRE-ga suheldes, vaid Riigikogu infotunnis on ta mõnitanud kõiki teisigi oponente. Ajakirjanike kauaaegne lojaalsus talle on täielikult hävinud, sest ta on ka nendega ülbe. Kui varem lasti Kallas saadetest läbi talle sobivaid küsimusi esitades, siis nüüd pannakse ta teravate küsimustega olukorda, mis on valitsusjuhi jaoks enneolematu ja ootamatu, ta ei suuda vastuseid anda, hakkab ülbitsema ja ründama, teenides ära veelgi suurema antipaatia. Eriti märgiline on paljude naisajakirjanike siirdumine Kaja Kallase vastasleeri, seda mitte poliitiliselt, vaid suhtlustasandil. Nagu kunagi Savisaare puhul.
Kaja Kallase vassimine ja valetamine on täielikult kontrolli alt väljunud, iga intervjuuga küsimused mitte ei kao, vaid tõstatuvad üha uued, kukuvad tema ümber kergitatud müüdiseinad, paljastades peaministri tõelist valelikku palet, Kallas saab juurde uusi vastaseid ning ajab oma koduerakonna veelgi hullemasse mülkasse.
Kaja Kallase ainus mõistlik tulevik on kohene tagasiastumine lootuses haugimälu-müüdile, mis võimaldaks tal mõne aja möödudes mõnele soojale eurokohale minna. Stenbocki majja jäädes kindlustab ta endale Kolgata tee koos lõpliku poliitilise ristilöömisega, kusjuures tema (amoraalne) süü on erinevalt Jeesusest tõestatud.
Maksutõusudest pärast ütlust “Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse” ei maksa rääkidagi… need huuled valetavad ja vassivad.
Uued Uudised