29.07.2020
Kalle Grünthal
Pärast seda, kui rahandusminister Martin Helme sõlmis läbi Eesti toimunud rahapesu uurimiseks õigusabilepingu Freeh Sporkin & Sullivan LLP-ga, läksid opositsioonis olevad reformi ja sotside erakonnad paanikasse. Täpselt nii, nagu vetikatesse kasvanud konnatiiki oleks visanud paekivilahmakas, mille tagajärjel hakkab levima roiskunud haisu, hakkas kostma nende hädakisa.
Reformierakonna juht Kaja Kallas on esitanud nõudmise, et valitsus peab avalikustama kolme miljoni euro väärtuses maksumaksja raha eest USA advokaadibürooga sõlmitud õigusabilepingu tingimused. Tema pahameele aluseks on väidetavalt see, et valitsus on leidnud 3 miljonit advokaadibüroole, aga 225 000 tuhat eurot koolipsühholoogide koolitamiseks ei ole leitud.
Sotsidest rahanduskomisjoni liige Riina Sikkut on tõstatanud üles küsimuse, kas minister Helme on üldse tegutsenud Eesti riigi huvides. Isegi samasse erakonda kuuluv muidu vait olev ning kuldina rukkis konutav Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand on üles ärganud ja kärsa lahti teinud, märkides, et ikka ei ole päris ükskõik, kelle palkab Eesti riik ennast esindama.
Kõik see hädakisa on äravahetamiseni sarnane opositsiooni erakondade eestvedamisel Ukraina maasikakorjajate transportimise aktsiooniga Eestisse, mille lõpptulemuseks oli vaid koroonaviiruse külvamine ning seejärel vastusest kõrvalehiilimine. Toimunu näitab ilmekalt, et eesmärgiks ei olnud mitte põllumehed, vaid püüd olla ajakirjanduse tähelepanu orbiidis, näidates oma eksistentsiaalset olemasolu.
Kuid tulles tagasi rahapesu teema juurde, siis praegusel hetkel on reformi ja sotside jaoks panused hoopis kõrgemad, sest ilmselges ohus on pikalt valitsuses olnud erakondade liikmete ja teiste mõjukate isikute võimalikud kuriteod rahapesu sfääris.
Mis on siis põhiargumendiks, millele nii peavoolumeedia kui ka opositsioonierakonnad on oma strateegia üles ehitanud?
Lühidalt öeldes on kogu nende kampaania rajatud sõnapaarile „huvide konflikt“, kuid mis ei korreleeru absoluutselt meil kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ning on käsitletav hoopis teises kontekstis. Sellele asjaolule on viidanud ka vandeadvokaat Leon Glikman, kes on märkinud järgmist: „Kui vaadata puhtalt seda faktoloogiat, mida on kirjeldanud Eesti Päevaleht, siis oleks küllaltki raske praegu väita, et esineb huvide konflikt, kuivõrd huvide konflikt on konkreetse asja põhine, mitte isiku põhine, keda esindati“.
Lahti seletatult tähendab see seda, et Freeh Sporkin & Sullivan LLP, kellega rahandusminister sõlmis õigusabi lepingu, ei saaks olla Eesti riigi esindaja vaid juhul, kui Freeh Sporkin & Sullivan LLP on olnud või on samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse subjektiks. Ainult see ja ainult see saaks olla menetluses välistavaks teguriks. Selliseid andmeid pole aga keegi esitanud!
Seega mingisugune udujutt „huvide konfliktist“ on mõeldud vaid ullikestele ning mille tegelik eesmärk on viimane katse välistada Eestis toimunud rahapesuga seotud isikute paljastamist.
Minu jaoks tõusetub küsimuseks aga hoopis see, miks löövad selle üle lärmi vaid Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid.