29.08.2019
Kalle Grünthal
Riigikogu liige ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liige Kalle Grünthal räägib neist olulistest küsimustest, mis tekivad presidendi kõnesid kuulates.
“Seoses Eesti iseseisvuse taastamisega toimus 20. augustil Kadrioru roosiaias glamuurne presidendi vastuvõtt, kuhu oli kutsutud tuntud ja riigi hüvangusse panustanud inimesed. Sellele järgnenud kärarikka meediakajastuse järel, kes kellega tuli, mis seljas kandis, kes mida ütles ning kes jättis hoopis tulemata, jäi avalikust meediakajastusest välja üks väga oluline ja tähtis sündmus.
Seoses Välisministeeriumi poolt korraldatava traditsioonilise esinduste juhtide konverentsiga, toimus 21. augustil presidendi roosiaias vastuvõtt Välisministeeriumi töötajatele. Kutsutute hulgas olid ka Riigikogu Väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed. Kuuludes viimati nimetatud komisjoni liikmete hulka, sain kutse ka mina. Jättes kõrvale kõik muu, keskendun vaid presidendi kõnele, mida muide ei leia riigipea poolt Eestis peetud kõnede nimistust.
Oma kõnes tänas president Välisministeeriumi töötajaid selle eest, et Eesti osutus valituks ÜRO Julgeolekunõukogu mitte-alaliseks liikmeks. Samuti võrdles ta NATO ja loodava Euroopa Liidu armee plusse ning miinuseid ning juhtis tähelepanu võimalikule tekkivale majanduskriisile, sest keskpankadel hakkab rahalisi vahendeid nappima. Otse loomulikult puudutas president oma kõnes ka kliimamuutuse teemat, kuid see, millise sõnumi ta edasi andis oli minule vastuvõetamatu. Olin vist kutsututest ainuke, kes talle pärast kõnet ei aplodeerinud. Millest siis jutt oli?
Presidendi sõnul on meil ees väga ambitsioonikas eesmärk – kliimaneutraalne majandus ning on väga hea, et Euroopa Liit on saanud sellest paremini aru, kui mõned teised jõukad majanduspiirkonnad ja riigid. Eesti peab siin koos Euroopa Liiduga hoidma kõrgel kliimaneutraalsuse lippu ning olema teistele riikidele eeskujuks. Isegi ka sellisel juhul, kui meie majanduses peaks toimuma tagasiminek. Kulud tuleb teha kohe ja tulud on mõõdetavad põlvkondade jooksul. See on lihtsalt pikaajaline investeering, kus kõik ei ole rahas mõõdetav.
Minu jaoks oli see üleskutse mõistetamatu, sest alles paar nädalat tagasi antud intervjuus Reporterile teatas president, et me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Sellel ei olevat mingit tähtsust. Meile piisab vaid sellest, et me teame, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa Liit arvestab oma kliimapoliitikat kujundades CO-2 neutraalsusega. Sellest teadmisest meile piisab, et hakata tegutsema.
Seega sisaldab presidendi üleskutse, Eesti majanduse allakäigule suunamisel vaid Euroopa Liidu poolt antud juhiseid. Samuti on kahtlase maiguga väide, et kliimaneutraalsuse poliitika ajamine ei ole otseselt mõõdetav rahas. Vastupidi. Näiteks juba praegu saab keegi otsest tulu mootorite remondist, mis on rikutud biolisandiga bensiini või diiselkütuse kasutamisel. Rääkimata põlevkivi baasil töötavate elektrijaamade sulgemise plaanist, mis tagab mingile energiamonopolile kuskil Euroopas Eesti arvelt pikaajalise kasumlikkuse.
Kõne lõppedes kutsus president kõiki kohalviibijaid aktiivselt propageerima kliimaneutraalsuse sõnumit kõigi Riigikogu ja valitsuse liikmete seas nii sõnas kui ka trükis ning kaasama rahvahulgas selgitustöö tegemiseks ka ajakirjandust.
Igatahes üleskutse langes viljakale pinnasele, sest Riigikogu pressiteates, milles kajastati 26. augustil toimunud Euroopa Liidu asjade komisjoni istungit, märgiti vaid seda, et muuhulgas arutavad Euroopa Liidu kaitseministrid oma mitteametlikul kohtumisel kaitseväe mõju kliimale, sest kaitsevaldkonna süsinikujalajälg on üsna suur.
Isiklikult mulle jäi aga mõistetamatuks, miks ei käsitletud pressiteates hoopis olulisemaid teemasid, nagu tehisintellekti, ehk „tapjarobotite“ rakendamisvõimaluste kasutamist lisaks kaitsevaldkonnale ka julgeolekuvaldkonnas, ehk siis tsiviilvaldkonnas. Või siis probleemidest, mis seondub Hiina mõjuvõimu totaalse kasvuga maailmas, mille tõttu on ennustatud, et orienteeruvalt 15 aasta pärast on Hiina USA-lt maailmas liidrirolli üle võtnud.
Kõige eelneva taustal on mul tekkinud küsimus, kelle huvide eest president Kersti Kaljulaid tegelikult seisab? Ei tahaks olla küll sarkastiline, aga vägisi meenub üks ajaloost räägitud lugu, kus Saksa valitsus otsustas rahastada Šveitsis redutava äärmuslase Vladimir Iljitš Lenini Venemaale saatmist, et too seal kaose tekitaks. Tahaks loota, et ma võrdluses eksin, kuid küsimus jääb ikkagi alles.”